Veetsin hiljuti imelise minipuhkuse imelises Vihula mõisas. Vihulast rääkis mulle sinna tööle suundunud sõber Joel Bezzaborkin, kes on öelnud, et Vihula on ilusale ja intelligentsele daamile kohaselt natuke uhke, pirtsakas, aga oma olemuselt väga võluv.
Vihula mõis on vana, väga vana (kui ma ei eksi, siis tegutseti seal juba 500 aastat tagasi) seega olin veendunud, et seal raudselt kummitab. “Ei meil siin üldse ei kummita.” Kes seda usub, ei taha teadagi mitu rüütlit seal sussid on visanud. Minul polnud muidugi au ühtegi vaimu isiklikult kohata, aga hiljem selgus, et kuskil kõrvaltoas olla kunagi keegi armukadedushoos ära kägistatud, mille tagajärjel üks rahutu hing siia ilma kooserdama olla jäänud. Kedagi silmaga seletamatut on seal ka mõned korrad väidetavalt kohatud. Nice to know! Hea, et ma seda siis kuulsin, kui ma juba lahkumas olin. Eniveis, kui keegi seal ka elab, siis peab see paganama sõbralik kummitus olema või siis olen mina piisavalt skeeri et isegi kummitused kardavad mind. Ma arvan, et mu blogi lugejaskond kasvaks hüppeliselt, kui oleksin siia lisanud ka intervjuu Tagamõisa Vaimuga.
Hea, et ma sinna mõisasse muidugi üldse kohale jõudsin, sest orienteerumisega ma just ei hiilga ja loomulikult suutsin ma enne tiiru tervele Rakverele peale teha, kui lõpuks õige teeotsa üles leidsin. Väga vähe jäi puudu, et oleks Sagadi mõisasse sisse marssinud ja oma tuba nõudma kukkunud. Ma ei saa aru, milleks üldse peened nutiseadmed loodud on, mind juhatavad nad pea alati kuskile metsa. Ja metsa ei ole Vihulas väga tark eksida, seal võib karu kohata, ausõna!
Tuba oli mul muidugi väga lux! Elasin Tagamõisa ZEN sviidis. Kirjanikupreilele vägagi asjakohane - segi vann oli olemas. Vann on minu püha paik, ainuke koht siin maamunal, kus ma täielikult lõõgastun. Ma õhtuti ikka mõtisklesin, et küll on hea, et ma eelmisel sajandil ei elanud. Praegu tuli kraanist täitsa voolav soe vesi, aga kujutage ette, kui keegi kuskil köögist mingi kannuga käiks Teile koguaeg kuuma vett juurde valamas.
Räägitakse, et Tagamõisa ühes tiivas elas proua ja teises tiivas härra. Härra jättis oma peakatte trepile. Kui proua selle katte tuppa ära lohistas, siis tähendas see, et härra võib ka järgi minna, kui müts trepil edasi vedeles, pidi kuival istuma. Paraku ma ei tea, kas peale vaimu kedagi seal maja teises tiivas siis minuga samal ajal elas, mingit mütsi ma igal juhul öösel koju vaarudes ei märganud.
Avastasin, et minu kõrval mõisahoones elab üks vana tuttav, keda ma polnud 10 aastat näinud, seega otsustasime ühel ööl, et istume maha, ajame juttu ja teeme mõned moijtod. Helistame siis adminile ja uurime, et kas lobby on veel lahti ja kas moijtot ka saaks. “No kui ma aias ära käin, siis ikka vast saab”, vastas sõbralik meeshääl. Suurepärane, milline teenindus, kell 1 öösel organiseeritakse kõik, mis vaja! Ajasime siis jalad alla ja läksime peahoonesse. Roheline malts juba kohal ja läks jääpurustamiseks. Joome ja joome ja varsti vaatame, et kurat, midagi on valesti. “Maitse seda “münti”, ütleb tuttav. Meliss, mis meliss! Aga noh, vaene adminipoiss seal pimedas aias ilmselt hästi ei näinud, mida ta korjab. Mis seal ikka, rahustav melissikokteil kuluski enne magamaheitmist ära.
Mulle on alati meeldinud varahommikul ujumas käia. Õnneks on Vihulas ka bassein olemas, kus polnud peale minu varajasel hommikutunnil mitte ühtegi hingelist. Hiljem tuli üks mõisa oma töötaja, kes tundis muret, et mis kummastava tegevusega ma tegelen, et see ei meenutavat ujumist. “Ma sukeldun!” Teinekord võtan ballooni kaasa, et kellelegi ülearuseid küsimusi ei tekiks. Vihula on piisavalt fancy koht, võib-olla leiab isegi kulda basseini põhjast.
See fancy muidugi ei tähenda, et Vihulasse puhkama minnes nüüd kindlasti miljonär peaks olema. Pealegi ei pea ju alati sinna ööbima minema. Vihula mõisa aias korraldatakse pidevalt väga häid kontserte, mina nt käisin Jarekit ja Tõnist kuulamas. Kõrtsis on vägagi taskukohased hinnad, samuti Lobbys saab süüa ja kes on juba tulnud viisakamalt õhtut veetma, siis ka restoranihinnad olid nagu restoranis kka, ei midagi sellist, et peaks nüüd rinnust kinni haarama. Ja ega ei pea ju kohe seda hobusefileed tellima. Mulle endale meeldis Lobbys ja väljas süüa, sest mulle meeldib inimesi jälgida, mis ma ikka seal restoranis üksinda klõbistan. Muidugi see üksi puhkamas käimine on mul mingi eriline kiiks, eestlased seda vist väga tihti ei tee, mistõttu mõeldi ilmselt igasugu versioone, kes ma olen või miks ma seal olen - küll peeti mind kellegi töötaja armukeseks, kes arvas, et olen mingi test-klient ja mõni vaatas lihtsalt kaastundliku pilguga, et istub mingi üksik naisterahvas siin. Restoranide arvustusi kirjutavad inimesed käivad ka ju üksi einestamas, seega pole ime, et mind testijaks peeti. Ise tundsin ma ennast kohati nagu FBI agent - ajalehel olid ainult augud puudu. Ma märkasin ja kuulsin ju kõike, mis ümberringi toimus. Aga noh, ega siis sellepärast pea mehele minema, et saaks Vihulasse puhkama. Mul suva, mida keegi arvab, kui ma tahan puhata, siis seda ma ka teen. Seda nimetatakse kvaliteetajaks iseendaga ja Vihula on iseendaga olemiseks küll suurepärane valik. Isegi kui mõis on kliente täis, siis territoorium on nii suur, et keegi ei jää Sulle ette. Käin tihti ka välisreisidel üksi ja olen just sel moel väga palju uusi tuttavaid leidnud ja mul on hea meel, et järjest enam on neid inimesi, kes ei vaja mingit käehoidmist ja on elule avatud. Naised, selleks et elu nautida, kogeda ägedaid asju, ei pea ootama kuni prints tuleb ja Teid õnnelikuks teeb. Nautige juba täna ja küll see prints ka jõuab, kui ta jõudma peab, ega seni ei pea kodus nelja seina vahel passima. Maailm on inimesi täis - suhelge nendega! Kui mul igav hakkas. siis kutsusin endale külalisi mõisasse, ega seal vangla pole.
Vihula üks suurimaid plusse ja vaatamisväärsusi on ürgne loodus. Jalutad mõisapargis ja tunned kuidas elu voolab tagasi sisse, ükski mõte ei liigu, lihtsalt lülitad end maailmast välja. Mõisapargis jalutades leidsin ühe ägeda tornikese, kust avanes maaliline vaade – aken loodusesse, nagu mina seda nimetasin.
Viimasel päeval tegi Joel mulle veel väikese tuuri ja viis mind mingit kahtlast puud kallistama – see pidavat kõik soovid täitma. Igatahes tunnike hiljem leidsin mõisast ca 5 km kaugusel olevast imelissest rannast valge luige sule ja juba samal õhtul täitus ka üks minu väga kauaaegne soov, seega kurat seda teab, võib olla seal Vihulas juhtuvadki maagilised asjad.
Vaim on mul nüüd puhanud ja müügidirektori käest on juba järgi uuritud, palju säärases kohas abiellumine maksta võiks. Kurat, mees tuleb ka enne leida, aga vähemalt on koht olemas. Täitsa mõistan, miks seal nii ohtralt pulmi peetakse. Kes ei tahaks abielluda kuskil, kus maagia toimib.
AITÄH Vihula perele ääretult meeldiva puhkuseelamuse eest! Peale hoolitsusi Öko-Spa's nägin miinus viis aastat noorem välja küll! :D
Vihula mõis on vana, väga vana (kui ma ei eksi, siis tegutseti seal juba 500 aastat tagasi) seega olin veendunud, et seal raudselt kummitab. “Ei meil siin üldse ei kummita.” Kes seda usub, ei taha teadagi mitu rüütlit seal sussid on visanud. Minul polnud muidugi au ühtegi vaimu isiklikult kohata, aga hiljem selgus, et kuskil kõrvaltoas olla kunagi keegi armukadedushoos ära kägistatud, mille tagajärjel üks rahutu hing siia ilma kooserdama olla jäänud. Kedagi silmaga seletamatut on seal ka mõned korrad väidetavalt kohatud. Nice to know! Hea, et ma seda siis kuulsin, kui ma juba lahkumas olin. Eniveis, kui keegi seal ka elab, siis peab see paganama sõbralik kummitus olema või siis olen mina piisavalt skeeri et isegi kummitused kardavad mind. Ma arvan, et mu blogi lugejaskond kasvaks hüppeliselt, kui oleksin siia lisanud ka intervjuu Tagamõisa Vaimuga.
Hea, et ma sinna mõisasse muidugi üldse kohale jõudsin, sest orienteerumisega ma just ei hiilga ja loomulikult suutsin ma enne tiiru tervele Rakverele peale teha, kui lõpuks õige teeotsa üles leidsin. Väga vähe jäi puudu, et oleks Sagadi mõisasse sisse marssinud ja oma tuba nõudma kukkunud. Ma ei saa aru, milleks üldse peened nutiseadmed loodud on, mind juhatavad nad pea alati kuskile metsa. Ja metsa ei ole Vihulas väga tark eksida, seal võib karu kohata, ausõna!
Tuba oli mul muidugi väga lux! Elasin Tagamõisa ZEN sviidis. Kirjanikupreilele vägagi asjakohane - segi vann oli olemas. Vann on minu püha paik, ainuke koht siin maamunal, kus ma täielikult lõõgastun. Ma õhtuti ikka mõtisklesin, et küll on hea, et ma eelmisel sajandil ei elanud. Praegu tuli kraanist täitsa voolav soe vesi, aga kujutage ette, kui keegi kuskil köögist mingi kannuga käiks Teile koguaeg kuuma vett juurde valamas.
Räägitakse, et Tagamõisa ühes tiivas elas proua ja teises tiivas härra. Härra jättis oma peakatte trepile. Kui proua selle katte tuppa ära lohistas, siis tähendas see, et härra võib ka järgi minna, kui müts trepil edasi vedeles, pidi kuival istuma. Paraku ma ei tea, kas peale vaimu kedagi seal maja teises tiivas siis minuga samal ajal elas, mingit mütsi ma igal juhul öösel koju vaarudes ei märganud.
Avastasin, et minu kõrval mõisahoones elab üks vana tuttav, keda ma polnud 10 aastat näinud, seega otsustasime ühel ööl, et istume maha, ajame juttu ja teeme mõned moijtod. Helistame siis adminile ja uurime, et kas lobby on veel lahti ja kas moijtot ka saaks. “No kui ma aias ära käin, siis ikka vast saab”, vastas sõbralik meeshääl. Suurepärane, milline teenindus, kell 1 öösel organiseeritakse kõik, mis vaja! Ajasime siis jalad alla ja läksime peahoonesse. Roheline malts juba kohal ja läks jääpurustamiseks. Joome ja joome ja varsti vaatame, et kurat, midagi on valesti. “Maitse seda “münti”, ütleb tuttav. Meliss, mis meliss! Aga noh, vaene adminipoiss seal pimedas aias ilmselt hästi ei näinud, mida ta korjab. Mis seal ikka, rahustav melissikokteil kuluski enne magamaheitmist ära.
Mulle on alati meeldinud varahommikul ujumas käia. Õnneks on Vihulas ka bassein olemas, kus polnud peale minu varajasel hommikutunnil mitte ühtegi hingelist. Hiljem tuli üks mõisa oma töötaja, kes tundis muret, et mis kummastava tegevusega ma tegelen, et see ei meenutavat ujumist. “Ma sukeldun!” Teinekord võtan ballooni kaasa, et kellelegi ülearuseid küsimusi ei tekiks. Vihula on piisavalt fancy koht, võib-olla leiab isegi kulda basseini põhjast.
See fancy muidugi ei tähenda, et Vihulasse puhkama minnes nüüd kindlasti miljonär peaks olema. Pealegi ei pea ju alati sinna ööbima minema. Vihula mõisa aias korraldatakse pidevalt väga häid kontserte, mina nt käisin Jarekit ja Tõnist kuulamas. Kõrtsis on vägagi taskukohased hinnad, samuti Lobbys saab süüa ja kes on juba tulnud viisakamalt õhtut veetma, siis ka restoranihinnad olid nagu restoranis kka, ei midagi sellist, et peaks nüüd rinnust kinni haarama. Ja ega ei pea ju kohe seda hobusefileed tellima. Mulle endale meeldis Lobbys ja väljas süüa, sest mulle meeldib inimesi jälgida, mis ma ikka seal restoranis üksinda klõbistan. Muidugi see üksi puhkamas käimine on mul mingi eriline kiiks, eestlased seda vist väga tihti ei tee, mistõttu mõeldi ilmselt igasugu versioone, kes ma olen või miks ma seal olen - küll peeti mind kellegi töötaja armukeseks, kes arvas, et olen mingi test-klient ja mõni vaatas lihtsalt kaastundliku pilguga, et istub mingi üksik naisterahvas siin. Restoranide arvustusi kirjutavad inimesed käivad ka ju üksi einestamas, seega pole ime, et mind testijaks peeti. Ise tundsin ma ennast kohati nagu FBI agent - ajalehel olid ainult augud puudu. Ma märkasin ja kuulsin ju kõike, mis ümberringi toimus. Aga noh, ega siis sellepärast pea mehele minema, et saaks Vihulasse puhkama. Mul suva, mida keegi arvab, kui ma tahan puhata, siis seda ma ka teen. Seda nimetatakse kvaliteetajaks iseendaga ja Vihula on iseendaga olemiseks küll suurepärane valik. Isegi kui mõis on kliente täis, siis territoorium on nii suur, et keegi ei jää Sulle ette. Käin tihti ka välisreisidel üksi ja olen just sel moel väga palju uusi tuttavaid leidnud ja mul on hea meel, et järjest enam on neid inimesi, kes ei vaja mingit käehoidmist ja on elule avatud. Naised, selleks et elu nautida, kogeda ägedaid asju, ei pea ootama kuni prints tuleb ja Teid õnnelikuks teeb. Nautige juba täna ja küll see prints ka jõuab, kui ta jõudma peab, ega seni ei pea kodus nelja seina vahel passima. Maailm on inimesi täis - suhelge nendega! Kui mul igav hakkas. siis kutsusin endale külalisi mõisasse, ega seal vangla pole.
Lisaks kõigele oli mõisakompleksis ka väga hubane Öko-Spa ja Viinavabrik, vesiveski ja tall, kus elavad mingid eriliselt suured jänesed. Kahtlustasin juba, et olen end Alice’iks imedemaale joonud.
Vihula üks suurimaid plusse ja vaatamisväärsusi on ürgne loodus. Jalutad mõisapargis ja tunned kuidas elu voolab tagasi sisse, ükski mõte ei liigu, lihtsalt lülitad end maailmast välja. Mõisapargis jalutades leidsin ühe ägeda tornikese, kust avanes maaliline vaade – aken loodusesse, nagu mina seda nimetasin.
Viimasel päeval tegi Joel mulle veel väikese tuuri ja viis mind mingit kahtlast puud kallistama – see pidavat kõik soovid täitma. Igatahes tunnike hiljem leidsin mõisast ca 5 km kaugusel olevast imelissest rannast valge luige sule ja juba samal õhtul täitus ka üks minu väga kauaaegne soov, seega kurat seda teab, võib olla seal Vihulas juhtuvadki maagilised asjad.
Vaim on mul nüüd puhanud ja müügidirektori käest on juba järgi uuritud, palju säärases kohas abiellumine maksta võiks. Kurat, mees tuleb ka enne leida, aga vähemalt on koht olemas. Täitsa mõistan, miks seal nii ohtralt pulmi peetakse. Kes ei tahaks abielluda kuskil, kus maagia toimib.
AITÄH Vihula perele ääretult meeldiva puhkuseelamuse eest! Peale hoolitsusi Öko-Spa's nägin miinus viis aastat noorem välja küll! :D
