pühapäev, aprill 28, 2013

Mineviku roll suhtekriisis


Kuna seoses enda raamatu ilmumisega veedan tihti aega ka Muusa raamatupoes, siis hiljuti jäi mulle pihku raamat: "Teekond soovitud armastuseni". Võtsin täiesti lambi koha pealt lahti ja jäin lugema, et aega parajaks teha. Ja oh imestust, kui peatükk, mille avasin, kõnetas mind sel moel, et unustasin end mitmeks tunniks lugema. Jumal tänatud, et minuga kohtuma pidanud inimene hilines. Iga asi on millekski hea. Filosoofiadoktor Harville Hendrix, kes on oma naisega aidanud tuhandeid paare, räägib oma raamatus lapsepõlve haavadest, mis takistavad toimiva suhte loomist.

Ma olen rääkinud ju sellest, et kuna mind kasvatas ema üksi ja ta oli tööalaselt kohutavalt hõivatud, siis hilisemas eas oli mul probleemiks see, et kippusin klammerduma, pluss ma elasin väga üle, kui partner oli tööalaselt väga hõivatud. Minu jaoks tähendas see kohe, et minust ei hoolita, ma ei ole tähtis jne. Sellist tüüpi lapspõlve hirmud, hakkavad väga olulist rolli mängima meie suhetes ja võivad suhte täielikult hävitada, kui me ei hakka neid asju märkama, tunnistama ja nendega tööd tegema. Raamatus räägitakse sellest, kuidas varajase lapsepõlves tajutud eraldatus või ühendusetunne emaga mõjutab väga sügavalt meie hilisemaid suhteid. Kui lapsevanem ütleb, et tal pole aega, tal on kiire, ta on väsinud, siis need lapsed kasvavad üles tundes end emotsionaalselt hüljatuna. See viib selleni, et tekib rahuldamatu vajadus läheduse ning turvatunde järele. Hendrix ütlebki, et need partnerid, kes tahavad koguaeg verbaalselt või füüsiliselt kontaktis olla, ehk kes muutuvad nö lämmatajateks või liialt klammerduvad, ongi need, kes tegelikult oleksid tahtnud, et neid lapsepõlves rohkem märgatakse, hellitatakse, sülle võetakse. 



Kõige hullem aga kogu selle teema juures on tõsiasi, et reaalses elus me küll ütleme, et soovime partnerit, kes eristuks meie vanemast või hooldajast, aga alateadlikult siiski tõmbame just selliseid inimesi ligi. Me küll teadlikult ostime partnerit, kes pakuks meile seda, millest lapsepõlves ilma oleme jäänud, aga kui meile seda pakkuda, siis me ei suuda seda vastu võtta ning lükkame partneri kõrvale. Tegelikult ju tihtilugu nii ongi, et kui nt meie vanem on olnud  töönarkomaan, domineeriv,  vägivaldne või emotsionaalselt kauge, siis soovime oma partneris näha midagi muud, aga kui leiame inimese, kes ongi korralik, abivalmis, mõistev, siis meil tekib seal kõrval tunne, nagu me ei vääriks seda.  Me ei oska end selles olukorras mugavalt tunda, sest me pole sellega harjunud. Me ehitame armastuselr barjäärid, sest meil on ebamugav, mis sest, et meil on midagi, mida me oleme ise ju soovinud. 


Üks asi millest Hendrix räägib on ka see, et tegelikult lahendus seisnebki enamasti selles, et kui me leiame partneri, kes ongi nagu meie vanem, kuna me neid juba ligi tõmbame, siis haavad saabki parandada just see sama inimene. Konks seisneb lihtsalt selles, et me peame hakkama partneriga rääkima. Mitte Sa ei karga kõrri lausega:"Sa ei armasta mind, jälle Sa lähed tööle!", vaid te selgitate, et:" Kui Sind jõulude ajal minuga pole, siis tunne end hüljatuna, sest lapsepõlves polnud minu pere kunagi jõulude ajal koos." Kui te räägite nendest asjadest, siis partneril on võimalik selgitades ning teadlikult turvatunnet ning lähedust pakkudes  Teid sellest lapsepõlve traumast vabastada. Ühel hetkel te vabanete sellest koormast ja suudate olla taas partner, kellega on hea ja lihtne, te olete taas vaba  oma lämmatavast tähelepanu ning läheduse vajadusest  ning hirmudest - hirmudest, mis tekitavad armukadedust, sõltuvust, konflikte. Asjad hakkavad toimima loomulikult.  Te ei vaja enam seda nn käe hoidmist, sest te mõistate, et see, kui inimene on näiteks tööl, siis  pole see seotud sellega, et ta teid ei armasta või teist ei hooli. 

Ega ilmaasjata ei käi paarid paariteraapias. Siin ongi see konks, et need asjad tuleb lahti rääkida. Enamik eestlasi paraku eelistab üldse mitte omavahel suhelda. Samuti ei viitsita süveneda sellesse miks mingid probleemid alguse on saanud. Tavapäraselt on nii, et keegi süüdistab kedagi ja tekib konflikt, mis inimesed samm saamu haaval teineteisest lihtsalt eemale tarib. Minu jaoks oli see raamat järjekordne tõestus sellest, et kõik algab meist endist. Töö iseendaga, enese armastama õppimine ja seejärel siis väga aus kommunikatsioon partneriga. Meil kõigil on oma seljakott, kus on ohtralt viha, valu, hirme ja paljud neist on tekkinud lapsepõlves, eas, mida me ei pruugi väga selgelt isegi mäletada. 


Hea asi on see, et nendest asjadest on lõpuks ometi hakatud avameelselt rääkima ja meil on võimalus oma paarisuhteid toimivana hoida, meil on võimalus kasvatada oma lapsi nii, et neil oleks võimalikult vähe traumasid, mis neid täiskasvanueas kummitava hakkavad. Me peame töötama selle nimel, et oma teadlikust tõsta. Me ei saa elada nii, et oleme ise katki ja siis arvame, et meie partner peab meid lappima tulema või sõnadeta mõistma ja teadma meie lapsepõlvetraumasid. Me ei saa ka nii elada, et teeme lapsed valmis ja siis las nad ise kasvavad - milleks seda emaarmastust või isalikku  juhatust veel vaja on, eksole ju. Meil on omad rollid ning vastustus nii partneri kui lapsevanemana. Noorus ei ole hukas, mehed pole sead ja naised ussid, lahutused ei sünni iseenesest, see kõik on meie endi tehtu ja tegamata jätmiste tagajärg, Meie ise saame muuta oma maailma. Soovitan soojalt lugeda häid raamatuid, need aitavad lahti arutada meie endi sisemaailma ja ümberringi toimuvat. Areng saab toimuda vaid siis, kui ise end arendame. 

Elu nagu hiirel ehk meie isude tagamaad


Kas te olete vahel mõelnud, et vaatamata sellele, et enamik inimesi teab, et tervislik toitumine on ideaalkaalu saavutamise ning tervise säilitamise juures võtmasõna, on ülekaaluliste hulk meie ühiskonnas aina kasvamas.  Lugematud dieedid, paastud ja kaalulangetamise imerohud  on popimad kui eales varem, aga tulemused ei taha tulla, veel vähem jääda.  Me justkui teame, et näiteks kiirtoit on kahjulik ning ei aita kaasa kaalulangusele, aga see ei takista meid astumast üle kiirtoidurestorani ukse. Isegi hädad ning haigused nagu diabeet, kõrgvererõhutõbi, kõrga kolesterool jne, ei hirmuta meid nii palju, et suudaksime loobuda juustuburgerist või friikartulistest. Miks? Doreen Virtue, kes on töötanud aastaid alkohoolikute ning narkosõltlastega on jälginud ka inimeste söömisharjumusi ning on valmis saanud raamatu "Painav söögiisu", mis räägib sellest, et tegelikult on erinevatel isudel väga konkreetsed põhjused - enamasti siis emotsionaalsed. Kõlab päris loogiliselt, sest tõepoolest mingid isud käivad kummaliste hoogudena või kestavad veidra perioodi ja kaovad siis sootuks või muutuvad täiesti tüütuks. 

Mõned aastad tagasi arvasid poled minu sõbrad, et olen ilmselt rase, sest mitu nädalat järjest ei suutnud ma poes mööda jalutada heeringariiulist. Kui järjekordne rollmops või heeringafilee potike ostetud sai, siis kerisin selle üksinda sisse. Ma võisin süüa päevas kuni pool kilo heeringat ja seda ka siis, kui oli näiteks peole minek ja teised sõid krõpse ja porgandeid. Mina tellisin ka väljas heeringat hapukoore ja sibulaga. Tol ajal ma ei osanud läheneda asjale sellest küljest, et tegemist on mingi kindla emotsionalse seisungiga, mis vajab lahendamist. Pigem minu teadmised ulatusid sinna maani, et ilmselt on mul mingi aine puudus, mida heeringas sisaldada võiks. Virtue kirjutab soolaste söökide kohta, et see viitab enamasti stressile, vihale ning ärevusele ning tuleb tegeleda endale ja teistele andkes andmisega ning enese süütundest vabastamisega. Minu elust ei puudu ka ka periood, kus mul oli lakkamatu isu juustu järele. Kuna ma elasin aasta Inglismaal, siis pererahvas kahtlustas, et olen hiir, sest mingil veidral põhjusel käisin ma isegi öösiti salaja külmkapi juures juustu söömas. Juust sisaldab ergutit nimega türamiin. Ma töötasin Inglismaal elades kahe väga aktiivse poisslapsega  ja tõele au andes õhtuks olin ma tõesti nagu laip. Nädalavahetustel ma keeldusin üldse voodist välja tulemast. Täiesti loogiline, et nädala sees enda jõuvarude hoidmiseks öösiti juustuvarusid hävitasin. Lugedes raamatut edasi, selgus, et seda ergutit sisaldab ka heeringas. Järelikult minu painavate söögiisude taga on tõik, et toit on minu jaoks miskit, kust ma otsin sõna otseses mõttes elujõudu. Ma ei söö juustu ega heeringat sellepärast, et mul on kõht tühi, vaid need asjas sisaldavad ainet, millest on kujunenud minu narkootikum. Virtue on väga hästi ära tabanud, et inimeste sõltuvused  ongi väga erinevad ja heroiinisõltlane polegi kunagi sama tüüpi inimene, kui on kanepisõltlane. Inimene otsib erinevale seisundile vastavalt erinevat "abi", millest võib kujuneda sõltuvussuhe.  Ehk mind tõmbab toiduainete poole, mis mind hoiavad elava ning säravana. Virtue räägib oma raamatus hästi lahti ka miks inimene vajab näiteks šokolaadi  ja miks mõned šokolaadi nimel lausa kõigeks valmis on, samuti on juttu nisujahu ja rämpstoidu vajadusest jne. Kui me õpime tõlgenamada oma isusid, siis me oskame enda probleemidega ka adekvaatselt tegeleda ning see aitab meil neid isutamisi vältida. Eriti olulised on need teadmised just ülekaalulistele, et oma kaal kontrolli alla saada. Virtue on rääkinud oma raamatus ka teistest teaduslikest uuringutest, mis igal juhul avardavad silmaringi ning aitavad teatud  toitumisharjumusi lahti mõtestada. Kas Teie teadsite, et alkoholi liigtarvitamine põhjustab aju keemilise aine serotoniini taseme langust, mis põhjustab isu süsivesikute järele? Mõelge, kas see pole alati nii, et peale pidu minnakse ikka burgerit või hot dogi sööma? Minul küll on nii! Seega soovitan soojalt lugeda raamatut "Painav söögiisu" ning jõuda oma isude põhjuste ning tagamaadeni, et nendega siis vapralt silmitsi seista. Sina vastutad oma elu eest, Sina lood oma reaalsuse! 

pühapäev, aprill 14, 2013

Enne kannatan, kui lahutan!


Kas te olete vahel vaadanud paare, kes omavahel enam põhimõtteliselt isegi ei räägi või paare, kelle kommunikatsioon väljendub karjumises ja tundub justkui mitte ükski asi siin maailma neid (enam) ei liidaks. Miks need inimesed on siiski koos? 


Ma olen enda jaoks täheldanud üles 3 põhipõhjust, mis tunduvad ajast aega korduvat. 
a) Hirm – hirm üksinduse ees, hirm hakkama saamise ees, hirm ühiskonna suhtumise ees. On tekkinud sõltuvussuhe ning see röövib inimese vabaduse. Tegelikult oled Sa justkui invaliid, kes ilma karguta enam liikuda ei saa. 


b) Mugavus – seni, kuni miski pole halvasti, ei ole mõtet ju midagi muuta. Enamikel on särk triigitud ja soe söök laual või mees on arved maksnud, kõik on stabiilne ning turvaline. Kellele ei meeldiks stabiilsus ning turvatunne, aga sellel on ka oma pahupool – areng on seiskunud. Sisuliselt seisad rosiskunud veetünni ääres ning jõllitad kolletunud kihti veepinnal, selle asemel, et nautida neid kohti, kus vesi voolab ja Sinagi selle vooluga mõbusalt kaasa liugled.


c) Idealism – see tundub olevat trend. „Ega mina ei ole ju see, kes ei oska oma suhet koos hoida, mina ei tee valesid valikuid, mina ei eksi“. Idealistidel on mingi kindel visioon silme ees, nad on oma suhte detailideni paika pannud ning iga muutus, ajab nad segadusse ning stressi. Idealist istub suhtes kasvõi hambad ristis, aga oma peas olevat pilti ta muuta ei lase. Inimesel on tekkinud kinnisidee, kuidas asjad peavad olema ning toimima ja kõik, kes üritavad seda pilti muuta, on vaenlased. Mina, minu naine, minu 3 last. PUNKT. Kas armastus on või ei ole, see pole oluline, sest oluline on kuvand, mitte sisu. 


Mul oli kunagi üks sõber, kes oma naisega oli koos olnud terve igaviku. Kooliaegne armastus ja puha. Aastad möödusid, nooruspõlve sädemest suurt midagi järele polnud jäänud. Aga kuna nii pikalt oli juba koos oldud, siis lahkuminek oli umbes sama, kui kuldpulmas öelda, et tegelikult me juba ammu ei armasta teineteist. Oli loodud kuvand ideaalsest paarikesest ja endale oli sisendatud, et nii peabki olema, et kohtutakse koolipingis ning surrakse koos käsikäes vanadekodus. See aeg,, mis sinna vahele jääb pole väga oluline. Küll igaüks omaette nolitseb. Need paarid isegi ei peta, mis sest,  et tunnet ammu pole, aga nad ei tee seda põhimõtte pärast, sest meil on „ideaalne“ suhe ja me oleme „ideaalsed“ inimesed. Idealismist saab mugavus ja mugavustsoonist välja astumine oleks liialt hirmus. 


Kõige hullem on see, kui vajalikke samme ei astuta õigel ajal. Ühel hetkel jookseb kõik kokku ja siis järgneb sellele süüdistustemeri, et:“Sinu pärast ma olen siin kodus 20a passinud, Sinu pärast läksid kõik mu noorusaastad luhta“ jne. Iseenda tegmata jätmisi on ikka hea ajada kellegi teise kaela.  

Me näeme päevast päeva, kuidas kohtu kaudu jagatakse hooldusõigusi, kuidas juristid varasid jagavad jne. Mille tulemus see tegelikult on? Kas on ikka päris nii, et on imeline suhe ja siis järsku on põrgu? Väga lihtne on astuda suhtesse. Raske on suhtes püsida, seda enam, et raske on toimivat suhet hoida, kõige raskem on aga loobuda. Ometigi on see vahel vajalik. 

Tänapäeval öeldakse, et inimesed liialt kergekäeliselt lahutavad, vastupidi, liialt kergekäeliselt abiellutakse hoopis. 

Väga paljud suhted seisavadki koos ainult sellepärast, et on mingi pilt silme ette loodud. Ja siis minnakse seda rada mööda. Märgid ammu näitavad, et asjast ei saa asja, aga ma pean saama sellise elu, nagu minu peas oleval pildil kõik on. Ma saan emaks, vahet pole, et lapse isaga me ööd ja päevad tapleme, ma pean abielluma, mis sest, et ma natuke ikka kahtlen ise ka. 

See on kurb tegelikult kui rappa inimesed võivad joosta, kui nad ei õpi korra lahti laskma kõigist oma visioonidest oma peas. Kui nad ei õpi leppima sellega, et kui miskit laguneb, siis juhtub see vaid selleks, et midagi uut ja veel võimsamat saaks asemele sündida. Kui asjad ei suju, siis on see märk vastuvoolu ujumisest. 

Loomulikult peavad olema suhid ning eesmärgid, peavad olema unistused, aga ärge unustage, et elul on Teile pakkuda alati vaid parimat, aga kui te kramplikult minevikust kinni hoiate, siis ei saa ka tulevik sündida. 

laupäev, aprill 13, 2013

Milline on jälg, mis meist maha jääb?


"Our fingerprints don't fade from the lives that we touch." - Gandhi 

Mõelgem sellele lausele korra sügavamalt. Me jätame jälje iga inimese ellu, kellega me kokku puutume. 

Milline on see jälg, mille tahaksime endast maha jätta? Milline on see tempel, mille lööme teise inimrese hinge oma tegemiste ning tegemata jätmistega? 

Ma saan iga päev väga palju kirju. Inimesed tahavad jagada oma lugusid. Ma olen lugenud väga hingeminevaid ridu teemal kuidas keegi on matnud oma õe või venna, ema või isa, oma lapse... Need kirjad meenutavad mulle alati, kui kaduv on elu. 

Juhtusin täna nägema üht filmi, mis rääkis ühest perekonnast, kus pereisa oli väga töökas ja tema graafik nõnda tihe, et pere jaoks suur aega ei jäänudki. Peretütar aga uskus siiralt, et isa ei armasta teda, sest teda polnud kunagi kohal,  sest vaatamata sellele, et tema tööarvuti taustapildiks olid türe pildid, siis reaalset aega temaga rääkimiseks, sel mehel polnud. 

Kas ta olete kunagi mõelnud, kui palju on neid lapsi meie ühiskonnas tegelikult, kelle vanemad pole neile mitte kunagi öelnud, et nad neid armastavad? Kui tihti on Teie ema või isa seda öelnud? Kui tihti ütlete Teie oma lastele, et te neid armastate? Me kõik teame, mis on emaarmastus, mis on isaarmastus, jah, teoreetiliselt me teame, et enamik vanemaid oma lapsi armastavad, aga miks seda nii raske on välja öelda? 

Tulles tagasi sõrmejälgede juurde, mille inimeste ellu jätame, siis mina püüan mõelda nii, et kui ma kohtan kedagi oma elus, siis ma teen kõik endast oleneva, et see kontakt jääks positiivne, sest see viiv või aastaid viis võib kedagi mõjutada terve elu. Võib-olla ma ei kohta seda inimest enam kunagi, aga mulle on oluline, et talle jääks midagi ilusat meelde. Sest kujutage ette, et kasutame meile antud aega selleks, et kritiseerida, hukka mõista ja kui kui järsku teeb elu oma keerdkäigu ja meil pole enam kunagi võimalust oma sõnu või tegusid tagasi võtta, kas te tahaksite seda oma südametunnistusele? Mina küll ei tahaks. 

Iga Sinu mõte, tegu ning sõna mõjutab selle inimese elu, kellega Sind kokku on viidud. Olgu Sulle antud ema, armsama, sõbra või kolleegi roll. Sa oled seotud ja Sinu kätes on võim muuta midagi. Sinu sõna võib sisendada eneseusku, Sinu tegu võib kinkida rõõmu, Sinu kingitud aeg võib luua turvatunnet. 

Täna ühele vaesele mehele süüa andes ja üht andekat tänavamuusikut toetades mõistsin, et ARMASTUS võib täita kõhu, armastus võib täita kaabu, armastus võib luua naeratuse, tuua päikese pilve tagant välja. Meil ei pea olema palju, et luua hetki, mis loevad. Vahel piisab heast sõnast, vahel paarist eurost. 

Sõbrad, need on lihtsad asjad, mis loevad. Armastada pole raske, see ei nõua teilt muud, kui tahet - tahet pakkuda parimat. Tahet avada süda, tahet muuta maailm paremaks paigaks. 

Märka inimest enda kõrval! 

Lugesin täna üht artiklit, kus üks munk räägib, kuidas ta kohtus vanapaariga, kes olid 70a abielus olnud. Ja munk küsis  neilt, et mis on hea abielu saladus. Ja nad vastasid kui ühest suust, et see tähendab pakkuda alati rohkem kui nõuda (võtta). 

neljapäev, aprill 11, 2013

Kas naine on mehe katlakütja?


Mul on üks hea sõber, kes kuulub Eesti tippjuhtide sekka. Ühel hetkel hakkas ta tundma, et tal on oma senisest tööst tekkinud küllastumine. Otsid pidevalt justkui vabandusi, et mitte tegeleda selega, millega sa parasjagu tegelema peaks. Ja ühel hetkel tegi ta otsuse, et vaatamata sellele, et tal on väga hea positsioon ja ta on oma valdkonnas tipus, loobub ta sellest tööst sellisel kujul. Mõni aeg hiljem ta tunnistas, et lõpliku otsuse eest peab ta tänama oma abikaasat. Just tema naine oli see, kes kõrvalt nägi, et mees teeb kuidagi vastumeelselt, ei naudi enam ja ütleski talle, et kui see enam Sind ei rahulda, siis ära passi, tee see samm ära. Ja sellel hetkel mulle meenus see vana tõde, et iga eduka mehe taga seisab tugev naine


Mehed on ambitsioonidad, orienteeritud eesmärkidele, tahavad palju saavutada, aga naise roll ongi hoida meest selles osas maapeal, et mees ei unustaks olla õnnelik, nautida hetke, teha siiski seda, mis pakub talle rahuldust. Meile, naistele kahtlemata meeldivad edukad mehed, töökad mehed jne, aga samal ajal peaks naise suurim rõõm olema see, kui tema kõrval pole lihtsalt saavutustejanus karjerist, kellel pole pere jaoks aega ja kellel on kõigest kopp ees, vaid me soovime siiski näha, et mehe elus on tasakaal. Ja just seda tasakaalu ja harmooniat peaksimegi meie, naised, pakkuma. Tuletagem meelde oma mehele, et me ei armasta teda mitte palganumbri ega staatuse pärast, me armastame teda tema enda pärast. Et meile on oluline, et inimene meie kõrval saaks nautida oma tegemisi. Iga tubli mees vajab head naist, kes talle pakub mõistmist, hellust, head nõu, kuid ei muutu sealjuures targutajaks, nõudjaks, kontrolliks või konkurendiks. 


Üks väga armas naine saatis mulle hiljuti lõigu ühest artiklist,  mis esmapilgul võib tunduda kuidagi naist mahasuruvana. Aga ma tõesti tunnen, et  isiklikult olen hakanud aastate jooksul tajuma, et ma tõesti ei taha olla suhtes see püksikandja pool. Selleks, et suhe toimiks, peab mees olema piisavalt selgrooga ja naine piisavalt alandlik.  Naise roll on luua tingimused, et mees saaks olla mees – juht, liider, autoriteet (see on mehe olemus) ja mehe asi on luua need tingimused, et tema naine saaks end tunda naisena - olla hoolitsev, olla oma mehe sotsiaalne ning vaimne südametunnistus, olla imetleja, tunnustaja, muusa -  pehmet ning armastusväärne (see on naise olemus).  


Actually, a woman is supposed to be the energy of the man. Historically, in the background of every great man there is either a mother or a wife.” The spine gives the main support to the entire body and keeps it upright. But the spine is in the back - not visible from the front. Women who know the art of being the auspicious source of energy to men are like the backbone of society: they keep things together and upright. Men could be compared to the face of society. Just imagine what would happen when the spine wants to be in the front….! It seems to be a forgotten dignity and honour to serve in the background. „

Põhiprobleem seisneb selles, et naised saavad kogu sellest poindist valesti aru. Üks osa arvab, et silmas on peetud seda, et ma ei tohi ise saavutada, ma ei tohi olla tark, ma pean olema alandlik, sõnakuulelik ori. See pole ju nii, see, et ma sütitan oma mehe, panen ta särama , ei tähenda, et ma olen tema katlanaine, kes puid alla pillub, vaid see tähendab, et ma olen oma olemuselt tuli, mis sulatab mehe südame. 


Teine vale tõlgendus minu hinnangul on see, et kujutatakse ette, et mehe asi ongi rabada, töötada ja meie oleme need lillekesed koduseinte vahel, kes vilju  naudivad. Ma olen kohanud väga palju naisi, kes on kodused ja nad sõna otseses mõttes ei liiguta lillegi. Kui Sinu mees võimaladb Sulle elu, kus Sa ei pea hommikust õhtuni rabama, siis oska seda väärtustada. Paku ka midagi vastu. See on privileeg, mida mees on Sulle läbi armastuse pakkunud. Ja küsimus pole ju vaid tööl käimises või rahateenimises, vaid igal inimesel peab olema mingi väljund. Kõik aeg või võimalused, mis on Sulle pakutud, kasuta seda ratsionaalselt ja headel eesmärkidel. See pole õige suhtumine, et mees peab kõike, aga mina ei pea mitte midagi. Mees ei pea midagi. Sina ka ei pea. Aga küsimus ongi selles, et kuidas leida tasakaal ning harmoonia. Mõtle alati sellele, et mis mul on? Kas ma oskan seda hinnata? Kas ma näitan välja oma tänu? Mida on minul pakkuda? Oletame, et mul on ilus kodu, minu mees maksab kõik arved, ma saan elada kunglikku elu. Kas ma võtan seda iseenesest mõistetavana? Aga kas see on iseenesestmõistetav? Milline oleks mu elu siis, kui neid hüvesid poleks? Kas need muudavad mind sõltuvaks, kas minu suhe baseerub valedel asjadel? Aga mida ma saan vastu pakkuda? Mis tuleb otse minu südamest, kui olen selle kõigepealt täitnud tänutundega? Ehk saan ma valmistada õhtusöögi, ehk saan ma pakkuda võimaluse mehel lõõgastuda peale tööd? Kuidas ma loon harmooniat ning tasakaalu, mida iga suhe oma olemuselt nõuab? 


Või vastupidised näited. Mees on diivanikaunistus, naine möllab kolmel töökohal, tuleb koju, peseb pesu, teeb süüa. Kas see on minu kui naise kohustus? Ei ole. Aga miks ma lasen sel sündida? Miks ma ei nõua, et mind väärtustataks, et suhtesse, milles ka mina üks oapool olen, panustaksid mõlemad – oma võimte ning kokkulepete alusel. Kes on loonud lontruse kodudiivanil? Sina ise, sest Sa teed tema eest kõik ära! Sa oled võtnud mehe rolli! 



Naise roll pole olla mees, ega lill, naise roll on olla naine, teha kõik selleks, et mees tunneks end mehena, et mees võtaks vastutuse. Sinu asi on teda selle eest tänada ning julgustada olema päev päeval parem. Nii nagu Sa isegi püüdled igapäev paremuse poole.