Kui naisest saab rongaema

Ma olen alati lapsi armastanud ja minu jaoks tundus üks jõhkramaid kuritegusid see, kui naine oma lapsed hülgab. Teine suur probleem on ka naiste vasakule heitmised, mida ühiskond veel eriti jõhkralt taunib. Ei salga, et olen isegi olnud kriitiline selliste asjsade suhtes, kuniks tutvusin ühe mehega, tänu kellele hakkasin teatud tüüpi petvaid naisi ja lausa rongaemasidki mõistma.

Kujutlege, et kohtute mehega, kes on ideaalne isa. Milline on ideaalne isa? See, kes alati mängib lastega, kes õpetab neid, suunab neid, tegeleb nende mähkmete ja teismea kriisidega. Mees, kes on alati unistanud suurest perekonnast ja ei jäta teid iial titekarjaga hätta või maha. Kõlab hästi, kas pole? 

Aga nüüd kujutlege, et see ideaalne isa on nii ideaalne, et lubab lastele kõike. Olgu selleks hilistundideni koos mängimine ja müramine või iga nukk, mis poeriiulilt vastu vaatab. Lastest saab järsku A ja O. Härra tahab oma väikeste sõdalaste ja printsesside kõrval uinuda ka, sest siis on süda ikka rahul. 

Mida te naisena sellises olukorras tunneksite? Teie mees on nagu gängi liige. Nii kui te vihjate, et lastel oleks aeg magama minna, teevad tited ja nende pealik nägusid ja teist on saanud rahvavaenlane nr 1.  Kui julgete lapsi korrale kutsuda ja väikestel nutt lahti läheb, olgu see või manipuleeriv, on härra kohe teie kõri kallal ja tekib ringkaitse – te olete vaenlane.

Kui te tahate päeva lõpuks olla oma mehe jaoks NAINE, on Teil juba üks suguõde ees ootamas voodis. Pole väga romantiline, seda enam, et Hr. Ideaalne isa on väga mures, et võite printsessi und häirida.

Lõpuks võtaks tõesti armukese! Ja lapsed jätaks ka vist mehele ja astuks minema, sest teist on tehtud laste silmis üks kole vaenlane ja üldse miks peaks üks nõid kodus korda nõudma. Kui seksi ka enam ei saa on juba  päris tuuga.

Härra Ideaalne Isa ei pruugi mõistagi, et mitte kõik naised ei suuda olla 24/7 mõistvad mänguhobused ja superemad, vahel tahab naine ka olla NAINE. Tegelikult see probleem pole meile ju võõras, kui rollid ära vahetada. Kas mitte tihti ei juhtu nii, et kui perre lisa sünnib, saavad naistest täiskohaga emmed ja mehed jäävad unarusse? Nüüd oli mul aga võimalust kõrvalt näha, kuidas tegelikult sama võib juhtuda ka meespoolega – järsku on need armsad tegelased kõige olulisemad ja mida sel vaesel naisel muud üle jääb, kui oma osa otsida mujalt. Tahab ju naine ka kordki naine olla ja kordki tunda, et ka temaga perekonnas arvestatakse ning mees tedagi toetab.

Kes see tahab olla sünnitusmasin või taustaviiul, kellest on tehtud mingi virisev ja vinguv tujurikkuja, kes tahaks öötunde oma mehega veeta, mitte olla 24/7 emme ja mängukaaslane. 

Mehed on alati väga kärmed kommenteerima ja halvustama oma partnerit, kui asjad viltu kisuvad, eriti need Härra Ideaalsed Isad, aga ei tasu unustada, et igal mündil on kaks külge. Ja kui Sinu naine on roninud luua selga, siis ilmselgelt on ka Sinul selles loos roll. 

Muidugi me otsime mehi, kes tegelevad lastega, armastavad lapsi ja meeldivad lastele, aga lapse seisukohast on siiski kõige olulisem mitte omada vanemat, kes jube semu on, vaid näha harmoonilist paarisuhet, kus esikohal on alati armsam ja siis tulevad lapsed. Pole midagi hullemat, kui üks vanem loobib teist mudaga või kodus käivad bad and good cop mängud. Erinevad seisukohad tuleks enne omavahel läbi vaielda ja arutada, mitte hakata laste ees maid jagama. Ma leian, et distsipliin ja reeglid annavad lastele turvatunde, samasuguse turvatunde, nagu ema/isa piiritu armastus ning julgus seda välja näidata. 

Paraku, mitte kõik meist pole ideaalsed ja mitte kõik ei suuda, julge ega oska selge sõnaga välja öelda, et kuule, tore, et sa meie lapsi armastad, aga kas Sa minust ka veel hoolid või mind armastad? Nii mehed, kui naised ei lahku kodunt ja lastest põhjuseta, see on siiski millegi puudujääk. Ja need on asjad, mida saaks kahekõne abil lahata ning lahendada. Fakt on see, et Peeter Paan oli cool tüüp, aga tema suurim probleem oli see, et ta ei tahtnud kunagi suureks saada ja paraku mulle näib, et tänapäeva ägedad isad, keda lapsed loomulikult nii väga fännavad, ongi Peeter Paanid, semud ja kamraadid, aga mitte enam mehed oma naistele ja autoriteedid oma lastele. 

Valitud armastus

Elus on mingid tõed, mille tunnistamine on kole keeruline. Nagu näiteks see, et ega ikka ei lähe küll elu ainult paremaks, vaid paratamatult, tuleb leppida elu olemusega ning loksuda läbi erinevad etapid.

Ka suhete osas näib mulle, et on paljugi roosat, millest kinni on hoitud lihtsalt sellepärast, et ilus on uskuda, et asjad nii käivad. Mõni aeg tagasi jõudis mulle nt kohale kurb tõsiasi, et inimesed elavadki tihti koos majanduslikel põhjustel. Tundeid pole, aga jagatud üür on pool üüri. See on muidugi midagi, mida keegi ei sooviks, et temaga juhtub, kuid tegelikkuses võib see juhtuda meist igaühega.

Teine uskumus on seotud sellega, et tuleb mingi ainus ja õige mees, kelle sa fanfaaride saatel ära tunned. Ja kui üks pastor kord mulle rääkis, et:”Kadrike, armastus ja abielu on otsus”, siis ma muidugi pidasin papit peast soojaks. Heal juhul olin ma nõus sellega, et ma saan otsustada asjaolu, et ma vasakule ei pane, aga mis otsus see armastus olla saab. 

Seda aga, et armastus on otsus, hakkasin ma taipama siis, kui üks minu lähedal seisev isik näis mitte iialgi mehele saavat. Ei sähvinud ühtegi välku ja vaikisid fanfaarid, ometigi 50a ta lõpuks kooselu alustas ja pereinimeseks sai. See oli otsus. Ühe jalaga hoidis ta tagaust veel mõnda aega lahti, no nii igaks juhuks. Aga fakt oli see, et kui ta poleks ühel hetkel ikka valinud, oleks ta siiani üksik ja väga õnnetu. 

Ja kui ma mõtlen sellele pastorile, siis kahtlemata oleks tema tutvusringkonnas olnud mitmeid väga häid naise kandidaate, ka tema oleks võinudki jääda valima või üldse mitte kedagi valida. Ometigi ta tegi oma valiku. Tagantjärgi vaadates ka õnnestunult.

Mis puutub abielusse, siis jällegi. Kui palju kordi me oleme näinud, kus abielumees kohtab kedagi, kelle kohta võiks öelda, et näe, komistas oma printsessi otsa alles abielus olles. Ometigi tihti valitakse oma abikaasa. Rõhutan väljendit valitakse ja tihti see otsus ka õigustab end – nii mõnigi paar on oma kuldpulmani jõudnud läbi oma tarkade valikute. 


On ka valitud teisiti, kuid lõpuks on see ikkagi olnud otsus ja valik ja see toimub alati millegi põhjal, a’la oma endise naisega ikka ei kannata reaalselt ühe katuse all elada või uue isendiga on tõesti palju rohkemast rääkida. Neid inimesi, kellega sa teoreetiliselt koos võiksid elada on miljoneid ja ilmselt nii mõnegagi fanfaarid mängivad alguses, nüüd on küsimus, kas sa teed otsuse ja valid midagi või jäädki otsima ja ootama. 

Mul on seda enese teooriat muidugi päris keeeruline tunnistada, sest ma olen kasvanud inimeste keskel, kes ootavadki püha ilmutust ja usuvadki, et ideaalsed inimesed on olemas. Paraku ootavad nad siiani. Ja ühel hetkel ma taipasin, et mind ootab täpselt sama saatus, kui ma tõele otsa ei vaata ja ei tunnista, et kõik see maailm seisab minu enese uskumuste taga ja kui ma keeldun mõnele olulisele arusaamale otsa vaatamast, siis ei saa sündida ühtki muutust. 

Kõige keerulisem ongi see, et enamik inimesi ei tea, mida nad tahavad ja sinna kõrvale on neil veel ülimalt kõrgendatud ootused. Ja kui siis ka suudetakse leida väga hea partii, siis mõne aastaga tüdinetakse ära. See, et üks abielu kuldpulmani välja veniks on tõepoolest otsus. Keeruliseks teeb asja see, et suhetes peavad kaks inimest otsustama. Ei piisa ju sellest, kui mees abieluettepaneku teeb, naine peab jah ka ütlema. 

Mul meenus seda kirjatükki kirjutades üks meestuttav, kes suhtes olles kohtas teist naist ja neil tekkis tuline ning kirglik suhe. Ometigi otsustamishetkel valis mees oma naise, sest see ebamaine olen tundus talle ikka liiga tšillipipar olevat – liiga kuum ja ohtlik. Hing justkui ihaldas küll, aga hirm oli suurem. See oli valik, see oli otsus. Aga ega siis sellepärast jäänud see naine vanatüdrukuks, tema abiellus ikka – teise mehega. Ja ei saa öelda, et see nüüd õnnetu abielu on. See oli valik, otsus. 

Ja kuidas me ka ei tahaks vastutust iseendalt eemale peletada ja öelda, et ma ootan oma härra õiget, siis fakt on see, et õigeks saab ta alles siis, kui Sina oled niimoodi otsustanud, enne seda on ta kandidaat nagu iga teine. 

Ma vahel mõtlen oma isale, kes on keskmisest eestlasest märksa rohkem kordi abiellunud ja lahutanud. Inimlikul tasandil ma mõistan teda, ilmselt on see päris hea tunne, kui Sa leiad jälle midagi uut ja põnevat ja saad jälle ehitada üles midagi, mille puhul uskuda, et vot nüüd töötab. Tutkit ta töötab, kolistad ikka ämbrist ämbrisse. Toimib ikka see abielu, mille sa ise toimima paned, aga paraku ükski kooslus pelgalt registreerimisest loorbereid ei anna. 

Seega kui keegi ütleb, et ära oota ja ära otsi, siis ega ta väga pange ei panegi. Otsides ei leia ja oodates jäädki ootama. Öeldakse, et toodad juurde seda, mis Sul hetkel on – igatsust tundes toodad igatsust, puudust tundes toodad puudust. Oodates lood ootust ja otsides aina otsidki. Ehk on aeg silmad lahti teha ja tõdeda, kõik on olemas, aga kui Sa kunagi ei vali, siis ei saa sündida ka valikut. Kui Sa ühest sähvakast lõket üles ei puhu, ei hakkagi fanfaarid iial mängima. 


Kaminasse ei saa ka tuld, kui tikku tõmmata kardad või esimese ebaõnnestumise peale kohe alla annad. Mõni käib iga päev lõkkeplatsil harjutamas, aga ei midagi. Konks ei seisne ju selles, kui tihti Sa tuled ja proovid lõket püsti saada, konks on selles, et millal sa jääd lõkkeplatsile niikauaks, kuniks  tuli päriselt  üleval on. Inimsuhetes on samamoodi - mõnel on elu jooksul miljon partnerit, kuid mitte ühtegi õnnestunud paarisuhet, miks? Sest ei jätku julgust, tahet, otsusekindlust minna lõpuni välja... 


Ega ma ei tea, kas mul on õigus, seda näitab aeg, aga mulle näib, et vahel on vaja roosast maailmast välja astuda, olla enese vastu brutaalselt aus ja loota, et läbi valusate taipamiste jõuame triumfini.

Surf elumerelainetes

Juhtusin hiljuti nägema telesaadet ühest andekast Eesti muusikust, kellest sisuliselt üleöö sai invaliid, kes nüüd sõltub oma kaasa vastupidavusest ja Eesti riigi kesisest sotsiaaltoetusest. Elu ei vali.

Viimasel ajal olen palju mõelnud sellele, kuidas ja kui kiiresti kõik meie umber muutub. Transpordifirma tegevdirektorist saab palgatöölisest  autojuht ja edukast sportlasest töötu eluheidik. Need on lood elust enesest.

Noor õnnelik naine, kes on saanud äsja emaks ja uskunud, et nüüd algab tõeline elu, saabki tõelist elu maitsta – üleöö on saanud temast üksikema. Olgu siis põhjuseks kaasa traagiline hukk või teine naine. Põhjuseid on erinevaid, kuid tagajärgedega tuleb meil siiski kõigil tegeleda.

Ühel hetkel ma taipasin, et kõik on nii kaduv, nii etteaimamatu, nii muutuv. See, kes täna supleb rahas võib homme olla püksinööp, see, kes täna on elujõuline, võib homme olla vaid vari.

Inimesed unistavad ja teevad plaane, ostavad suuri krunte, kuid tihti ei jõua vundamentigi ära valada, sest enne kaob töö või tervis või hoopis see, kellega koos unistati. 

Jah, ma tean, see kõlab nii muserdavalt, aga see on elu. Ma olen kohanud viimasel ajal väga palju inimesi, kes eile olid veel kuulsad, edukad, terved, rikkad, mõjuvõimsad ja täna … Täna pole enam miski endine. Loomulikult on ka neid, kes eile olid heidikud koolinurgas, kuid täna populaarsed ja säravad, edukad ettevõtjad või pereinimesed. Lugusid on igasuguseid, kuid üht olen õppinud – mitte milleski siin elus ei saa kindel olla ning miski pole igavene või jääv. 

Olles olnud terve elu kontrollfriigi kiiksuga oli selle tõe mõistmine ja sellega leppimine mulle esialgu kontimurdev. Ideaalide poole püüdlejana uskusin alati, et ainult paremaks saab minna. Tegelikult ju nii pole, lihtsalt mugavam on endale näkku valetada ja elada selles roosas maailmas, kus me usumegi, et rikkus kasvab, suhted kestavad igavesti ja edukas iiial ei komista. 

Me kõik teame edulugusid, me näeme neid säravaid hetki, sest just neil hetkedel lülitatakse sisse prozektorid, aga kogu selle edu taha jäävad valusad kukkumised, marraskil põlved ja hingepiin. 

Mu enese elu on elav näide päris elust. Enamik on tunnistajaks loorberite lõikamisele, aga keegi kunagi ei küsi, et mis on saavutuste või edu hind. Paljud tahaksid välja anda raamatuid, aga kui paljud oleksid valmis läbi tegema kogu selle kadalipu, et nende teadmisteni jõuda, milleni ma olen jõudnud? Minu looming on minu kannatuste vili. Iga kord, kui midagi on väga hästi läinud või õnnestunud, on sellega kaasnenud ka lõiv.

Jah, ma teangi inimhingedest ja suhetest päris palju, sest ma olen koperdanud kõik ämbrid ise läbi. Ma teangi valgusest nii mõndagi, sest ma olen seal kõiksuses nii mõnedki korrad kolanud.  Ma olengi omal alal edukas, aga sellel on hind ja tavapäraselt seda osa elust  inimesed ei taha näha. Nii nagu ei taheta näha rikka mehe armutult pikkasid tööpäevi või eduka sportlase veremaitse suus tehtud treeninguid. Me tihti imetleme kellegi hästi kasvatatud lapsi, mõistmata, et nende laste vanemad on ka näinud vaeva, et kombeid, väärtushinnanguid ja teadmisi oma lastele edasi anda. 

Kõige selle valguses olen õppinud väärtustama seda, mis mul on.  Eeskätt väärtustan ma elu ennast, seejärel kogemusi ja lõpuks kõik neid klassikalisi või vahel esialgu ebaolulisena tunduvaid elemente – töö, leivaraha, sõbrad, pere, armastus, kodu, tervis jne. Miski pole iseenesestmõistetav, aga ükskõik mis ühel hetkel ära võib kaduda, fakt on see, et elu läheb ikka edasi ja meil tuleb muutustes kohanduda. See ongi tänapäeva inimese kõige suurem väljakutse – õppida toime tulema ka siis, kui kõik on muutumises, kui kõik väline tuleb ja läheb. Olla sõltumatu materiaalsusest, inimsuhetest, see ei ole lihtne, aga me peame seda õppima, sest meil reaalsuses puudub kontroll. Sinu saatus on paika pandud, küsimus on selles, kui targalt Sa suudad kätte antud situatsioonides hakkama saada. Võidavad need, kes õpivad elumerelainetes surfama. 

Projekt: Titetegu

Emadepäeva melus tärganud ühiskondlik debatt teemal “Eesti naine ei sünnita, sest eesti mees ei vastuta”, sundis mindki sulge haarama. Ausalt öeldes jäi Ilvese-Pakosta sõnavõtte lugedes mõru maik suhu.

Ilves: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-president-eesti-rahva-kestmise-pohikusimus-ei-ole-see-miks-eesti-naine-ei-sunnita-vaid-see-miks-eesti-mees-ei-vastuta.d?id=68648535

Pakosta: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/liisa-pakosta-kaitsekone-eesti-meeste-toetuseks-ja-vastulause-president-ilvesele-uldistus-meeste-vastutustundetusest-on-kohatu.d?id=68650427


Laste saamisest räägitakse nagu projektist. Eriliselt jäi see kõlama Pakosta üllitist lugedes, kus ta viitas uuringutele, et miks iive on pidurdunud.

Eesti mees tahab ilusamat naist ja eesti naine targemat meest. Säärane oli väide. Peatage maailm, ma tahan maha! Laste saamisest on tehtud ajujaht ja missivõistlus, 2 in 1!  Vanasti sündisid lapsed ikka armastuse krooniks ja lapsevanemate rõõmuks, nüüd on tegemist geeniprojektiga, millele pärast läbi pikkade kohtuprotsesside rahastajat otsitakse. 

Minu hinnangul pole asi ei vastutustundetutes isades või liignõudlikes emades, vaid probleem on märksa sügavam ning valusam. Minu tutvusringkonnas on palju väga vastutustundlikke mehi ja mõistlike nõudmistega naisi, ometigi pole neil ei paarisuhet ega lapsi. Miks? Sest inimesed on katki! Kogu selles ühiskonnas, kus näitamine ja fassaad on saanud peamiseks, ei teatagi enam mis on reaalne ja tõeline ning mis on meelepete. Lastest on saanud vanemate aksessuaarid – mida nutikam, atraktiivsem ja “müüdavam”, seda parem. Partneritega umbes sama teema - keegi ei julgegi südame järgi valida, vaid võrreldakse naabrinaise ajugeeniuse või naabrimehe missiga. 

Keskmisest eesti suhtest on saanud reality show, mida sotsiaalmeedia vahendusel jälgitakse, et kes kauem vastu peab ja millistest geenidest kõige parema resultaadi saab. Fotograafidel pole ilmselt iial nii palju tööd olnud, kui tänapäeval, kus FB päisefoto ütleb rohkem kui tuhat sõna. Mummud seatakse ritta ja ette manatakse võltsnaeratus, pärast fotosessiooni ootab aga pereterapeut või psühhiaater oma leivaraha. 

Kurb on, lihtsalt kurb on, kuidas oodatakse, et Eesti iive tõuseks ja inimesed kohusetundlikult oma osa ka annavad, aga paraku on see kõik projektipõhine – rahastaja otsustame hiljem, aga kannatajateks on paraku vaid lapsed. Ei, asi pole selles, et neil kõhud tühjad oleks, vaid asi on nendes sadades ja tuhandetes närvilistes lapsevanemates, kes nende sentide pärast miljon närvirakku kaotavad, et oma õigust taga ajada. Pole veel näinud, et ühegi lahutava paari laps söömata oleks, aga nutvaid ja meeleheitel emasid ning vihast põlevaid isasid jalutab vastu igal sammul. Ja see on ühiskond,  mille sarnasest  loodame eluterveid inimesi üles kasvatada … 

Asi pole meeste ajudes või naiste seelikusaba pikkuses, asi on katkistes inimestes, kes on meie enda loodud maailmas end ära kaotanud. Inimkond elab suures vales ja uskumuses, et armastus ongi see, mida me pildil näeme. Paraku ei saa titetegu olla projektipõhine ja laps ei tohiks olla aksessuaar, keda käest kätte visatakse, küsimusega: kes maksab?

Jah ma tean, et toit maksab, mähkmed maksavad ja jalkatrenn  maksab kah, aga hoidkem siis sent kokku fotograafi pealt, sest ega pereelu pea olema väljanäitus ja lõpetagem hala, et pole piisavalt tarkasid mehi ja piisavalt ilusaid naisi. Alustaks sellest, et lõpetame võltselude propageerimise ning õpetame lastele maast madalast õigeid väärtushinnanguid ja aabitsa tarkusena sedagi, et armastus lihtsalt ON ja lapsed on armastuse krooniks, siis võib isegi asjast asja saada. 

Kes siis tahab lapsi sünnitada maailma, kus keegi enam isegi armastusse ei usu. Ühiskond on täis inimesi, kes on enda ära kaotanud, inimesi, kes ei oska ennastki armastada, rääkimata vastassugupoolest. Ma ei taha elada maailmas, kus mehed otsivad ilusaid naisi ja naised tarkasid mehi, ma tahan elada maailmas, kus armastus ON – tingimusteta. Ma ei taha elada maailmas, kus lapsed on projektipõhised, ma unistan ühiskonnast, kus lapsed sünnivad sinna, kus armastus ON – ikka  tingimusteta. 

Kuidas minust üleöö peletis sai

Mõni aeg tagasi tutvuin ma mehega, kes armastab ilusaid naisi. Seda tõestas ka tema ekside list, kuhu vaieldamatult kuulusid ainult ilusad naised – modellid, missed, sportlased. Tegemist oli väga otsekohese inimesega ja ühel hetkel teatas ta mulle nii muuseas, et meie vahel ei saaks kindlasti midagi enamat olla, kuna ma ei vasta tema iluideaalile. Kuna ma ei suhtle inimestega kunagi konkreetse eesmärgiga, siis ma ei lasknud sel asjaolul end sugugi häirida. Kui sõbrad, siis sõbrad. Ma ei hakka nüüd ühe mehe pärast ka kohe nahast välja pugema, solaariumis end kõrvetama ja veremaitse suus trenni vihtuma. 

Aga kahtlemata mingil inimlikul tasandil jäi see mind kummitama. Mõte, et ma pole ilus, et ma pole piisavalt hea. Ehk siis oma taktitundetu otsekohesusega oli ta suutnud süstida minuses ebakindlust. Isegi siis, kui seda enesele tunnistada ei tahtnud. 

Mina hoidsin sõbralikku distantsi, aga lähenemiskatsed tulid hoopis sealt, kust need tulema ei pidanud, sest ma olin ju nii halvas vormis ja üldse mitte apetiitne naine. Need lähenemiskatsed ei jäänud ühekordseks. Kui lõpuks üks asi teiseni viis, siis me tegelikult pärast vestlesime sel teemal päris avameelselt ja mees tunnistas, et vaatamata sellele, et ma ei ole absoluutselt tema maitse või iluideaal, olla mul hämmastav mõju tema potentsile, mis nii mõnegi piltilusa kaunitariga üldse alt vedanud on. 

Selles olukorras ma mõistsin, et inimesed tegelikult on sisemiselt päris sassis. Üks on justkui see, mis meile teadlikult meeldib, millele tänaval järele vaatame, hoopis teine on see, mis meid reaalsuses käivitab. Enesele tõe tunnistamine on muidugi omaette ooper. See, mis pildil kokkupanduna väga kaunis ja harmooniline, ei pruugi reaalses elus omavahel üldse sobida. 

Mul endal oli aastaid tagasi juhus, kus mul oli austaja, kes polnud lihtsalt ilus. Ta teadis seda ise ka, sestap püüdis ta enda ilu kompenseerida kalliste “mänguasjade”, võimu jms, aga mina isiklikult poleks julgenud temaga avalikult väga ringi käia. Aga selles mehes oli mingi vägi ja tegelikult ma teadsin, et tema salaarmukeste nimekirja kuulusid nii mõnedki püssid naised. Ta oli saanud kõik naised voodisse, sest ta oskas vajutada õigeid nuppe, aga samal ajal ega keegi väga tema käevangus end näidata julgenud. Tegelikult oli see kurb. Ka mina hoidsin end tagasi, sest mulle endale näis silmakirjalik, et kuskil salaja ja nurgataga lasen oma meeled valla ja pärast teen näo, nagu midagi poleks juhutunud. Ma olen hiljem muidugi mõelnud, et kas ma oleks suutnud seda seksi nautida, kui ma lihtsalt oleks silmad kinni pannud ja mitte mõelnud inimese välimusele, mis polnud lihtsalt minu maitse. 

Samal ajal olen ma olnud ka armunud teps mitte meesmodellidesse ja see on lausa hämmastav, kui ilusaks armastus inimesed teeb. Kui kellegi hing on nii siiras ja puhas, et see lausa sätendab, siis ükskõik kui kõver on ta nina või suur ta õllekõht, Sina näed ikka ilu enda ees. 

Jõuame aga tänasesse päeva tagasi. Mis siis minuga juhtus? Nagu te teate, ilmus minu uus raamat ja kahe esitluse vahepeal oli pisuke nädal, mille kestel pidin jõudma külla oma üle lahe elavale emale. Soome ma ka jõudsin, aga kõik see, mis siin juhtuma hakkas, kuulub juba ulmekirjanduse valdkonda. Nimelt ründas mind müstiline bakter/viirus, kes mind päevapealt jalust niitis nii, et lõpetasin Tampere haiglas. Minu käed ja jalad olid nagu põlenud, vereni villides ja mul olid sellised valud, et isegi kõige kangemad valuvaigistid ei lasknud mul magada. Arstid lihtsalt vaatasid mind ja olid hämmingus. Minult võeti nii palju verd, et seda imeti lõpuks kõrvast juba, aga jälile ei jõutud, et kes või mis mind rünnanud oli. Ma sain korraga u 3-4 erineva tõve ja reaktsiooni ravi, kuid esialgu läks olukord aina hullemaks. Ma olin nagu peletis ja ma ei tee seda öeldes isegi mitte nalja. Ma tulen korra ema sünnipäevale ja lõpetan võõrsil nagu muumia. Õdede näod ütlesid rohkem kui tuhat sõna, kui nad mulle kompresse tegid. Ma mitmeid öid lihtsalt nutsin valudes ja nii mõnegi õde paitas mul pead, sest mud ei osatud teha. Mul oli tunne, et põlen elusalt, mu keha oli tulikuum ja käed nägid välja, nagu oleksin elusalt leekidest välja astunud.  Arstid käisid mind nagu imelooma vaatamas. Dermatoloog ei osanud ööd ega mütsi öelda, lõpuks tegelesid nad kõige muu, kui minu nahaga. Ma ausõna arvasin, et mu jalad mädanevad otsast ära. Ma ei saanud seista, sest villid olid nii retsid ja valusad, et ma roomasin tilguti jala otsas tualetti ise samal ajal valust kiljudes. Vaatasin peeglisse ja nägin, kuidas tundidega moondus minu nägu, minu keha. Minu ilust polnud enam grammigi alles. Sellepärast jäi ära ka minu Tartu esitlus. 


Õnneks ühel hetkel hakkas toimuma mingi muutus ja kogu hormoonide, steroidide, abtibiootikumide ja tsingisalvide möll mõjus mingit pidi ja lööve peatus. Tänaseks ma lihtsalt vahetan nahka. Arstid aga ütlesid, et nad siiani ei tea, mis see siis lõpuks oli. Testiti kõike, aga miski ei olnud see, mida arvati. Ilmselt uurivad nad tänaseni neid lihatükke, mis nad minust välja lõikasid. Ehk selgub tõde tulevikus. 

Mida aga mina sellest kõigest õppisin? Ma sain aru, et ilu on kaduv väärtus ja ma võin olla pesumodell, aga see ei tähenda, et ei tule üks bakter või roolijoodik ja kõik see on sekundiga kadunud olla ei võiks. Ilul pole püsivat väärtust. Ja siis ma jäin mõtlema sellele mehele, kes ütles mulle, et ma ei vasta tema ideaalile. Täna on ta veel heas vormis ja suudab nii mõnegi naise ära rääkida, aga homme … Homme on ka tema vana, kortsus, vormist väljas ja tema umber miljon palju nooremat ning ilusamat meest. Ta usub, et tema missed jäävad igavesti missideks ja tema  silmad ei saa kunagi kortsudekatet, aga nii see ju pole. 

Seistes peletisena peegli ees, mõistsin, kui ilus ma tegelikult olin olnud ja mis peamine, olin ka sel hetkel. Minu ilu ja väärtust ei määratle nahavärv, jalgade pikkus või paar kilogrammi siin või seal. Mis kasu on sellest piltilusast barbiest, kui tal südant sees pole või kaunist säärejooksust, kui mehel selle peale isegi kõvaks ei lähe. Mis kasu oleks sellest, kui ma küpsetaks end ahjus ja oleks siis pügala võrra ilusam, kas see muudab mind ajakindlaks? Kas paneb kedagi mind rohkem armastama? 

Asjad juhtuvad alati põhjusega ja see väike bakter muutis minu elu, ta aitas mul võtta aja maha, vaadata asju uue nurga alt. Sel hetkel kui esimest korda kohvikusse läksin ja kõik mind uudishimulikult, kartlikult või põlastavalt vaatasid, mõistsin, kui halb inimene ma ise olen olnud. Kui halb on neil inimestel, kes ei saa valida, kes peavad elama nt laiaulatusliku nahahaigusega või neil inimestel, kes on rinda pistnud tuleõnnetusega. Kas me me teame nende lugusid? Kas me vaatame vahel ka inimese välimuse taha? Kas me oskame olla tänulikud oma sirge nina, kauni säärejooksu eest või me ikka ainult viriseme enda osas ja otsime vigu teiates? 

Ma lähen uuel aastal väga tõsisele operatsioonile, et oma lõualuusid paika panna. Paljud minu sõbrad on avaldanud muret, et kas asi on seda väärt ja miks ma seda üldse teen. Ma tean riske, ma tean ka seda, et ma teen seda eeskätt esteetilistel põhjustel, sest ma kaua aega võtsin hoogu ja kogusin julgust, aga kõige olulisem on asja juures siiski see, et ma teen seda iseenda pärast, iseenda jaoks. Ükskõik mida te enda juures muudate, olgu selleks uus rinnapartii, breketravi, soengumuutus, kaalulangus, pidage meeles, et ainult iseenda jaoks. Tähtis on, et Sina end hästi tunneksid, et Sinul on hea. Kui Sina end armastad, armastavad Sind ka teised. Vahet pole, kui kõver on Sinu nina või kui suur kaalunumber … Sina loed!