pühapäev, detsember 22, 2013

Jõulumõtisklus

Eckhart Tolle on kord öelnud: “ If You get  the inside right, outside will fall into place.”

Head sõbrad, ma tunnen, kuidas minu elus on palju muutunud. Õigem oleks vist öelda minu sees on palju muutunud. Ja kui need sisemised muutused toimuvad, siis paratamatult  muutub palju ka meie ümber.  Need muutused võivad olla kohati jahmatavad, kohati ootamatud, kohati tõeliselt üllatavad. Isegi kerge segadus võib tekkida, et mis toimub?  Kõik on korras! On teatud loomulikud protsessid, mis käivad käsikäes meie arengu ning kasvuga. 

Ühel hetkel ehmatasin ära, et miks on küll nii, et mida rohkem leian iseennast, mida enam ennast armastan ja mida enam seda armastust ka kiirgan, kaovad inimesed minu elust ära. Korra tekkis tunne, et äkki teen midagi valesti. Kõik on korras! Asi on selles, et väga paljud inimesed meie umber kardavad kolme asja – otsekohesust, EI’d ja siirast armastust. Viimast kardavad just need, kes iseennast ei armasta, sestap ei oska nad tänulikkusega vastuvõtta ka teistepoolset armastust, isegi kui seda on pakutud tingimusteta. Ma taipasin, et mida enam ma olen mina ise, st julgen öelda oma arvamusi välja, julgen näidata oma tundeid, julgen keelduda, seda enam nägin ma ka põgenemist või pesuehtsaid rünnakuid.  See oli alguses hirmutav, kuid siis taipasin ma midagi, mis loksutas kõik paika. Minu ellu on tulnud ka topelt koguses neid inimesi, kes väga siiralt pakuvad mulle seda, milleks ise olen saanud. Inimesi, kes kannavad mind kätel, inimesi, kes seisavad minu kõrval nii raskustes kui rõõmus, inimesi, kes ei karda oma tundeid väljendada. Ehk ma taipasin, et kõik on muutunud nii selgeks. Ma ei pea enam mõistatama, kes kuulub minu ellu ja kes mitte. Kõik need, kes on otsustanud lahkuda, on teinud oma valiku ja mina soovin vaid head teed ja jätkan oma teekonda nendega, kes aktsepteerivad mind täpselt sellena, kes olen. Nii nagu nemad on olnud minu elukool, olen mina olnud nende elukool. 

Konkreetse näitena saan tuua inimese, kes oli harjunud elama moel, et tema juhib ja teised on marionetid, kes peavad tema tujude järgi etlema. Olin ka mina sinna lõksu kukkumas, kui taipasin, et ma ei taha olla kellegi marionett. Ma ei soovi oma ellu inimesi, kes minust lugu ei pea, kelle jaoks olen vaid siis oluline, kui neil midagi tarvis on. Ühel päeval ütlesin seda asjaosalisele ka otse näkku. Sellest kasvas muidugi suur pahameel ja loomulikult olin ma selle inimese elust päeva pealt välja lõigatud. Kui nii, siis nii. Mõni nädal hiljem juhtusin lugema sama inimese postitust, kus ta rääkis, et oli saanud nö ilmutuse, et peab kõike oma elus muutma, kuidas ta peab hakkama väärtustama inimesi, kuidas ta sai justkui löögi näkku, mis oli teda äratanud. Ma tean, et see inimene pole enam üks osa minu elust, aga mind valdas tohutu ning siiras rõõm, sest ma tean, et see viha, mist al tekkis minu vastu, mürgitas teda ennast ja ma nägin, et elu ise  oli ta juhtinud õigele rajale. Vaadake, minu otsekohesus või siiras armastus kellegi vastu ei too esile minu ja kellegi teise suhteid, see toob esile inimese suhte iseendaga. Kui keegi vihastab, siis see viha on vaid ohutuli inimesele endale, et midag on valesti, midagi tuleb muuta. Kui inimene põgeneb, siis tegelikult ta ei põgene minu, vaid iseenda eest, kuid kurb tõsiasi on see, et enda eest põgeneda ei saa ja ühel hetkel tuleb tal see ülesanne siiski lahendada. 

Seega ma ei tegele enam niivõrd sellega, et korrastada suhteid enda ja teiste inimeste vahel, vaid ma loon suhet iseendaga. Kui see on paigas, siis kõik ülejäänu loksubki ise paika. Jäävad need, kes peavad jääma, mängust lahkuvad need, kes on oma rolli täitnud. 

Ma olen aru saanud, et mina ei loo oma kuvandit, seda loovad inimesed oma peas ja minul pole selle üle kontrolli. Kui me paneksime minu ette sada inimest ritta, siis kõik nad näeksid mind ja mõistaksid minu mõttemaailma eri moel. Mina olen mina, see kuidas  keegi  mind näeb või kuidas mõistab, ei sõltu enam minust. 


Näiteks täna mõistsin, et ma olen ju lihtne inimene, kel on eri päevadel eri mõtted ning emotsioonid, aga need pole jäävad, jääv on vaid minu sügavaim olemus ja seda ongi kõrvalvaatajal raske mõista, endalgi keeruline. Ma ei ole minu mõtted ega emotsioonid ning kui keegi püüab  mind nende baasil mõista või tundma õppida, ei saa ta mind iialgi päriselt tundma. 

On oluline mõista, et miski siin maailmas pole jääv. See mõistmine tulebki aja ning elukogemusega. Ka sitt päev pole jääv. Seepärast naeratan ka kõige hallimal päeval, sest ma tean, et see päev on mööduv. See ongi usaldus elu vastu, millest Teile nõnda palju rääkinud olen. 

Ilusad inimesed, pöörake sel kaunil jõuluajal pilk iseendasse, õppige armastama iseennast, loooge suhet iseendaga, seadkme enese sees asjad paika – kõige muu eest kannab juba elu ise hoolt. 

Olge hoitud! 

esmaspäev, november 11, 2013

Kuu ajaga südame heaks

Käisin täna natuke oma tervise näitajaid kontrollimas ja oh rõõmu, vaatamata sellele, et olen loobunud peotäitest tabletidest on nii mõnedki asjad paika loksunud. Eelis järjejorras siis vererõhk, mis polnud mul iialgi isegi tablettidega nii korras, kui praegu. Olen kõrge rõhuga maadelnud üle 10 aasta ja ainuke period, kus suutsin rõhu normis hoida, oli ranget dieeti pidades. Tol korral küll muidugi nüüd tagantjärgi vaadates üpris ebatervislikku dieeti ja ainult kaalulangetamis eesmärgil. Aga kaal langes ja see mõjutab koheselt ka erinevaid näitajaid.  Paraku kui tahtejõudu jääb väheks, siis on tagasilöögid kiired tulema. 

Kurb, aga tõsi on see, et  tervislik toitumine on ainuke võimalus end keemiavabalt inimesena tunda. 

Pisut üle kuu on möödunud minu südameinfarktist ja olen teinud väga kardinaalsed muutused oma toidulaual. Selle tulemusena on langenud kaal, minu rasvaprotsent on sama, mis minu väga tervislikult toituval treenerist sõbrannal, minu vanus on näitajte põhjal 24 aastat (olen tegelikult 27), minu siseorganitte umber rasv põhimõtteliselt puudub. Suvel need näitajad olid hoopis midagi muud... Järeldus: dieet toimib! 

Aga mõned muudatused ja nipid, mida olen kuu aja jooksul enda heaks kasutanud: 

1. Vahetasin välja tavalise keedusoola, sest see sisaldab keemilisi ühendeid, mis pole teps mitte kasulikud. Nüüdsest kasutan ainult himaalaja roosat kristallsoola, mis sisaldab kasulikke mineraale. 

2. Olen loobunud punasest lihast, mis oma rasvasisalduse tõttu kitsendab veresooni ning tõstab kolesterooli. 

3. Tarbin Veet Mano soovitusel vitamiinipulbrit Cardio max, mis sisaldab B grupi vitamiine (mh nt tiamiini ehk B1, mis on südamele väga vajalik, kuid mida tavapäraselt saab vaid lihast. Lihast ma teadupärast olen loobunud. Just tänu Cardio Maxile sain oma vererõhu taas normi. Ilma ravimiteta 110/80 – pole paha või mis? Mul on ikkagi olnud vererõhus, mis ravimitega olid 130/95 ja ilma 160/110.  Cardio Max sisaldab lisaks tiamiinile ka vitamin C’d ja D’d + B6, B12, niatsiin, foolhape, L-arginiin, L-tsitruliin, maca taim jne.  Keegi ei keela oma rõhku kontrolli all hoida ka ravimitega, nii on ilmselt mugavam ja odavam, aga see on siiski tagajärgedega võitlemine ja keemial on alati kõrvalmõjud. Mina eelistan oma kehale anda seda, mida ta vajab, et ise end ravida ja toimivana hoida. 

4. Olen täielikult loobund igasugu vortstidest, juustudest jm rasvaallikatest. Samuti ei kasuta void ega margariini. 

5. Kuna keha vajab häid rasvu, tarbin oliiviõli, avokaadosid ja soon mõõdukalt kala. 

6. Olen loobunud suhkrust ning nisujahust. 

7. Olen loobunud piimatoodetest (tõsi esineb nõrkushetki, aga sellisel juhul valin madala rasvasisaldusega tooteid). Piimatooted nimelt sisaldavad küllastunud rasva, mida seostatakse otseselt südamehaigustega. 

8. Söön väga palju juurvilju ning puuvilju. 

9. Olen loobunud kanamunadest, sest kui ma lugesin, kui palju mg kolesterooli leidub ühes munas, siis ausõna olgu see armastus  keedumuna või omleti vastu kui suur tahes, see risk pole seda väärt. 

10. Olen vältinud valget riisi, pastat ja kartulit. Kord või paar  nädalas luban enesele nt täistera pasta rooga või pruunist riisist valmistatud toitu. Tarvitan tihti  ka tatart.

11. Joon palju vett :) 

12. Joon ainult naturaalsid mahlasid, kuhu pole lisatud suhkrut. Eriti kasulik on nt granaatõuna mahl, samuti armastan oma vitamiini pulbrit tarvitada koos värskelt pressitud apelsinimahlaga. 

13. Toidulisandina kasutan veel D-vitamiini  ja magneesiumit. 

14. Tarvitan regulaarselt purustatud kakaoube.  Kakaouba sisaldabkiudaineid, rauda, kaltsiumi, magneesiumi, B-vitamiine, C- ja E-vitamiini ning palju teisi aineid. Kakaoubade kõrge magneesiumisisaldus aitab tugevdada südamelihast, aeglustab vere hüübimist, reguleerib vererõhku ning alandab tromboosi- ja insuldiohtu. Kakaooad aitavad vähendada ka veresoonte lupjumise sümptomeid ja riski ning menstruaalkrampe. Magneesium võib tõsta organismi aluselisust, mis aitab kaasa mürkainete eemaldamisele organismist.
Kakaooad sisaldavad serotoniini, trüptofaani, anandamiidi, dopamiini, fenüületülamiini (PEA) ja monoamiin oksidaas ensüümi inhibiitoreid (MAO). Neil kõigil on positiivne mõju ajukeemiale, sest need suurendavad serotoniini ja teiste neurotransmitterite ringlust ajus. Need looduslikud kemikaalid on seotud õnnetundega.Lisaks on kakao ülivõimas antioksüdant. Naljakal kombel, kui Sa hakkad tarvitama õigeid asju, siis Su keha hakkab ka nõudma õigeid toitaineid - vanasti mind mõru kakaouba oleks jätnud külmaks, nüüd ma lausa tahan seda, samuti tõmbab mind puuvilja kausi poole, mis vanasti oli üpris mõeldamatu - need pirnid võisid sinna kaussi minu poolest ära mädaneda. 

15. Söön korraga vähe, kuid tihti. 

16. Ma ei söö praetud toite. Juurviljad on väga maitsvad ka lihtsalt ahju pistes (nt paprika või porgand). Aurutatud kraam on kindlasti eriti tervislik. 

17. Maiustamiseks sobivad pähklid või tumeda šokolaadiga kaetud kuivatatud marjad. Erilise magusa isu korral olen lubanud soja kakojooki. 


RÕHUTAN, et ma pole ei arst, ega toitumisspetsialist, kuid ma pean õigeks, et mitte kuulata pea laiali kõiki teisi, vaid katsetada ise ja vaadata, mis töötab, mis mitte. Minu kogemus muidugi näitab, et selline muutus nõuab väga suurt disiplineeritust. See on valikute küsimus, et kas aidata end ise või loota pidevalt arstide abile. 

Loomulikult  suurim muutus oli see, et võtsin aja maha. Ütle EI stressile! Ja liikumine on A ja O. Olen hetkel võtnud rahulikult, sest peale infarkti pole mõistlik kohe rabelema hakata, aga mida kiiremini jalutuskäikudega alustad, seda parem.  

kolmapäev, november 06, 2013

Kes me oleme?Naised!Mis me tahame?Ei tea!Kuname tahame?Kohe!

Ma ei julge isegi vaadata, kui palju on möödas minu viimasest blogipostitusest. Ilmselt liialt kaua. Facebook on mind hästi teeninud, kuid mõned teemad jäävad justkui liiga laiaks et sinna pildikese alla ära mahtuda. 

Meeste-naiste suhted on alati olnud teema, mis vajab FB seina asemel vähemalt ühe suure Lasnamäe paneelmaja seina, et midagigi öeldud saaks. Mulle tundub, et õnneliku suhte jaoks on vaja ikka tõesti õnne ennast. 

Muidugi on töö iseendaga üüratult oluline, aga samal ajal mõni ei jaga maast ega ilmast biiti, aga on vägagi õnnelikus suhtes. Mida teadsid meie esivanemad vaimsest kasvust või eneseabi raamatutest. Eks need "vana aja" abielud olid ka rohkem sellised "Viskam Mardi ja Mari paari ja vaatame, kas saab asja" stiilis. Ja siis tuligi mängu see õnnefaktor. Kui seal ikka oli see seemneke olemas, siis kasvas ilus ja tugev puu, kui polnud, siis see kidur oks lihtsalt hoiti laste jms abil surmatunnini koos. 

Tänapäeval, kus armastuse mõiste on järjest segasemaks muutunud ning seda tihtilugu enam üldse väärtuseks ei peeta, leidub igasugu raamatuid nii meestele, kui naistele. Üks minu lemmikkirjanikke, kes suhetest kirjutab, on David Deida. Üht tema raamatut lugedes mõistsin, et see igavesest ajast igevesti kestnud häma, et naised on nii keerulised ja vajavad 1000 lk manuaali, samal ajal kui meeste olemus on lahtiselgitatav 20 leheküljega, ei vasta sugugi tõele. Tegelikult ei jää mehed meit sugugi maha - samasugused seest siiruviirulised ja pealt kullakarvalised. 

Selleks, et midagi läbi hammustada, tuleb muidugi alustada tööst iseendaga... Tsiteerin Teile üht kirjakohta Davidi piiblist naistele: 

"Sinu naiseliku energia metsikumate ilmingute vastu võib tal isegi tülgastus tekkida. Tegelikult ei lükka mees Sinu tundeid tagasi, ta lihtsalt ei taha, et elu teda piiraks - aga Sinu tunded on tõeline elu./""/Mida enam sa oma naiselikus energias oled, seda ligitõmbavamaks sa talle muutud. /""/Sinust saab kokkuvõttes see, mis teda elus köidab ja samas eemale tõukab." 

Kui see lõik läbi lugeda, siis silme ette tuleb stsenaarium filmile "Mida mehed mõtlevad". Kõik on justkui arusaadav ja ülimalt loogiline, aga jooksev pilt aitaks paremini mõista. Paremini aitab seda teksti mõista ka ühe minu lugeja selgitus:

"Selline jutt oli ka mulle  arusaamatu, siis kui ma veel huupi lahmisin. 
Peale seda kui tegelesin oma emotsioonidega, proovisin nad viia mingiks ajaks "nulli" lähedale ja tagasi tulla ainult "vajalikuga" hakkavad sellised tekstid selgeks saama. Ülevoolav emotsioon on ühele osale meestest , "eluteed tappev". Kõik emotsioonid suurtes kogustes. Naiste "ülepumbatud" tunded tapavad mehe enda elu. Mees ei saa sinna midagi teha. Ta peab taanduma. Ainult naine saab suhet säilitada, hoides tunded "piiril". Selleks peab ennast tundma.  PIME AUTOT EI JUHI." (Ivar)

Kui Deida kirjutab justkui teooriat, mis jääb suurele osale ikka pisut segaseks, siis Ivar on suutnud selle poindi väga hästi sõnadesse voolida. 

Deida on muidugi kirjutanud ka seda, et  kui naise loomupärane energia sunnib mehe põgenema, on ta nõrk ning peab õppima püsiva armastusega naise torme vaigistama. 

Kui ma liidan Deida teooria, Ivari, kui Eesti mehe selgitused ja enese kogemuse, siis me jõuame ikka sinna, et naise väljakutse on õppida oma emotsioone ohjama ehk siis nagu piibel ütleb, et kõik on Sulle lubatud, aga kõigest ei pruugi olla Sulle kasu. Mis tõlgituna tähendab, et Sa võid ju olla kurb ja vihane jne, aga Sa ei pea seda kõike mehele välja näitama emotsiooni harjal olles. Naine on kuri, viis minutit hiljem on ta juba rahulik, aga meest sellised kõikumised viivad rööpast välja. Samal ajal ei saa ükski mees eelada, et naine on emotsioonitu ja tuim tükk. Naine on naine ja mehe asi on õppida seda naist taltsutama. Tulema toime iseendaga, naise tekitatud tormi keerises. Ehk siis meie erinevus on see, mis sunnib meid arenema, et luua harmooniat, teineteise mõistmist, toimivaid suhteid. 

Nii nagu minu suurimateks õpetajateks on olnud väga "kõvad kivid", väga tugeva karakteriga mehed, olen mina olnud oma metsiku emotsionaalsusega nende suurimaks väljakutseks. Me oleme tulnud kõik üksteist õpetama ja iga inimene on meie elus põhjusega. Nii nagu mina jään grammike liiga kangeks nõrkadele meestele jäävad mõned kangekaelsed liiga kangeks minu jaoks. Ja ju see ongi see ÕNN, mis peab inimest saatma, et õige paar saaks hinge pidi kokku seotud. Mõnel on oma õppetunnid saadud varem ja kõik käib libedalt, teised peavad oma piitsad ja präänikud oma eluarmastusega läbima.

neljapäev, mai 16, 2013

Sa oled see, mida Sa sööd!

Veet Manoga kohtumine ja tema seminaril osalemine pani mind mõistma, et meie elukvaliteet sõltub suuresti sellest, mis meie toidulaual on. Ma olen palju mõelnud taimetoitlaste peale ja pidanud sellist radikaalset muutust enda puhul ilmvõimatuks. Mulle meeldib kokata ja liha onju eestlaste toidulaual olulise tähtsusega. Samal ajal olen ma aastaid tundnud, et loomaliha tekitab minus pigem vaevusi, kui erilist heaolutunnet, seega olen enamasti eelistanud kana ja kala.

Mano on ise olnud üle 30 aasta taimetoitlane ja propageerib sedasorti elustiili agaralt. Veider on see, et viimastel kuudel on elu mind kokku väga paljude taimetoitlastega ja mul on pidevalt olnud tunne, et see on märgilise tähendusega. Olgem nüüd ausad - rämpstoidust, alkoholist, rasvast, magusast, lihast jms loobumine tähendaks ikka suurt sammu parema tervise, enesetunde ning kaalunumbri poole. 
Igapäevaselt me ei mõtle ju, et punase liha söömine kitsendab veresooni, sool tõstab vererõhku, juust kolesterooli jne, aga nii tegelikult on. Eestlaste hädad on saanud alguse valest toitumisest! Fakt! Mulle meeldis üks Mano väljaütlemine seminaril:"Eestlane sööb kõike ja kui miski väga ei maitse, paneb kastet peale ja läheb ikka."Ja nii ongi ju. Friikartul ja ketšup, sibularõngad ja hapukoor, juustusai ja majonees, pasta ja koorekaste, kartul ja jahukaste. Kaste, kaste, kaste! Sellest ei hakka rääkimagi, mis kaste all on. Sinna kõrvale leib ja sai - viimane on eriline kaalutõstja veel. Kõrvale joob suur hulk kõrge suhkrusisaldusega mahlasid, mis on naturaalsusest miljoni km kaugusel ja tagatipuks veel magustoit, mis enamasti on mingi keemia, suhkur või nisujahu toode. Ja siis me küsime, et miks me haiged ja ülekaalulised oleme. Aga mõelgem, mida me tegelikult lapsest saadik sisse oleme söönud. 



Mis oli Sinu lapsepõlve lemmiktoit? Kapsasalat? Enamikel vist mitte. Mida tudengid peaasjalikult söövad? Ilmselt mitte just kõige tervislikumat toitu. Mida te oma lõuna pausil kohvikust tellite? Ja miks Eesti toidukohad üldse nii nigela menüüga on? Välja sööma minnes on pea võimatu leida mennüst midagi, mis oleks värske, tervislik ning kalorivaene ja samal ajal maitsev. Kivi meie toitlustajate kapsaaeda.  Jõudsin hiljuti ühelt öiselt ürituselt ja ainuke lahti olev koht oli Mc Donalds või mõni rämpsuputka. Unista edasi, et Sul isegi võimalust on öösel kuskilt midagi  tervislikku saada. Sisuliselt oled sundseisus ja  võtadki burksi või kanasalati, kus kana on ilmselt  fritüüris valmis tehtud, nii, et mitte just kõige tervislikum valik siiski. 



Tegin otsuse, et vähemalt teen algust muutustega oma elus. Seda kui edukas ma olen, näitab aeg, aga esimesed tähelepanekud on järgmised.

Esiteks toit on minu jaoks olnud nauding ja esimene reaktsioon oli protest. Samal ajal ma saan ise väga hästi aru, et see, et pasta või juustuvaagen on nauding, on kinni ainult minu peas. Toit on lohutaja, on igavuse peletaja, aga sellel pole mingit pistmist nälja või minu keha tegelike vajadustega. 



Teiseks. Poest värskelt pressitud apelsinimahla ostesostes tabasin end kurtmast, kui kallis see on. Samal ajal, kui filmiõhtu tarbeks vanasti sai veini ostetud, mis on kaks korda kallim, ei virisenud ma kunagi. Kas pole mitte veider? Ebatervislikud asjad pole mitte alati oluliselt odavamd, aga meil onju justkui kahju. Ma oma autole ei osta iial mingit odavat õli või kütet sisse, teades, et sellega midagi kokku võib joosta. 



Kolmandaks avastasin endal võõrutusnähud. Tõepoolest esimene päev olin ma pahur ja närviline, ksks ööd olid mul unehäired ja ma higistasin nagu siga ja juustuletist mööda käies meenus mulle, kuidas minu kasiinosõltlasest sõber rääkis, mis tunne on mööduda kasiinost, kui Sa tead, et sisse minna ei tohi. Toit on sõltuvus! Aga iga sõltuvus hoiab meid tegelikult omal moel vangis. 

Raske tunnistada, aga olen selles vallas alati nõrga iseloomuga olnud. Ja juurikaid pole ma armastanud kunagi, seega uus maailm, uus väljakutse. Muretsesin ka taimetoitlaste kokaraamatu. Pooltest asjadest pole ma kuulnudki, rääkimata sellest, et ma ei tea millisest riiulist supermarketis seda manti otsidagi. Samal ajal, aastaid tagasi ei osanud ma süüaga teha, samamoodi õppisin maitseaineid tundma. Nüüd on sarnane olukord - tuleb lihtsalt asi käsile võtta ja praktiseerima hakata. Wokime juurikaid, meisterdame salateid, smuutisid ja tunneme elsut rõõmu.

Põhjuseid, miks arstid sellest väga ikka ei räägi on ilmselt kaks - üks asi on see, et keegi peab ravimitööstusi ka toitma, teine asi on aga see, et kui paljusid arste te ise tunnete, kes oma toitumisega eriliselt silmad ette teeks? Inimene on nõrk ja sestap ka meie ühiskonnas propageeritaksegi seda,. et ole selgrootu edasi ja söö tabletti. Arstid ju ise samamoodi suitsetavad, tarbivad alkoholi, söövad ebatervislikult ja ju nad siis usuvda, et ka patsiendid on samasugused ja sellepärast öeldaksegi alati, et tervisehädade vastu ei aita muu, kui keemia. Tegelikult aitab radikaalne muutus toitumises ning näpuga järje ajamine, et õiged vitamiinid ning mineraalid oleksid kättesaadavad.

Meie tänane tervis, on eilsete valikute tagajärg, vali targalt! 

pühapäev, aprill 28, 2013

Mineviku roll suhtekriisis


Kuna seoses enda raamatu ilmumisega veedan tihti aega ka Muusa raamatupoes, siis hiljuti jäi mulle pihku raamat: "Teekond soovitud armastuseni". Võtsin täiesti lambi koha pealt lahti ja jäin lugema, et aega parajaks teha. Ja oh imestust, kui peatükk, mille avasin, kõnetas mind sel moel, et unustasin end mitmeks tunniks lugema. Jumal tänatud, et minuga kohtuma pidanud inimene hilines. Iga asi on millekski hea. Filosoofiadoktor Harville Hendrix, kes on oma naisega aidanud tuhandeid paare, räägib oma raamatus lapsepõlve haavadest, mis takistavad toimiva suhte loomist.

Ma olen rääkinud ju sellest, et kuna mind kasvatas ema üksi ja ta oli tööalaselt kohutavalt hõivatud, siis hilisemas eas oli mul probleemiks see, et kippusin klammerduma, pluss ma elasin väga üle, kui partner oli tööalaselt väga hõivatud. Minu jaoks tähendas see kohe, et minust ei hoolita, ma ei ole tähtis jne. Sellist tüüpi lapspõlve hirmud, hakkavad väga olulist rolli mängima meie suhetes ja võivad suhte täielikult hävitada, kui me ei hakka neid asju märkama, tunnistama ja nendega tööd tegema. Raamatus räägitakse sellest, kuidas varajase lapsepõlves tajutud eraldatus või ühendusetunne emaga mõjutab väga sügavalt meie hilisemaid suhteid. Kui lapsevanem ütleb, et tal pole aega, tal on kiire, ta on väsinud, siis need lapsed kasvavad üles tundes end emotsionaalselt hüljatuna. See viib selleni, et tekib rahuldamatu vajadus läheduse ning turvatunde järele. Hendrix ütlebki, et need partnerid, kes tahavad koguaeg verbaalselt või füüsiliselt kontaktis olla, ehk kes muutuvad nö lämmatajateks või liialt klammerduvad, ongi need, kes tegelikult oleksid tahtnud, et neid lapsepõlves rohkem märgatakse, hellitatakse, sülle võetakse. 



Kõige hullem aga kogu selle teema juures on tõsiasi, et reaalses elus me küll ütleme, et soovime partnerit, kes eristuks meie vanemast või hooldajast, aga alateadlikult siiski tõmbame just selliseid inimesi ligi. Me küll teadlikult ostime partnerit, kes pakuks meile seda, millest lapsepõlves ilma oleme jäänud, aga kui meile seda pakkuda, siis me ei suuda seda vastu võtta ning lükkame partneri kõrvale. Tegelikult ju tihtilugu nii ongi, et kui nt meie vanem on olnud  töönarkomaan, domineeriv,  vägivaldne või emotsionaalselt kauge, siis soovime oma partneris näha midagi muud, aga kui leiame inimese, kes ongi korralik, abivalmis, mõistev, siis meil tekib seal kõrval tunne, nagu me ei vääriks seda.  Me ei oska end selles olukorras mugavalt tunda, sest me pole sellega harjunud. Me ehitame armastuselr barjäärid, sest meil on ebamugav, mis sest, et meil on midagi, mida me oleme ise ju soovinud. 


Üks asi millest Hendrix räägib on ka see, et tegelikult lahendus seisnebki enamasti selles, et kui me leiame partneri, kes ongi nagu meie vanem, kuna me neid juba ligi tõmbame, siis haavad saabki parandada just see sama inimene. Konks seisneb lihtsalt selles, et me peame hakkama partneriga rääkima. Mitte Sa ei karga kõrri lausega:"Sa ei armasta mind, jälle Sa lähed tööle!", vaid te selgitate, et:" Kui Sind jõulude ajal minuga pole, siis tunne end hüljatuna, sest lapsepõlves polnud minu pere kunagi jõulude ajal koos." Kui te räägite nendest asjadest, siis partneril on võimalik selgitades ning teadlikult turvatunnet ning lähedust pakkudes  Teid sellest lapsepõlve traumast vabastada. Ühel hetkel te vabanete sellest koormast ja suudate olla taas partner, kellega on hea ja lihtne, te olete taas vaba  oma lämmatavast tähelepanu ning läheduse vajadusest  ning hirmudest - hirmudest, mis tekitavad armukadedust, sõltuvust, konflikte. Asjad hakkavad toimima loomulikult.  Te ei vaja enam seda nn käe hoidmist, sest te mõistate, et see, kui inimene on näiteks tööl, siis  pole see seotud sellega, et ta teid ei armasta või teist ei hooli. 

Ega ilmaasjata ei käi paarid paariteraapias. Siin ongi see konks, et need asjad tuleb lahti rääkida. Enamik eestlasi paraku eelistab üldse mitte omavahel suhelda. Samuti ei viitsita süveneda sellesse miks mingid probleemid alguse on saanud. Tavapäraselt on nii, et keegi süüdistab kedagi ja tekib konflikt, mis inimesed samm saamu haaval teineteisest lihtsalt eemale tarib. Minu jaoks oli see raamat järjekordne tõestus sellest, et kõik algab meist endist. Töö iseendaga, enese armastama õppimine ja seejärel siis väga aus kommunikatsioon partneriga. Meil kõigil on oma seljakott, kus on ohtralt viha, valu, hirme ja paljud neist on tekkinud lapsepõlves, eas, mida me ei pruugi väga selgelt isegi mäletada. 


Hea asi on see, et nendest asjadest on lõpuks ometi hakatud avameelselt rääkima ja meil on võimalus oma paarisuhteid toimivana hoida, meil on võimalus kasvatada oma lapsi nii, et neil oleks võimalikult vähe traumasid, mis neid täiskasvanueas kummitava hakkavad. Me peame töötama selle nimel, et oma teadlikust tõsta. Me ei saa elada nii, et oleme ise katki ja siis arvame, et meie partner peab meid lappima tulema või sõnadeta mõistma ja teadma meie lapsepõlvetraumasid. Me ei saa ka nii elada, et teeme lapsed valmis ja siis las nad ise kasvavad - milleks seda emaarmastust või isalikku  juhatust veel vaja on, eksole ju. Meil on omad rollid ning vastustus nii partneri kui lapsevanemana. Noorus ei ole hukas, mehed pole sead ja naised ussid, lahutused ei sünni iseenesest, see kõik on meie endi tehtu ja tegamata jätmiste tagajärg, Meie ise saame muuta oma maailma. Soovitan soojalt lugeda häid raamatuid, need aitavad lahti arutada meie endi sisemaailma ja ümberringi toimuvat. Areng saab toimuda vaid siis, kui ise end arendame. 

Elu nagu hiirel ehk meie isude tagamaad


Kas te olete vahel mõelnud, et vaatamata sellele, et enamik inimesi teab, et tervislik toitumine on ideaalkaalu saavutamise ning tervise säilitamise juures võtmasõna, on ülekaaluliste hulk meie ühiskonnas aina kasvamas.  Lugematud dieedid, paastud ja kaalulangetamise imerohud  on popimad kui eales varem, aga tulemused ei taha tulla, veel vähem jääda.  Me justkui teame, et näiteks kiirtoit on kahjulik ning ei aita kaasa kaalulangusele, aga see ei takista meid astumast üle kiirtoidurestorani ukse. Isegi hädad ning haigused nagu diabeet, kõrgvererõhutõbi, kõrga kolesterool jne, ei hirmuta meid nii palju, et suudaksime loobuda juustuburgerist või friikartulistest. Miks? Doreen Virtue, kes on töötanud aastaid alkohoolikute ning narkosõltlastega on jälginud ka inimeste söömisharjumusi ning on valmis saanud raamatu "Painav söögiisu", mis räägib sellest, et tegelikult on erinevatel isudel väga konkreetsed põhjused - enamasti siis emotsionaalsed. Kõlab päris loogiliselt, sest tõepoolest mingid isud käivad kummaliste hoogudena või kestavad veidra perioodi ja kaovad siis sootuks või muutuvad täiesti tüütuks. 

Mõned aastad tagasi arvasid poled minu sõbrad, et olen ilmselt rase, sest mitu nädalat järjest ei suutnud ma poes mööda jalutada heeringariiulist. Kui järjekordne rollmops või heeringafilee potike ostetud sai, siis kerisin selle üksinda sisse. Ma võisin süüa päevas kuni pool kilo heeringat ja seda ka siis, kui oli näiteks peole minek ja teised sõid krõpse ja porgandeid. Mina tellisin ka väljas heeringat hapukoore ja sibulaga. Tol ajal ma ei osanud läheneda asjale sellest küljest, et tegemist on mingi kindla emotsionalse seisungiga, mis vajab lahendamist. Pigem minu teadmised ulatusid sinna maani, et ilmselt on mul mingi aine puudus, mida heeringas sisaldada võiks. Virtue kirjutab soolaste söökide kohta, et see viitab enamasti stressile, vihale ning ärevusele ning tuleb tegeleda endale ja teistele andkes andmisega ning enese süütundest vabastamisega. Minu elust ei puudu ka ka periood, kus mul oli lakkamatu isu juustu järele. Kuna ma elasin aasta Inglismaal, siis pererahvas kahtlustas, et olen hiir, sest mingil veidral põhjusel käisin ma isegi öösiti salaja külmkapi juures juustu söömas. Juust sisaldab ergutit nimega türamiin. Ma töötasin Inglismaal elades kahe väga aktiivse poisslapsega  ja tõele au andes õhtuks olin ma tõesti nagu laip. Nädalavahetustel ma keeldusin üldse voodist välja tulemast. Täiesti loogiline, et nädala sees enda jõuvarude hoidmiseks öösiti juustuvarusid hävitasin. Lugedes raamatut edasi, selgus, et seda ergutit sisaldab ka heeringas. Järelikult minu painavate söögiisude taga on tõik, et toit on minu jaoks miskit, kust ma otsin sõna otseses mõttes elujõudu. Ma ei söö juustu ega heeringat sellepärast, et mul on kõht tühi, vaid need asjas sisaldavad ainet, millest on kujunenud minu narkootikum. Virtue on väga hästi ära tabanud, et inimeste sõltuvused  ongi väga erinevad ja heroiinisõltlane polegi kunagi sama tüüpi inimene, kui on kanepisõltlane. Inimene otsib erinevale seisundile vastavalt erinevat "abi", millest võib kujuneda sõltuvussuhe.  Ehk mind tõmbab toiduainete poole, mis mind hoiavad elava ning säravana. Virtue räägib oma raamatus hästi lahti ka miks inimene vajab näiteks šokolaadi  ja miks mõned šokolaadi nimel lausa kõigeks valmis on, samuti on juttu nisujahu ja rämpstoidu vajadusest jne. Kui me õpime tõlgenamada oma isusid, siis me oskame enda probleemidega ka adekvaatselt tegeleda ning see aitab meil neid isutamisi vältida. Eriti olulised on need teadmised just ülekaalulistele, et oma kaal kontrolli alla saada. Virtue on rääkinud oma raamatus ka teistest teaduslikest uuringutest, mis igal juhul avardavad silmaringi ning aitavad teatud  toitumisharjumusi lahti mõtestada. Kas Teie teadsite, et alkoholi liigtarvitamine põhjustab aju keemilise aine serotoniini taseme langust, mis põhjustab isu süsivesikute järele? Mõelge, kas see pole alati nii, et peale pidu minnakse ikka burgerit või hot dogi sööma? Minul küll on nii! Seega soovitan soojalt lugeda raamatut "Painav söögiisu" ning jõuda oma isude põhjuste ning tagamaadeni, et nendega siis vapralt silmitsi seista. Sina vastutad oma elu eest, Sina lood oma reaalsuse! 

pühapäev, aprill 14, 2013

Enne kannatan, kui lahutan!


Kas te olete vahel vaadanud paare, kes omavahel enam põhimõtteliselt isegi ei räägi või paare, kelle kommunikatsioon väljendub karjumises ja tundub justkui mitte ükski asi siin maailma neid (enam) ei liidaks. Miks need inimesed on siiski koos? 


Ma olen enda jaoks täheldanud üles 3 põhipõhjust, mis tunduvad ajast aega korduvat. 
a) Hirm – hirm üksinduse ees, hirm hakkama saamise ees, hirm ühiskonna suhtumise ees. On tekkinud sõltuvussuhe ning see röövib inimese vabaduse. Tegelikult oled Sa justkui invaliid, kes ilma karguta enam liikuda ei saa. 


b) Mugavus – seni, kuni miski pole halvasti, ei ole mõtet ju midagi muuta. Enamikel on särk triigitud ja soe söök laual või mees on arved maksnud, kõik on stabiilne ning turvaline. Kellele ei meeldiks stabiilsus ning turvatunne, aga sellel on ka oma pahupool – areng on seiskunud. Sisuliselt seisad rosiskunud veetünni ääres ning jõllitad kolletunud kihti veepinnal, selle asemel, et nautida neid kohti, kus vesi voolab ja Sinagi selle vooluga mõbusalt kaasa liugled.


c) Idealism – see tundub olevat trend. „Ega mina ei ole ju see, kes ei oska oma suhet koos hoida, mina ei tee valesid valikuid, mina ei eksi“. Idealistidel on mingi kindel visioon silme ees, nad on oma suhte detailideni paika pannud ning iga muutus, ajab nad segadusse ning stressi. Idealist istub suhtes kasvõi hambad ristis, aga oma peas olevat pilti ta muuta ei lase. Inimesel on tekkinud kinnisidee, kuidas asjad peavad olema ning toimima ja kõik, kes üritavad seda pilti muuta, on vaenlased. Mina, minu naine, minu 3 last. PUNKT. Kas armastus on või ei ole, see pole oluline, sest oluline on kuvand, mitte sisu. 


Mul oli kunagi üks sõber, kes oma naisega oli koos olnud terve igaviku. Kooliaegne armastus ja puha. Aastad möödusid, nooruspõlve sädemest suurt midagi järele polnud jäänud. Aga kuna nii pikalt oli juba koos oldud, siis lahkuminek oli umbes sama, kui kuldpulmas öelda, et tegelikult me juba ammu ei armasta teineteist. Oli loodud kuvand ideaalsest paarikesest ja endale oli sisendatud, et nii peabki olema, et kohtutakse koolipingis ning surrakse koos käsikäes vanadekodus. See aeg,, mis sinna vahele jääb pole väga oluline. Küll igaüks omaette nolitseb. Need paarid isegi ei peta, mis sest,  et tunnet ammu pole, aga nad ei tee seda põhimõtte pärast, sest meil on „ideaalne“ suhe ja me oleme „ideaalsed“ inimesed. Idealismist saab mugavus ja mugavustsoonist välja astumine oleks liialt hirmus. 


Kõige hullem on see, kui vajalikke samme ei astuta õigel ajal. Ühel hetkel jookseb kõik kokku ja siis järgneb sellele süüdistustemeri, et:“Sinu pärast ma olen siin kodus 20a passinud, Sinu pärast läksid kõik mu noorusaastad luhta“ jne. Iseenda tegmata jätmisi on ikka hea ajada kellegi teise kaela.  

Me näeme päevast päeva, kuidas kohtu kaudu jagatakse hooldusõigusi, kuidas juristid varasid jagavad jne. Mille tulemus see tegelikult on? Kas on ikka päris nii, et on imeline suhe ja siis järsku on põrgu? Väga lihtne on astuda suhtesse. Raske on suhtes püsida, seda enam, et raske on toimivat suhet hoida, kõige raskem on aga loobuda. Ometigi on see vahel vajalik. 

Tänapäeval öeldakse, et inimesed liialt kergekäeliselt lahutavad, vastupidi, liialt kergekäeliselt abiellutakse hoopis. 

Väga paljud suhted seisavadki koos ainult sellepärast, et on mingi pilt silme ette loodud. Ja siis minnakse seda rada mööda. Märgid ammu näitavad, et asjast ei saa asja, aga ma pean saama sellise elu, nagu minu peas oleval pildil kõik on. Ma saan emaks, vahet pole, et lapse isaga me ööd ja päevad tapleme, ma pean abielluma, mis sest, et ma natuke ikka kahtlen ise ka. 

See on kurb tegelikult kui rappa inimesed võivad joosta, kui nad ei õpi korra lahti laskma kõigist oma visioonidest oma peas. Kui nad ei õpi leppima sellega, et kui miskit laguneb, siis juhtub see vaid selleks, et midagi uut ja veel võimsamat saaks asemele sündida. Kui asjad ei suju, siis on see märk vastuvoolu ujumisest. 

Loomulikult peavad olema suhid ning eesmärgid, peavad olema unistused, aga ärge unustage, et elul on Teile pakkuda alati vaid parimat, aga kui te kramplikult minevikust kinni hoiate, siis ei saa ka tulevik sündida. 

laupäev, aprill 13, 2013

Milline on jälg, mis meist maha jääb?


"Our fingerprints don't fade from the lives that we touch." - Gandhi 

Mõelgem sellele lausele korra sügavamalt. Me jätame jälje iga inimese ellu, kellega me kokku puutume. 

Milline on see jälg, mille tahaksime endast maha jätta? Milline on see tempel, mille lööme teise inimrese hinge oma tegemiste ning tegemata jätmistega? 

Ma saan iga päev väga palju kirju. Inimesed tahavad jagada oma lugusid. Ma olen lugenud väga hingeminevaid ridu teemal kuidas keegi on matnud oma õe või venna, ema või isa, oma lapse... Need kirjad meenutavad mulle alati, kui kaduv on elu. 

Juhtusin täna nägema üht filmi, mis rääkis ühest perekonnast, kus pereisa oli väga töökas ja tema graafik nõnda tihe, et pere jaoks suur aega ei jäänudki. Peretütar aga uskus siiralt, et isa ei armasta teda, sest teda polnud kunagi kohal,  sest vaatamata sellele, et tema tööarvuti taustapildiks olid türe pildid, siis reaalset aega temaga rääkimiseks, sel mehel polnud. 

Kas ta olete kunagi mõelnud, kui palju on neid lapsi meie ühiskonnas tegelikult, kelle vanemad pole neile mitte kunagi öelnud, et nad neid armastavad? Kui tihti on Teie ema või isa seda öelnud? Kui tihti ütlete Teie oma lastele, et te neid armastate? Me kõik teame, mis on emaarmastus, mis on isaarmastus, jah, teoreetiliselt me teame, et enamik vanemaid oma lapsi armastavad, aga miks seda nii raske on välja öelda? 

Tulles tagasi sõrmejälgede juurde, mille inimeste ellu jätame, siis mina püüan mõelda nii, et kui ma kohtan kedagi oma elus, siis ma teen kõik endast oleneva, et see kontakt jääks positiivne, sest see viiv või aastaid viis võib kedagi mõjutada terve elu. Võib-olla ma ei kohta seda inimest enam kunagi, aga mulle on oluline, et talle jääks midagi ilusat meelde. Sest kujutage ette, et kasutame meile antud aega selleks, et kritiseerida, hukka mõista ja kui kui järsku teeb elu oma keerdkäigu ja meil pole enam kunagi võimalust oma sõnu või tegusid tagasi võtta, kas te tahaksite seda oma südametunnistusele? Mina küll ei tahaks. 

Iga Sinu mõte, tegu ning sõna mõjutab selle inimese elu, kellega Sind kokku on viidud. Olgu Sulle antud ema, armsama, sõbra või kolleegi roll. Sa oled seotud ja Sinu kätes on võim muuta midagi. Sinu sõna võib sisendada eneseusku, Sinu tegu võib kinkida rõõmu, Sinu kingitud aeg võib luua turvatunnet. 

Täna ühele vaesele mehele süüa andes ja üht andekat tänavamuusikut toetades mõistsin, et ARMASTUS võib täita kõhu, armastus võib täita kaabu, armastus võib luua naeratuse, tuua päikese pilve tagant välja. Meil ei pea olema palju, et luua hetki, mis loevad. Vahel piisab heast sõnast, vahel paarist eurost. 

Sõbrad, need on lihtsad asjad, mis loevad. Armastada pole raske, see ei nõua teilt muud, kui tahet - tahet pakkuda parimat. Tahet avada süda, tahet muuta maailm paremaks paigaks. 

Märka inimest enda kõrval! 

Lugesin täna üht artiklit, kus üks munk räägib, kuidas ta kohtus vanapaariga, kes olid 70a abielus olnud. Ja munk küsis  neilt, et mis on hea abielu saladus. Ja nad vastasid kui ühest suust, et see tähendab pakkuda alati rohkem kui nõuda (võtta). 

neljapäev, aprill 11, 2013

Kas naine on mehe katlakütja?


Mul on üks hea sõber, kes kuulub Eesti tippjuhtide sekka. Ühel hetkel hakkas ta tundma, et tal on oma senisest tööst tekkinud küllastumine. Otsid pidevalt justkui vabandusi, et mitte tegeleda selega, millega sa parasjagu tegelema peaks. Ja ühel hetkel tegi ta otsuse, et vaatamata sellele, et tal on väga hea positsioon ja ta on oma valdkonnas tipus, loobub ta sellest tööst sellisel kujul. Mõni aeg hiljem ta tunnistas, et lõpliku otsuse eest peab ta tänama oma abikaasat. Just tema naine oli see, kes kõrvalt nägi, et mees teeb kuidagi vastumeelselt, ei naudi enam ja ütleski talle, et kui see enam Sind ei rahulda, siis ära passi, tee see samm ära. Ja sellel hetkel mulle meenus see vana tõde, et iga eduka mehe taga seisab tugev naine


Mehed on ambitsioonidad, orienteeritud eesmärkidele, tahavad palju saavutada, aga naise roll ongi hoida meest selles osas maapeal, et mees ei unustaks olla õnnelik, nautida hetke, teha siiski seda, mis pakub talle rahuldust. Meile, naistele kahtlemata meeldivad edukad mehed, töökad mehed jne, aga samal ajal peaks naise suurim rõõm olema see, kui tema kõrval pole lihtsalt saavutustejanus karjerist, kellel pole pere jaoks aega ja kellel on kõigest kopp ees, vaid me soovime siiski näha, et mehe elus on tasakaal. Ja just seda tasakaalu ja harmooniat peaksimegi meie, naised, pakkuma. Tuletagem meelde oma mehele, et me ei armasta teda mitte palganumbri ega staatuse pärast, me armastame teda tema enda pärast. Et meile on oluline, et inimene meie kõrval saaks nautida oma tegemisi. Iga tubli mees vajab head naist, kes talle pakub mõistmist, hellust, head nõu, kuid ei muutu sealjuures targutajaks, nõudjaks, kontrolliks või konkurendiks. 


Üks väga armas naine saatis mulle hiljuti lõigu ühest artiklist,  mis esmapilgul võib tunduda kuidagi naist mahasuruvana. Aga ma tõesti tunnen, et  isiklikult olen hakanud aastate jooksul tajuma, et ma tõesti ei taha olla suhtes see püksikandja pool. Selleks, et suhe toimiks, peab mees olema piisavalt selgrooga ja naine piisavalt alandlik.  Naise roll on luua tingimused, et mees saaks olla mees – juht, liider, autoriteet (see on mehe olemus) ja mehe asi on luua need tingimused, et tema naine saaks end tunda naisena - olla hoolitsev, olla oma mehe sotsiaalne ning vaimne südametunnistus, olla imetleja, tunnustaja, muusa -  pehmet ning armastusväärne (see on naise olemus).  


Actually, a woman is supposed to be the energy of the man. Historically, in the background of every great man there is either a mother or a wife.” The spine gives the main support to the entire body and keeps it upright. But the spine is in the back - not visible from the front. Women who know the art of being the auspicious source of energy to men are like the backbone of society: they keep things together and upright. Men could be compared to the face of society. Just imagine what would happen when the spine wants to be in the front….! It seems to be a forgotten dignity and honour to serve in the background. „

Põhiprobleem seisneb selles, et naised saavad kogu sellest poindist valesti aru. Üks osa arvab, et silmas on peetud seda, et ma ei tohi ise saavutada, ma ei tohi olla tark, ma pean olema alandlik, sõnakuulelik ori. See pole ju nii, see, et ma sütitan oma mehe, panen ta särama , ei tähenda, et ma olen tema katlanaine, kes puid alla pillub, vaid see tähendab, et ma olen oma olemuselt tuli, mis sulatab mehe südame. 


Teine vale tõlgendus minu hinnangul on see, et kujutatakse ette, et mehe asi ongi rabada, töötada ja meie oleme need lillekesed koduseinte vahel, kes vilju  naudivad. Ma olen kohanud väga palju naisi, kes on kodused ja nad sõna otseses mõttes ei liiguta lillegi. Kui Sinu mees võimaladb Sulle elu, kus Sa ei pea hommikust õhtuni rabama, siis oska seda väärtustada. Paku ka midagi vastu. See on privileeg, mida mees on Sulle läbi armastuse pakkunud. Ja küsimus pole ju vaid tööl käimises või rahateenimises, vaid igal inimesel peab olema mingi väljund. Kõik aeg või võimalused, mis on Sulle pakutud, kasuta seda ratsionaalselt ja headel eesmärkidel. See pole õige suhtumine, et mees peab kõike, aga mina ei pea mitte midagi. Mees ei pea midagi. Sina ka ei pea. Aga küsimus ongi selles, et kuidas leida tasakaal ning harmoonia. Mõtle alati sellele, et mis mul on? Kas ma oskan seda hinnata? Kas ma näitan välja oma tänu? Mida on minul pakkuda? Oletame, et mul on ilus kodu, minu mees maksab kõik arved, ma saan elada kunglikku elu. Kas ma võtan seda iseenesest mõistetavana? Aga kas see on iseenesestmõistetav? Milline oleks mu elu siis, kui neid hüvesid poleks? Kas need muudavad mind sõltuvaks, kas minu suhe baseerub valedel asjadel? Aga mida ma saan vastu pakkuda? Mis tuleb otse minu südamest, kui olen selle kõigepealt täitnud tänutundega? Ehk saan ma valmistada õhtusöögi, ehk saan ma pakkuda võimaluse mehel lõõgastuda peale tööd? Kuidas ma loon harmooniat ning tasakaalu, mida iga suhe oma olemuselt nõuab? 


Või vastupidised näited. Mees on diivanikaunistus, naine möllab kolmel töökohal, tuleb koju, peseb pesu, teeb süüa. Kas see on minu kui naise kohustus? Ei ole. Aga miks ma lasen sel sündida? Miks ma ei nõua, et mind väärtustataks, et suhtesse, milles ka mina üks oapool olen, panustaksid mõlemad – oma võimte ning kokkulepete alusel. Kes on loonud lontruse kodudiivanil? Sina ise, sest Sa teed tema eest kõik ära! Sa oled võtnud mehe rolli! 



Naise roll pole olla mees, ega lill, naise roll on olla naine, teha kõik selleks, et mees tunneks end mehena, et mees võtaks vastutuse. Sinu asi on teda selle eest tänada ning julgustada olema päev päeval parem. Nii nagu Sa isegi püüdled igapäev paremuse poole. 

teisipäev, märts 26, 2013

Segaduse keerises on peidus selgus


Meil on Kirsti Timmeriga selline huvitav „suhe“, et me kunagi teineteist näinud pole, sõnakesti vahetanud ka mitte, aga mõlemad käivad teineteise taga „luuramas“ ehk siis Timmer loeb minu postitusi ja mina olen agar naisteka kuulaja. Tundub, et meid paeluvad samad teemad. 

Uue nädala Naisteka teema on – kas mõistuse või südamehääl? Jäin sellele kohe pikemat mõtlema ja jõudsin järelduseni, et suhetes olen ma alati hädas, sest kõik on nii pudru ja kapsad, et ma ei kuule ei mõistust, ega südant. Teistes  valdkondades pressib mõistus peale, aga lõpuks ikkagi jõuavad süda ja mõistus kokkuleppele – õnneks. 

Kõige parem ning aktuaalsem näide on ehk seotud ülehomme ilmuva raaamatuga „Must ja valge luik“. Kui Lauri tuli selle mõttega, et koos midagi kirjutada, siis esimesena rääkis mõistus:“ Kes ta selline on, tuleb ja tahab jagada Sinu aastate pikkust  ja unistust ja vaevaga tehtud eeltööd. Ja üldse, alguses on alati kõik tore ja ilus, pärast jooksed juriste mööda, jagad rahasid ning autoriõiguseid.“ Mõistus ikka domineeris ning Ego  püüdis eriliselt targutada. Aga samal ajal süda ütles, et:“Mida Sul kaotada on? Sa oled alustanud sada korda ja ikka pole suutnud lõpuni minna. Võib-olla on see võõras Sinu teel, sest Sul on teda vaja.“ Ja täiesti müstilisel põhjusel, ka iseendale aru andmata miks ma seda teen, olin ma öelnud jah – võõrale. Minu pikaaegne unistus, minu esimene raamat. Ja kui me siis kirjatööga tegelema hakkasime oli see minu jaoks täielik üllatus, kui sujuvalt kõik läks. Ma olin oodanud mingeid minule totaalselt vastandlike seisukohti, mida ma pean hakkama ümberlükkama, aga  see polnud üldse nii. Kirjutades oli pidevalt tunne, et ta on minu alateadvuses käinud ning minu mõtted juba ette kopeerinud. Teate küll nagu Vaprates ja ilusates, et Ridge läheb Spencerite juurde moeetendusele ja tohhotonti, keegi on täpselt sellise kliedi valmis disaininud nagu tema sahtlis olev kavand, mis kevadhooaega ootab. Mul oli täpselt sama tunne pidevalt – mingi võõras mõtleb minu mõtteid, mingi võõras lõpetab minu lauseid, mingi võõras ja sealjuures mees, saab üldse aru, mida ma usun ja väärtustan.

Ja kui see raamat õpuks valmis sai, siis ma sain aru, et tegelikult oli risk end ära tasunud ning süda tõtt rääkinud, sest üksi poleks ma iial suutnud oma mõtteid sellisel moel edasi anda ja  üksi poleks ma kunagi teatud teemadele tähelepanu pööranudki. Viis aastat võtsin hoogu, aga Lauri kaasabiga saime poole aastaga asja purki. Fantastiline! Sel korral sisetunne ei vedanud mind alt. 


Nendel hetkedel, kui te hakkate elama oma südae järgi, muutub päris palju. Te ütlete jah märksa enamale siin elus. Mõistus ja Ego üritavad alati Teid  rõõmust ära lõigata. „Ma ei suuda, ma ei saa, ma ei tohi, see pole võimalik“ jne. Kõike saab, kõike tohib, kõik on võimalik – nii kuis süda ütleb, nii on! 


Mis suhetesse puutub, siis siin tuleb mängu mingi muu veider nähtus - nagu  häire, mis ei lase raadiosignaalil toimida. Kipun suhete osas seda viga tegemam et eiran südamehäält, mingil  põhjusel ka mõistuse häält. Aga erinevate suhete puhul on mind enamasti aidanud mingid müstilised välised jõud. Ma suudan end alati mässida  suhtesse, kus ma lõpuks tunnen, et jõud raugeb ja ma kohe upun ära.  Olen loomult  pakkuja tüüpi, st et kohe tahaks pea ees suhtesse tormata ja end ohverdada ja siis pärast avastan, et oh shit, ma pole üldse õnnelik ja siis minema kõndida. See pole eriti taibukas,  ega aus ei minu enda, ega minu partneri suhtes. Ja sel puhul olen ma tundnud, et elu ise on mul aidanud totaalseid ämbreid vältida. On olnud juhtumeid, kus ma olen mõelnud, et tühja kah, et kaua ma siis valin ja pirtsutan, et teeme selle valiku ära, kuigi süda on olnud selline poolkõva ja mõistus on üldse ammu karjunud, et kutsu mind kiiresti koju. Ja siis on kas juhtunud midagi või on teine pool järsult tagasi tõmmanud. Esimene raputus läheb mööda, ei saa nagu arugi, mis juhtus ja kui siis tärkab Sinus täielik rahu, siis sa saad aru, et Sind on jälle päästetud.  Üks minu sõbranna kunagi kommenteeris, et:“Sa oled imelik inimene, teised armuvad ja on õnnelikud ning säravad, Sa särad alati siis, kui Sa lahku lähed.“ Päris huvitav tähelepanek ja järele  mõeldes on see tõesti nii olnud. Kõigepealt  lakun haavu, nagu me kõik, sest ego on saanud löögi ja siis puhken õide. See on olnud selge märk, et ma olen koos olnud, ma ei taha öelda valede inimestega, aga nendega, kes pole olnud määratud jääma kauemaks. Siit oluline moraal: kui Teil on täielik tohuvapohu, siis lihtsalt usaldage elu. Kui inimene on emotsioonide keerises, siis ta kaotab igasugu kontakti kõige sellega, mis peaks teda edasi aitama. Mina olen väga emotsionaalne ja ma tean, mis minuga suhete puhul tavapäraselt juhtub. Ma ei saa loota endale. Ma olen nii rahutu, et ma ei kuule oma südametooni ja mõistusehääl ei suuda mind ammugi milleski veenda. See on ka põhjus, miks ma usun, et tõeline armastus ei ole emotsioonide virr-varr ja pendeldamine ühest äärmusest teise, vaid armastus on hingerahu, mis kinnitab, et olete jõudnud teineteise südamesse. 

On teatud suhteid, kus mõistus eriliselt kaagutab ja need on üldjuhul need nn. keelatud suhted. Süda tahab ja   naudib rõõmutunnet, aga mõistus seletab ikka, et nii ei tohi tunda, nii ei tohi teha. Mis on meile tegelikult keelatud? Kõik keelud oleme me ise enesele loonud? Kui kõik inimesed kuulaksid südamehäält, siis ei eksisteeriks petmisi, lagunenud suhteid jms jama. See, et tänapäeval neid nn keelatud suhteid nii palju eksisteerib, tulenebki ju sellest, et paljud paarid on koos täiesti valedel kaalutlustel. Armastusega pole seal mitte mingist pistmist. Ühesõnaga tahtsin ma jõuda selleni, et mõistus võib olla hea nõuandja, aga ta pole siiski tõetuum. Mina olen aru saanud, et kui ma luban endal tunda, luban kogeda, siis ei ole võimalik haiget saada. See on mõistus ning Ego, mis räägivad Sulle haiget saamisest ja keelatud asjadest. Tegelikult pole selliseid asju olemas. Iga suhe, iga inimene on vajalik ja kui Sa vähegi usaldad elu, siis ei juhtu Sinuga elumerelainetes midagi hullu. Need suhted, mis määratud pole, lihtsalt ei sünni, need suhted, mis peavad leidma oma lõpu, seda ka teevad ja need suhted või siis oleks õigem öelda suhe, mis on saatuse poolt määratud, seda ei lammuta miski. Ka kõige suurema segaduse keerises on peidus selgus. Anna aega! 

esmaspäev, märts 25, 2013

Erinevus rikastab


Minu käest on väga tihti küsitud, et mis sunnib mind tegema seda, mida ma teen – jagama oma elu tuhandete inimestega, pühendama end kirjutamisele ja mingis mõttes inimeste teenimisele. Vastus on väga lihtne. 2010 aastal kogetud sündmused (ajuinfarkt) oli minu jaoks nagu otsene küsimus elu enese poolt – kas Sa tahad elada või Sa tahad surra? Ma tegin oma valiku. Aga kui Sa tahad elada, siis minu jaoks on pointless elada ilma eesmärgi või missioonita siin maailmas. Elu – see on nii tohutu kingitus, mille väärtus me tihti ei mõista enne, kui oleme selle äärepealt kaotanud. Ja elul peab olema mõte. Minu elu mõte seisneb kahes asjas – esiteks, et ma arenen ja kasvan seda eelkõige iseenda jaoks, et jõuda veel sügavamale, kõrgemale, kaugemale ja teine asi, et ma arenen ning kasvan selleks, et paremini teenida teisi enese ümber. Minu elu mõte on, et kõik, mida ma teen, kõik aeg, mida kasutan, oleks kasutatud targalt ning selle tulemusena saaksin midagi muuta – ikka paremaks. Paljud inimesed peale raskeid läbielamisi pööravad usku. Mina ei näinud oma teekonda selles, et ma peaksin hakkama otsima Jumalat, tõde, vastuseid ning iidset tarkust kuskilt kaugelt, kummardama kedagi väljast poolt.  Ma ausalt olen tunnetanud, et kõik see, mida inimesed nii paaniliselt otsivad, asub neile lähemal, kui nad arvatagi oskavad. 

Ometigi ei tasu alahinnata nende inimeste olulisust, kellega elu Teid kokku juhatab. Juhuseid pole olemas. Iga inimene on peegel, vastus, teenäitaja. Oma eelmised jõulud veetsin ma budistiga, suvel külastasid mind mitmeid kordi mormoonid, elu on mind sundinud ühes ruumis viibima jehoovatunnistajaga, minu tutvusringkonnas on palju kristlasi, külastan tihti moslemimaid  ja täna tutvusin imetoreda krishnaiidiga. Kõigilt neilt inimestelt on olnud väga palju õppida, nad on suutnud minu maailmapilti tohutult arendada. Väga lihtne on inimest hukka mõista tema usuliste või poliitiliste vaadete pärast, eriti kui need ei ühti meie omadega, aga õppides nägema ning vaatama südamega ja kaotades ego, saab teile osaks täiesti uus maailm. Selle vaate taga on INIMENE ja vot see on vaatamaisväärsus omaette. See, kuidas see inimene loob enda turvalist keskkonda, mida uskudes ta end püsti hoiab, mida ta sööb või ei söö, see kõik on teisejärguline.  


Minu jaoks on oluline vabadus. Ja vabadus tähendab seda, et ma usaldan oma sisetunnet, mis ongi minu piibel, usaldan oma südametunnistust, mis on mulle seaduseks. Ja ma pole kohanud veel ühtki inimest, kes ütleks, et olen Jumalakauge. Ometigi ma ei kummarda ühtki Jumalat ega käi igal pühapäeval kirikus. Minu jaoks on kirikud loodud eeskätt neile, kes vajavadki karmi käega juhti. „Kui Sa nii ei tee, siis Jumal karistab Sind“. Ega ikka ei karista küll. Kas selleks, et aru saada, et igal Sinu teol on tagajärg, tuleb seda piiblist lugeda? Kas nii elementaarseid asju tuleb ikka veel öelda? Inimesed on end kaotanud ja see on päris kurb.

Mind süüdistakase tihti mingis new age asja levitamises, umbes, et mul polegi mingeid põhimõtteid ja ei kuulu ma siia ega sinna. Aga miks ma peaksin end eristama teistest inimestest kuuludes mingisse kinnisesse grupeeringusse? Ma tunnengi end igal pool nagu kodus ja ma ei leia, et mul puuduksid tõekspidamised. Ma lihtsalt jään igas seltskonnas iseendaks, ma ei lase end mõjutada sellest, mis parasjagu pop ja noortpärane on või mida massid mulle peale suruda üritavad. Samal ajal aga ma ei käi ka kuskil kedagi usust lahutamas ega sunni oma tõde peale. See on inimese vaba valik, millesse ta usub, mida ta usub, miks ta usub. Need on tema kogemused ning õppetunnid.  Mina usun armastusse, ma usun headusse, ma usun, et iga inimene suudab ise luua imesid, end tervendada, luua toimivaid suhteid. Ja kõige enam on meil õppida erinevatelt inimestelt,  jagada oma kogemusi. 

Tänasest tutvusest jäi mulle näiteks meelde üks lause:“Kõigi inimestega, kellega Sa oled seksuaalvahekorras, seob Sind alatiseks nähtamatu niit, ehk olete energeetiliselt seotud ja alati, kui sel inimesel on mingid raskued või läbielamised, elad Sina seda samal moel läbi.“ See kõlab vägagi loogiliselt ning samal ajal ka hirmutavalt. Kellega me end tegelikult seome, kui kergekäeliselt me seda teeme, miks me seda teeme? Kes on need inimesed, kellega oleme seotud?  Mõtlesin sellele terve õhtu. Tõsi ta ju on, et astudes füüsilisse kontakti kellegagi, anname siiski osakese endast ära. Kelle jaoks seks on vähegi midagi enamat, kui purupurjus peaga jalgu hargutada või oda visata, saab ilmselt poindist aru. Energeetiliselt me seome end selle inimesega, me jääme alati seotuks, sest oleme jaganud üht väga olulist osa endast – templit,  mille sees elab meie hing ja vaim. Ma usun, et see on tänase õhtu mõtlemiskoht :) Seega, sõbrad, olgem avatud uutele tutvustele, uutele inimestele ning mõttevahetustele. Kõik mis Teiga haakub, jääb pildie, ülejäänud voolab Teist mööda, aga iga tutvus, iga inimene on kinnituseks Teile, kas liigute õiges suunas või jooksete peaga vastu seina. Kas on midagi õppida ja omandada ka sellelt inimeselt või nendite, et ta mõtleb teisiti ja teile sobib see maailm, kus te ise  viibite parasjagu.  Vaated võivad erineda, aga inimesed on olemuselt üks. Me kõik oleme ÜKS. /Kadri Luik/

kolmapäev, märts 20, 2013

Ära mine, jää!


See iseendaga töö tegemine on ikka kohati õudusunenägu. Astud sammu edasi ja siis kukud kaks sammu tagasi. Justkui oled oma minevikuga sotid selgeks teinud ja siis tuleb keegi, ütleb mingi täiesti tähtsusetu lause ja Sa vajud kokku nagu kaardimaja. 

Vanasti ma selliseid inimesi hakkasin kiiresti põlgama ja lennutasin nad kiirkorras oma elust minema. „Sa teed mulle haiget, mine minema“,  on ju kõige lihtsam öelda, kui et küsida eneselt, miks ma haiget saan. Nii, kui ma tundsin, et keegi torgib, siis ma esmalt ärritusin ja hiljem murdusin. Mõlemal juhul oli see emotsionaalselt raske. Ja just emotsionaalselt rasked on olnud ka minu viimaste aastate suhted.

Sel hetkel, kui otsustad minna enesearengu teed, saadetakse Sinu teele pähkleid ja kontrollinimesi. Te võite mõelda küll, et minus pole enam hukka mõistu, valu, kibestumist, hirmu ja et olete kõigile andeks andnud, aga piisab vaid sellest, et tuleb üks inimene ja temast saab Sinu peegel, Sinu juht ja õpetaja. Kui Sa näed temas midagi, mis Sulle ei meeldi või ta teeb või ütleb midagi mis Sind endiselt haavab, siis on ta õiges kohas. Tema näitabki Sulle ette need kohad, millega pead veel töötama, need õppetunnid, mida Sa pole veel läbinud. 


See mineviku valu välja juurimine käib nii üle kivide ning kändude. Kui ma tajun inimestes ükskõiksust, seda eriti oma lähikondlaste seas või nende inimeste puhul, kellest mina hoolin, siis sellega assotsieerub mulle kohe minu olematu suhe  isaga. See hoolimatus ei pea olema inimesel minu suhtes, aga kui ta isegi minuga seotud asjade kohta ütleb, et tal on täitsa kama, siis mul kerkib silme ette kohe hall kuju hoolimatust ning ükskõiksest inimesest ja see tekitab minus pettumustunde, see tekitab minus valu. Või kui ma olen suhtes inimesega, kes palju töötab või ei suuda oma tundeid väljendada, siis mul assotsieerub oma ema ja minus kerkib üles see tunne, et ma ei ole tähtis, minu jaoks ei leita aega, minust ei hoolita. Emaga seotud asju olen juba enesele teadvustanud ja pool teed on ikkagi läbitud. See hoolimatuse ja ükskõiksuse teema on minu jaoks uus teema, mis on üles kerkinud. Terve oma nooruspõlve vältel, ma ei teadvustanud paljusid asju. Ma ei loonud seoseid, aga mida Sa rohkem endaga tööd teed, seda sügavamale Sa tegelikult iseendas tungid ja seda valusamaks asjad lähevad. Seni kuni Sa ei seisa sellega silmitsi, sni kuni Sa peidad pea liiva alla, see ei teegi haiget. Ajaga kasvatame enesele kaitsekihi ja paraku muutume tihtilugu ise samasugusteks või siis vaikselt tiksuvad pommid, mis ühel hetkel plahvatavad põletades iseend ja lüües haavad lähedal seisvatele inimestele. 

Ma olen otsustanud, et kui ma tahan hingehaavadest vabaneda, siis ma ei tohi oma õpetajaid eemale peletada. Nagu ma ka varem olen maininud, siis oli aeg, kus ma jälestasin raha, sest see tundus mulle armastuse aseaine. Ja kui saabus inimene, kes mulle seda probleemi peegeldas, siis ma muidugi ummisjalu jooksin minema, sest see oli vastik ja valus teema. 

Nüüd ma seisan taaskord silmitsi ühe inimesega, kes oskab õigeid nuppe vajutada, neid nuppe, mis kõige rohkem haiget teevad. Ta on suutnud vallandada minus hirmu, valu, segaduse. Aga nüüd olen ma juba nii tark, et ma ei jookse minema, sest iseenda eest ei põgene. Ei enda valu, ega emotsioonide, ammugi mitte mineviku eest. Ma näen, et imelisest inimesest sai ühel hetkel minu silmis monstrum ainult sellepärast, et ma peegeldasin iseennast. Ainult sellepärast, et ma ei osanud teda hea inimesena oma ellu vastu võtta, ainult sellepärast, et ma polnud ikka veel suutnud teha lõpparvet oma minevikuga, seal peituva valuga. Ma polnud pahane mitte tema peale, vaid enda peale, et ikka veel pole ma suutnud täielikult andestada, et ikka veel ma olen selline nõrguke, et ikka veel ma peletan inimesi oma elust minema. 

Miks ma seda teen? Ma ju ei taha, et ta läheb... Ära mine. 

See mineviku seljakott on nii täis topitud ja tegelikult on see nõnda väga paljudel eestlastel. Sellepärast me ei oskagi armastada ja olla armastatud, sellepärast olemegi pessimistlikud ja kurvameelsed, hoolimatud  ja õelad. Eestlane on ilus ja hea, aga tema hing on tihti  haavatud ja  süda suurest hirmust haiget saada  lukku keeratud. Kuku, tee uks lahti! Sa ei ole üksi ja tegelikult on siin päike... Ulata oma käsi ja tule, lähme päikese kätte! Siin on täitsa turvaline ja soe. Ära karda. Armastust jagub kõigile! 

esmaspäev, märts 18, 2013

Ütle Viu-Viule STOP!


Kui ma meenutan paariaasta taguseid aegu, siis enamasti tulid minu juurde inimesed, kes tahtsid kurta. „Rahadega on ikka nii kitsas“ või „No ei ole seda õiget inimest ja õiget tunnet“ jne. Päev koosnes sellest, et vingugaas levis ja vaikselt mürgitas mindki, sest siis tekkis nagu vajadus olla moraalseks toeks ja koos vinguda. Ikka leidus ju miskit mille üle ka kurta. Kuna enne, inimestel midagi piisavalt on olnud. 

Mingi hetk tajusin muutust. Sealjuures andmata enesele koheselt aru, et muutunud olin ma ise, muutunud oli minu vibratsioon ja seeläbi ka mind ümbritsevad inimesed ning nende suhtumine. Mulle hakkasid helistama sõbrad, kes tahtsid jagada rõõmu. Just ennekõike rõõmu. Järsku olid need vingujad kuhugi kadunud. Ilmselt sel lihtsal põhjusel, et minust polnud neile enam kaasatorisejat ja seetõttu polnud enam äge. Ja need rõõmukõned nägid välja u stiilis „Tead mis, rentisin just üliägeda elamispinna, meil on nüüd nii avar siin, lastel on  palju ruumi ringi jooksmiseks ja Sinu jaoks on külalistetuba ka“. Minus tõstis pead see väike pessimist, kes ma kunagi olin olnud. „Sa maksad end ogaraks ju!?“ „Mis vahet seal on, et maksan rohke, see on kodu, see on igat senti väärt!“ True. 


Paar päeva hiljem postitasin oma FB lehel ühe artikli, mis rääkis ühest noorest kutist, kes võitis ühe olulise võistluse ning rääkis pisut oma lapsepõlvest. Lisasin artikli ja kommenteerisin, et selline pereelu oleks väga chill, kus ühendajaks on mingi sarnane huvi või hobi. Tüüp rääkis ka, et juba tema isa oli ekstreemsportlane, tema ema viis alati teda ja tema vendasid harjutama ja ta on alaga tegelenud juba 5ndast eluaastast saadik. Ja seepeale tuli minuga chättima üks minu sõber, kes teatas, et „Kadri, see kõik on võimalik! Tead ma leidsin lõpuks naise, kes on kõik see, mida otsinud olen. Ärkame hommikul, , teeme koos muusikat. Kõik on super! Ma ei ole kunagi loonud nii head muusikat, kui nüüd koos temaga seda tehes“. 

Ja kui Sa päevast päeva saad selliseid kõnesid või kirju, siis Sul ei jää isegi aega hakata genereerima mingeid mõtteid stiilis „Pole võimalik“, „Ma ei suuda, ma ei saa“, Kõik on nii kehvasti“ jne. Tekib nagu tugigrupp – ehk grupp inimesi, kelle jaoks klaas on alati pooltäis, mitte pooltühi. Ja see muudab väga palju Sinu elus – see muudab kõike. Seega alusta iseendast, ole positiivne, näe alati võimalusi ja mis peamine – JAGA RÕÕMU. Ära mine kurtma ja vinguma, see ei vii Sind edasi. Ja ära lase endale päevad läbi kurta. Üks asi on see, kui inimene räägib korra oma murest, et tal saaks hingel kergem, aga kui see muutub päevast päeva korduvaks halaks, siis ütle STOP! Järelikult tal polegi plaanis midagi muuta, vaid ta tahabki, et kogu maailm kaasa tunneks ning halaks koos temaga. 


Veel aasta tagasi oli minulgi see halaja komme ja mul oli üks väga taibukas sõbranna. Ta sõna otseses mõttes keeldus minuga rääkimast, kui hakkasin jälle oma vana joruga pihta. Loomulikult alguses see ärritas mind. Mis mõttes Sa ei kuula mind ära, mis mõttes Sa ei taha mind aidata, mis sõber Sa üldse oled? Nüüd ma saan aru, et ta tegi mulle maailma suurima teene. Sel hetkel, kui mul enam kellelegi kurta polnud, kui kedagi see ei kottinud, hakkasin otsima lahendusi, muutsin oma mõtlemist. 


Tulles tagasi selle noore ekstreemsportlase juurde, siis sellest on inspireeritud ka minu tänane teine teema ,  otsides vastust kahele  igihaljale küsimusele: Kas vastandid tõukuvad või tõmbuvad ja kas paarisuhtes on ühised huvid olulised? 


Kuna need on tõesti kõige levinumad küsimused, millele kunagi keegi ei paista vastust teadvat, siis olen enese jaoks neid asju pisut analüüsinud. Tegemist on minu subjektiivsete seisukohtadega ning ma ei pretendeeri aasta tõekuulutajaks või kõiketeadjaks. 


Juhtusin hiljuti lugema üht kirjatükki, mis pajatas sellest, et astroloogias eksisteerivad vastand tähtkujud. Isegi kui jätta kõrvale nn horoskoobindus, siis tegelikult oli seal ikka üpris hästi selgitatud seda, miks ja kuidas vastandid inimsuhetes tõmbuvad. Tsiteerin. 

„Tasub ka nimetada, et vastandpaarid moodustuvad alati teineteist toetavate ja soodustavate elementide vahele, seeläbi ongi vastandite dünaamika üpris äge ja igasugune vastasseis kipub ise ennast edukalt toitma ja toimimises hoidma.“ - http://www.horoskoop.net/artikkel.php - 


Kui ma analüüsin oma suhteid, siis  minu esimene armastus ja südame kildudeks purunemine toimus sel lihtsal põhjusel, et ma arvasin, et Sinu „identne kaksik“ ongi kõige õigem partner. Me mõtlesime ühtemoodi, me kogesime ühtemoodi, me olime nagu üks. Minu õnn muidugi lahtus sel hetkel, kui noorhärra teatas, et see pole nagu üldse cool, kui ta mu lauselõppe juba ette teab. Ta oli vanem ning kogenum ning teadis üpris täpselt, et sarnasus on suhetes küll mugav, aga samaaegselt ka igav. 

Aastad möödusid. Sinna vahele jäi igasugu suhteid ja elukooli kuniks ma kohtusin mehega, kellega ma tundsin esimesest silmapilgust sellist tõmmet, et võiks arvata, et käisin magnet püksis ringi. Üks asi oli füüsiline tõmme. Teine asi aga see, et ta mõtles hoopis teisiti kui mina. Umbes nagu kokku oleks jooknud ateist ning sügavusklik. Meie vestlused olid alati nagu Foorum, kus KE ja RE üritavad üksteist veenda, et just nende maailmavaade on kõige  õigem. See vastadumine pani mind paljude asjade üle mõtlema ning sinna juurde kerkinud tunne hoidis mind selle enesega tegelemise juures kinni. Kui tunnet poleks olnud, siis ma ilmselt poleks iialgi oma mugavustsoonist lahkunud. See tunne ei kadunud ära ka siis, kui vastaspool tõesti käis välja miskit, mis mulle tundus sajandi ajuvabadusena. Naljakal kombel aga muutusime me mõlemad. Ehk loodi tasakaalu punkt. Ma pole küll selle inimese käest kunagi küsinud, mis temas muutus, aga mina tegin läbi suured muudatused. Härra  õpetas mulle väga palju. See harmoonia mis tekkis oli üpris meeliköitev. Umbes sama kui vanni  lisada keev vesi ja külm vesi,  lisades veel pisut vannivahtu ja ongi parim koht kümbluseks valmis. Ehk siis olen jõudnud arusaamani, et tõeliselt hea keemia tekkimiseks on vajalik teatud vastandumine. See loob võimaluse arenguks, mida ma suhte seisukohast väga oluliseks pean. Kõige enam ilmselt feilivadki need suhted, kus üks ega teine pole end üldse leidnud. Ei olda ei kuum vesi ega külm vesi ja kui need kaks siis kokku valada , saab mingi vahelduva temperatuuriga poolkõva vannivee, kus sees hulpides ei tunne kumbk end väga mõnusalt ning turvaliselt. 


Teine küsimus – kas ühised huvid on vajalikud. Mina väidan, et on. Kui mitte ühised huvid, siis vähemalt huvi teise inimese huvi vastu. Mul on sõbranna, kes mängib jalgpalli.Tema mees seevastu pole mingi eriline jalkafänn. Kord peale tööd mõtles mees, et tal on veidi aega ja naisel just mäng, et läheb ka ikka platsi äärde vaatama. See oli üks kord! Sõbranna on sellest ühest korrast rääkinud nii umbes 50 korda. See olevat maailma parim tunne, kui Sinu kaaslane, kes võib ei hooli Sinu alast, aga näitab välja oma hoolimist Sinusuhtes, tulles ja pühendades kasvõi natukene aega, et Sulle kaasa elada. See oli selle suhte juures mehe poolt väike kuid väga oluline samm. Sa ei pea ju iga mängu ajal seal tribüünil passima, aga Sa vähemalt pole täiesti ükskõikne selle suhtes, mida Sinu partner kirega teeb. 

Aga kõige enam liidavad muidugi ühised huvid. Ja kõige toredam selle juures on veel see, et sellisel juhul kaasatakse ka lapsi ja see liidab. Kui me ikka kõik koos lähme pühapäeval suusatama või me kõik koos armastame motosporti või tennist, siis see liidab meid. See sama noor ekstreemsportlane. Tema ema armastas oma mehe huviala. Ta armastas ka oma poegadega kaasas käia, neile kaasa elada. Ja just tänu sellele on see poiss ka jõudnud maailma tippu. Tal on olnud isa eeskuju ja ema tugi ning pühendumine Ja ma tõesti leian, et see hoiab üht perekonda koos. Tagab õnneliku lapsepõlve. Mul on siiralt kahju, et minu perel polnud sellist ühist hobi, midagi, mida oleksime saanud teha terve perena koos. Isa eeskujust ei ole mul üldse midagi rääkida ja emal lihtsalt polnud suurt aega, et nv-stel miskit erilist ette võtta, aga see on see, mida ma tahaksin oma laste puhul teisiti teha. 

Kui te mõtelete tugevatele paaridele, siis kui hästi jälgida, pole nad kunagi mingid „identsed kaksikud“, aga neil on sarnased huvid. Võtame nt Epp ja Justin Petrone. Mulle pole kunagi tundunud, et nad mingid siiamid on. Mõlema puhul on tuntav oma identiteet, huvid, seiskohad, aga nad armastavad ühte asja – kirjutamine. Anna Levandi ja Allar Levandi. Mõlemad teavad, mis on sport, mis on pühendumine, mis tähendab tuua ohvreid, aga samas on nad mõlemad isiksused. Ühiseks nimetajaks on sport. Või Keit Pentus ning Rain Rosimannus (oot, mis värk selle tema nimega oli, ehk tohib veel kasutada, ei tahaks nüüd kinni ka minna). Jällegi kaks tugevat indiviidi, keda ühendab poliitika, aga vaevalt ühega rääkides tekiks tunne, et teist ka juba läbi ja lõhki tunned. Ja üks paar, kelle kooslus annab loominguliselt suurepäraseid vilju on H. Sal-Saller ja Berit Veiber. Üks kirjutab muusikat, teine sõnu, aga tulem töötab. Piisavalt erinevad, et teineteist täiustada, aga samas sarnased, et midagi koos luua. 


See ongi põhjus, miks mulle tundub, et vastandid tõmbuvad, aga ühise nimetaja olemasolu on määrav. See liidab. See annab võimaluse koos midagi ära teha, see annab võimaluse perekonnal ühte hoida, kaasata ka lapsi. Lastel on võimalus näha oma vanemaid koos tegutsemas. Ja mis võiks veel ühele lapsele olulisem olla. Mis kas on emast ja isast, kui ema on Soomes ja isa on Norras. Ei näe nemad teineteist, ei näe lapsed neid ammugi, ei ole ühiseid eesmärke, mille poole koos siis rühitkse, rääkimata ühistest suuatamistest pühapäeviti. 

Kõlab karmilt? Aga see ongi karm reaalsus. 

Ma ei olegi keegi, et midagi siin arvata või öelda. Ja ma tõesti veel kõike ei tea ning kõike pole kogenud, aga olen vaatleja ja julgen oma vaatluse tulemusi Teiega jagada :) Võtje heaks või pange pahaks. 

Ja lõppu üks ilus mõte klassikult:

People think a soul mate is your perfect fit, and that’s what everyone wants. But a true soul mate is a mirror, the person who shows you everything that is holding you back, the person who brings you to your own attention so you can change your life.

E. Gilbert 


Ilusat nädala algust! 

pühapäev, märts 17, 2013

Tähtsa päeva ootuses :)




Lõpuks ometi on kätte jõudmas TÄHTIS päev! Ehk ca viis aastat tagasi mulda pandud unistuseseeme on sirgunud ilusaks reaalsuseks ning kannab magusaid vilju :) 

28ndal märtsil näeb ilmavalgust minu ja minu nimekaimu esikraamat "Must ja valge luik", mis on tõsielul baseeruv üllitis ning räägib kahe noore inimese teekonnast iseendani. Erinevad kogemused, kuid sarnane elukäik, kus õpitakse hindama neid kõige olulisemaid väärtusi elus.

Tervis, õnn, raha, armastus, aeg, keskkond - need on teemad, millest Lauriga selles raamatus kirjutame. Läbi meie tutvumisloo, on võimalik lugejal piiluda enese sisemaailma, teha korrektuure, küsida eneselt, kas kõik on hetkel nii, nagu ma olen soovinud, kas ma liigun õiges suunas, kas ma olen õnnelik, kas minu ümber on õiged inimesed jne. Mis on õnn? Mis on armastus? Millesse me usume? Mis on meie suurimad takistused? 

Selle raamatu kirjutamine aitas nii minul, kui minu kaasautoril aja maha võtta, aitas meil palju asju enese jaoks selgeks mõelda ning viis meid vaimses mõttes jälle saamu võrra kõrgemale, kaugemale ning sügavamale.

Püüame rääkida elust täpselt nii, nagu see meie ette laotunud on. Näha seda, mida igapäeva rutus ehk märkama ei kipugi. Luban, et leiate nende kaante vahelt nii huumorit, pisaraid, valusaid mälestusi, unistusi, enese otsimist ning leidmist ja filosoofilisi diskussioone, aga mis peamine lugusid elust enesest - seda kõige siiramal moel.


Siinkohal tahaksin tänada ka meie toredat meeskonda - kaasautor Lauri Luik, kirjastaja Tiina Ristimets (Pilgrim), toimetaja Leelo Laurits ning küljendaja Lauri Tuulik.
Üks asi on kirjutada mingi asi valmis, aga selleks, et sünniks raamat on vaja kampa  häid, töökaid ning ilusaid inimesi. Meil Lauriga on selles osas väga vedanud  :)

Ja kõige suurem tänu muidugi minu lugejatele, kes on vähemalt mind inspireerinud, julgustanud ning toetanud kõik need aastad :)
AITÄH!

Hoidkem käsi pulsil, sest jagan lähinädalatel infot ka esitluse kohta ja kohe-kohe ilmub ka väike "isutekitaja":)
Kohtumiseni! 

reede, märts 15, 2013

Kõik on kinni Sinu peas!


Üks minu lugeja laenutas mulle hiljuti raamatu „Kui muutub kõik, muuda kõike“, mis räägib mehest, kes kaotas kõik (pere, tervis, töö, kodu)  ja kuidas ta seejärel oma elu uuesti  üles ehitas. See raamat viis mind ajas tagasi nii aasta või paar. See polnud ammu, kui arstid ütlesid, et kui ma nende tahtmise järgi ei tee, olen surmalaps. See polnud ammu, kui minu tervis ei võmaldanud mul mitte mingit tööd teha, see polnud ammu, kui ma unistasin sellest, et ma saaks poest jäätist osta.


Täna meenusid mulle mingid hetked, mida siiani olen teadnud vaid mina. Meenus päev, kui mu sõbrad mulle külla saabusid, kaasas praed, mille nad olid enese jaoks  kaasa haaranud, et oma lõuna minu juures süüa. Nad ei teadnud, et juust ning küpsised, mille olin neile lauale pannud,  oli ostetud minu viimase raha eest. Nad ei teadnud, mida ma sel hetkel tegelikult tundsin. Kui räbal see tunne tegelikult oli. Mulle meenus õhtu, kui helistasin oma emale ja rääkisin sellest, et tahaks lihtsalt poodi minna ja jäätist osta. Kui Sul ikka raha ei ole, siis Sa ei lähe sinna poodi.  Mul meenusid need tööd, mida tegin jõukatele  ettevõtjatele heast südamest. Imelik oli küsida ju raha oma tuttavatelt inimestelt, aga nemad ei teadnud, et samal ajal endal polnud mul sentigi. Ja ometigi viimases hädas pöördusin ühe poole ja palusin oma töö eest tasu. See oli alandav, aga seda tehes ei öelnud ma kunagi tegelikku põhjust. Ei öelnud seda, et ka 20€ oleks hetkel õnnistus.  Mulle meenusid erinevate toidulisandite müüjad, kes üritasid mind veenda, kui head on nende tooted. Ma ei kahelnudki, aga nad ei mõistnud, et ma ei saanud seda endale lubada. Lihtne on öelda, et investeerid oma tervisesse, aga kui pole midagi investeerida? Jällegi nad ei mõistnud, mida nad mind tundma panid, sest ma ju teadsin, et olukorras, kus olen loobunud kogu keemiast, oleksin ma neid toidulisandeid vajanud. Paraku Eestis maksab haigekasa kinni vaid inimeste mürgitamist lauskeemiaga. 


Peale neid kogemusi mõistsin, et asjad ei pruugi kunagi olla nii, nagu pealt paistavad. Sa ei tea iial, mida keegi hinges tunneb, mida keegi tegelikult üle elab. Minu puhul ei osanud keegi arvata, mis tunne mul tegelikult on tõusta igal hommikul ja mõelda, et kas tänase päeva venitan välja või mitte. Kirves oli justkui pea kohal hõljumas. 

Oma suhetega olin ka täielikus madalseisus. Minnes operatsoonile, kus arst saatis mind teele sõnadega, et me ei saa garanteerida, et te elusalt opilaualt naasete ja minu mees lihtsalt sel päeval väitis, et ta ei saa töökohustuste tõttu kohal viibida, olin ma oma masendusperioodi tipus. Ma tundsin, et mul pole enam mitte midagi – ei tervist, tööd, raha, armastust ega elamisväärset elu. 


Tänaseks päevaks on mul leping ja suurepärane koostöö Eesti ühe suurima ning tuntuima kirjastusega, ma teen tehinguid, mis ulatuvad mitmekümne tuhande euroni, minu klientide hulk valdkonnas, mis mulle puhast naudingut pakub, kasvab iga päev,  minu suhted on paremad kui eales varem ja mis peamine -  ma elan! 


Mis muutus? Mõtlemine muutus! Ma ei võtnud endaga toimuvat kui karistust, vaid kui õppetundi. See aeg oli väga tänuväärne ning õpetlik. See aitas mul mõista, et miski siin maailmas pole iseenesest mõistetav ning mitte midagi ei tooda kandikul kätte. See kõik nõuab tohutut usku, julgust, tahtejõudu, aga mis peamine – oskust unistada. Enamik arvavad, et räägin siin niisama sellest, et Teie loote oma maailma, oma reaalsuse. Ma ei räägi seda mingi woo-doo guru raamatu põhjal, vaid ma räägin Teile enda lugu. 


Mul polnud enda meelest alles jäänud  mitte midagi, mille nimel elada või hommikul tõusta. Ja ühel hetkel ma taipasin, et tänutundes peitub küllus. Ma õppisin olema tänulik värske kartuli eest, magusa jäätise eest, päiksetõusu eest, nägemise eest, ilusate ning heade  inimeste eest. Ma lõpetasin vingumise, sest  sain aru, et see loob vaid juurde reaalsust, milles tol hetkel elasin. Ma õppisin keskenduma sellele, mis mu elus head oli. Ma pöörasin väljakutsed ning katsumused õppetundideks. Vaatasin julgelt elule silma. Teadsin, et vana oli kokku varisenud selleks, et uus saaks sündida. Et saaksin ise ehitada üles oma imelise elu ning tuleviku. Hüvasti minevik, ole Sa tänatud, et tulid ning õpetasid, nüüd on aeg elada tänases päevas, aga võtta vastu parim, keskenduda parimale, luua seda juurde. Olen tänulik kõige eest, iga minuti eest oma elus, iga raskuse eest. Need õpetasid mind väärtustama häid sõpru, aega, arengut, tervist, häid raamatuid. Õpetasid vabanema kombest klammerduda, vajadusest kontrollida elu, õpetasid iseseisvust, kannatlikust, mõistmist ning humaansust.  Uskuge, muutes oma mõtlemist, muudate oma elu. Sina lood oma maailma!