Tingimusteta armastuse kunst

Ma olen seda siin ja seal ja üpris korduvalt rääkinud, et minu vaimseks eesmärgiks on tingimusteta armastus. Jah, ma tean, et see ei ole lihtne valik, see ei ole kerge teekond, aga see on punkt kuhu ma jõuda soovin. 


Enamike inimeste jaoks on see midagi täiesti utoopilist ja sellest saab üpris lihtsalt aru. Kui me näeme tänaval kodutut kassi ja soovime talle miskit süüa anda, siis me ei eelda ju, et ta tuleb ronib meile sülle ja on kohe meie suur sõber, me ei eelda, et ta tänutundest tunde nurruks, vaid meil on kassist kahju ja me soovime teda tingimusteta aidata. Me anname talle süüa ka siis, kui ta palukese sekundiga  alla kugistab ja kiirelt igaveseks kaob. 


Inimsuhetes aga me ei oska nii mõelda. Enamik ütlevad, et ma pakun ja pakun, annan kogu südamest, aga teinepool on tänamatu. Loomulikult on tänutunne äärmiselt oluline aspekt inimsuhetes, aga olete te kunagi endalt küsinud, kas te tõesti alandlikult ning lahkelt pakute? On see Teie pakutav omakasupüüdmatu? See, et mina kedagi jäägitult armastan, ei tähenda seda, et automaatselt saab või suudab teine mulle sama vastu pakkuda ning see ei tohikski olla eelduseks või tingimuseks, sest järelikult pole minu pakutav läbinisti siiras. 


Loomulikult me otsime kõik oma elus vastuarmastust, aga tegelikult pole need ühepoolsed asjad mitte kunagi külgi mööda maha jooksnud. Selleks, et õppida midagi väärtustama, näiteks siis vastastikust ja väga sügavat armastust, peame kogema ka elu ilma armastuseta, kogema elu armastades, kogema, kui Sind armastatakse. Tänu sellele, et olen oma elus ennastsalgavalt armastanud, tean kui sügav ma olla suudan, see, et mind on armastatud on näidanud kuidas on mees võimeline armastama ja tänu nendele kogemustele oskan ma eriliselt hinnata seda, kui osaks saab kahepoolne tunne ehk andmise ning võtmise tasakaal. 


Ma ei ole kunagi sülitanud olnu peale, pidanud seda väärtusetuks, ega olnud tänamatu. Ma tänan igat inimest oma elus – ka neid on teinud haiget, neid kes on andnud enesest kõik, neid keda olen armastanud ja neid, kes on mind armastanud. See kõik on juhtinud mind tänasesse päeva, kujundanud mind selliseks inimeseks nagu olen. Kes õpetas kannatlikust, kes kasvatanud minus  selgroogu, kes õpetanud humaansust ning tolerantsust, kes  naiselikku hellust ja naiseks olemise kunsti. 


Minu elu on elav näide sellest, et kõigepealt pead Sa põhjas ära käima, et õppida teatud asju hindama. Õigemini ei pea, aga mina enne ei õppinud. Ehk nagu ütleb üks minu arstist sõbranna – Sa oled raske pähkel ja ei õpi väga kiiresti. Ei õpi jah, mind on alati tulnud kõvasti raputada, et oma kangekaelsusest loobuksin. Selleks, et mõista kui oluline on elu ja tervis, pidin sellest elust äärepealt ilma jääma, selleks, et mõista, et kangekaelsuse ning jõumängudega suhet ei loo ega säilita, pidin ma mõned suhted täiesti tuksi keerama. Teisalt ma ei heida endale minevikku ette, ma ei ela minevikus, ega kahetse, vaid ma võtan oma kogemused, õppetunnid ja astun sirge seljaga edasi. Loeb ju tulevik, mitte minevik. 


Ehk siis minu tänase hommiku mõte on see, et lubage elul ringelda. Jagage kõike, mis Teil on, olgu selleks aeg, raha, armastus, teadmised. Ja kõik, mida te jagate, olgu jagatud tingimusteta, sest siis on see südamest, sest ainult siis, on sel väärtus. Ja nagu te jälle minu enda elu põhjal teate, siis ühel hetkel, kui olete õppinud andma ja õppinud ka vastu võtma, sest olete aru saanud, et see ongi tasakaal, hakkavad imed Teie elus juhtuma. 

Tunnete eest pakku

Ma olen viimasel ajal palju hakanud mõtlema gay-kogukonna peale. Seda ilmselt seetõttu, et ka paljud minu enda tuttavad on n-ö. kapist välja tulnud või sel teemal avalikult sõna võtma hakanud. Aga see, kes keda armastab või kes kellega magab, pole üldse selle teemapüstituse fookus. 


Ma olen hoopis mõelnud sedapidi, et kuidas mõjub inimesele see, kui ta peab oma tundeid alla suruma ehk siis kas valetama iseendale või mingitel põhjustel oma lähikondlastele. Need ei pea olema gayd, vaid see võib olla ka õpetja ja õpilase vaheline case või olete väga religoosest perekonnast ja teil on järsku tunded abielu mehe/naise vastu või on tärkamas mingi kolleegide vaheline asi, mis oleks n justkui targem kohe eos tappa või alla suruda, sest sellest võib hiljem palju paksu pahandust tulla. Arstina oma patsienti välja kutsuda on vist ka mitte just kõige eetilisem, eksole?


Neid niinimetatud keelatud olukordi on ju küll ja küll. Mõne asja keelame endale ise, mõnele asjale vaatab viltu ühiskond. Aga mis on tagajärg? 


Ka minul on tekkinud elus olukordi, kus ma tunnene, et tunded, kui sellised võivad kõik ära rikkuda. Ja loomulikult, kuna konkreetset tunnet ei saa ju keelata või kontrollida, siis alateadlikult (või siis teadlikult, Jumal seda teab), toimub meis enese lukku panemine. Ehk me viime end seisundini, kus me ei tunne ega mõtle mitte midagi. Mõnes mõttes see justkui lahendaks olukorra, aga tegelikult võrdub see olukorraga, kus keegi laseb teist kuuli läbi, päris teise ilma ei lähe, aga elulooma ka ei saa. Ehk mis kuradi elu see on, kui Sa ei tohi tunda? Mis elu see on, kui Sinu peas ei liigu mitte ühtki mõtet, kui olete ehitanud sellised kaitsemüürid, nagu III maailmasõda oleks kohe ukse ees. Minul loomeinimesena tähendab see automaatselt seda, et loominguline produktiivsus on null. Sest mõistus ei jaksa ju selekteerida, mis on lubatud ja mis lubamatu mõte, seega ei tule sealt kupli alt mitte midagi asjalikku. Rinnust välja tõstetud süda ei saagi ju tuksuda ehk kui süda on lukku keeratud, siis elu jääb seisma.


Ja kujutage ette, kui tihti tuli seda ette sajandeid tagasi, kui veel vanemad Sulle abikaasat valisid või klassivahe oli reaalne põhjus, miks inimesed tundeid alla surusid. Vaatame vanu filme ja mõtleme, et küll oli ikka jube aeg, aga mis siis tänapäeval teisiti on? Ühiskond on märksa tolerantsem, aga inimesed ise nii lõhutud ja katki, et ei julge enam midagi tunda, keelab ise endale tõelist armastust ja valib ise endale elu vales. See tegelikult on päris kurb. 


Meie ümber on nii palju inimesi, kes kannavad maske. Mõni mees abiellub naisega  ainuüksi sellepärast, et varjata, et tegelikult on tal suhe mehega, et tegelikult pole ta kunagi naisi armastanudki. Parimal juhul on see abielunaine kursis, et on vaid suitsukate, aga halvimal juhul teeb ta seda tsirkust kaasa enese teadmata. Meie inimkond ise on valinud elu valedes, elu kuskil võltsmaailmas,  kus kõik  kõigile päevast päeva näkku valetavad. 


Selleks, et taas tunda, on vaja anda endale luba, luba tunda, luba olla inimene. Arutasime just hiljuti ühe sõbraga, et inimesed lülitavad end välja väga erineval moel – kes pistab nina viinaklaasi, kes lohutab end juhusuhetega, kes mattub töösse, kes jookseb või rassib end jõusaalis nii oimetuks, et Jumala eest midagi ei mõtleks või tunneks. Inimesed põgenevad oma tunnete eest. See hirm iseendaga silmitsi seista on enamikel nii suur. Lihtsam on otsida mingi tegevus, mis aju halvab, kui tunnistada, et jah, ma armastan naiste asemel mehi või jah, ma olen õnnetus suhtes või jah, ma olen oma kolleegi/õpilasse/patsienti  kõrvuni armunud. 


Kas te mäletate neid hetki, kui lubasite endil tunda? Neid hetki, kus te ei lasknud kellegi arvamusel korda minna, neid hetki, kus silm säras, kus luges ainult hetk, kus hirmudel polnud Teie elus kohta, kus homne ei lugenud? Kas mäletate, kui õnnelik te siis olite? Kas poleks mitte imeline, kui kõik päevad sellised oleks? Kui iga päev voolaks meist läbi elu, kui igapäev tunneksime end elusana. Kas poleks imeline taas ELADA? 

Lase minna - kõigil ja kõigel!

Ma tabasin end paar päeva tagasi mõttelt, et ikka mul on see nõme komme elu kontrollida. See on see komistuskivi minu elus, millega ma pean veel kõvasti  tööd tegema. Õnneks peale surmaeelse kogemuse saamist, pole ma  enam mingeid pikaaegseid viisaastaku plaane teinud, aga inimsuhetes ma ikka kipun panema paika mingeid rolle. 

See pole ilmselt mitte ainult minu probleem. Mõelgem, kas ka ka Teie ei loo oma peas mingit pilti, kuidas Teie elu peaks välja nägema, homme, kuu või aasta pärast. Tõstame käed, kes on seda teinud? Nüüd mõelgem sellele, et kui te kohtate uusi inimesi oma elus, kas te üritate kohe neid lahterdada mingisse kasti? Umbes, et see on nüüd küll hea sõbra materjal ja sellest saaks hea koostööpartneri ja see onju lausa ideaalne mees/naine minu laste isaks/emaks. Kes on seda teinud? Enamik ilmselt. 


Ja kohe kui oleme need raamid loonud, siis üritame end hambad ristis sinna raami suruda. Esimene tunnus on klammerdumine. Hoian kümne küünega kinni oma tööst, sest ma pean ju viie aasta pärast olema oma valdkonnas  karjääri tipus. Või klammerdume mingi inimese külge, sest dämit, temast kindlasti paremat pole olemas ja ta teoreetiliselt ju nii hästi sobiks minu ettekujutatud peremudelisse. 


Oma peas oleme kõik detailideni läbi mõelnud. Ja siis me tõuseme hommikul üles ja mõtleme, et küll see elu on ikka igav, sest mehaaniliselt käid iga päev sama rada ja vaatad elule väga kitsalt, sest Sul on seal ees mingi punane täpike, mille poole Sa justkui püüdled. Fookus on paigas ja see pole alati mitte halb, aga tihtilugu kaasneb sellega pimedus, mis ei luba meil näha alternatiive, ei luba näha seda, mida elul veel pakkuda on. 


Oled Sa mõelnud, mis tunne võiks olla elada nii, et Sa ei teagi, mis homne päev toob ja Sa isegi ei muretse selle pärast? Sest reaalsus ju on, et tegelikult me ei teagi. Mis tunne oleks loobuda igasugusest kontrollist ja lihtsalt vooluga kaasa kulgeda? Fakt on see, et kuulates südamehäält ei ole võimalik kuristikku kukkuda. Mis tunne oleks olla täiesti vaba, lasta lahti kõigest ja kõigist siin elus? Mis tunne oleks mitte grammigi sõltuda oma tööst, partnerist, neljast seinast, rahast? Kas me tõesti usume, et kui kümne küünega asjadest ning inimestest kinni ei hoia, siis olemegi nagu paljas püksinööp? See pole ju nii! Seal kus on valge paberileht või vaba ruumi, maalib elu alati midagi ilusat, midagi mida me tõeliselt väärime. 


Ma ei tea näiteks mis homne päev enesega toob, aga juba täna on minu hinges ootusärevus.  Mul on põhjust uut päiksetõusu oodata, sest tahan  näha, mida fantastilist elul minu jaoks taaskord varuks on. Kui kogu minu elu oleks detailideni ette teada, siis oleks see nagu ristsõna, mille lahendus on ette kirjutatud, mis point seda siis üldse lahendada on? Mis mõte on elada, kui oluline on vaid sihtpunkt ja teekond ise üks kannatusterada või päevast päeva korduv  igav rutiin. 


Vahel lihtsalt piisab teadmisest, et ma olen saadetud põhjusega, mul on oma aeg ja roll, nii,  nagu on ka roll ja aeg inimestel minu elus. Selle asemel, et pidevalt üks samm elust ees olla ja ennustustega tegelda, muretsemisele aega kulutada,  võiks nautida antud hetke, mis on ju ainulaadne ning kordumatu. 


Meis on justkui geneetiline kood, et peame kõike ja kõiki siin elus kontrollima, eeskätt iseendeid. Väljendid ”ma pean”  ja “ma ei tohi” kummitavad pidevalt kuskil kuklas. Mida Sa siis õigupoolest pead ja mida sa ei tohi? Kes on need keelud ja käsud paika pannud? Ma ei pea elama elu, mis mulle rahuldust ei paku ja ma tohin teha oma valikud. See on ju minu elus, minu üks ja ainus elu, minu kordumatu elu. Ise oleme end sellesse kongi pannud ja ise tuleb meil endid sealt ka välja aidata. 


Vahel on kiusatus kontrollida, või vähemalt tulevikku ette teada, aga see tekitab vaid stressi, sest selle kõigega kaasneb plaanimajandus ja muretsemine. Ma ei taha muretseda, veel vähem tahan ma elada elu, kus kõik on detailideni planeeritud ja ette teada ja mis kõige hullem, ise millestki kramplikult kinni hoides, ei saa me iialgi teada, mis elul meile tegelikult varuks on! 
Usalda elu ja lihtsalt lase minna - kõigel ja kõigil... See, mis Sinu ellu päriselt kuulub, tuleb ühel või teisel moel alati tagasi pildile. 

Ebatäiuslikkuses peituv täiuslikkus

Nii nagu kõik Teie, heitlen ka mina päevast päeva mingite enda nõrkade kohtadega. Meil kõigil on alati midagi, millega ma peame teadlikult tööd tegema. Ma olen küll viimased paar aastat harjutanud mugavustsoonist väljumist ning enda ja teistega aus olemist, aga ikkagi on minus veel üks osa, mis analüüsib  liialt palju  seda, mida keegi arvab või mõtleb ja see kahtlemata takistab minu teed õnneni. Sellest, et asjalood nii on, sain aru siis, kui komistasin järjekordse maskiga inimese otsa, keda südamega vaadates näen ühtemoodi,  aga see, mida  inimene teadlikult ise välja näitab on hoopis midagi muud. Väljend võlts on ehk liiga julmalt öeldud, pigem on see selline tunne, nagu keegi oleks südasuvel end nagu kubujuss riidesse toppinud. Justkui varjad midagi ära, aga kõik saavad aru, et Sul midagi varjata on. Võib-olla nende vammuste  all polegi midagi nii hirmsat, aga inimene ise on loonud oma peas mingi arusaama, et ta oleks justkui teistmoodi inimene, kui me kõik teised. Kui eestlased  kõik end korraga alasti võtaks, siis uskuge, me kõik oleme siiski  üsna sarnased. See kui mõnel on näiteks  jalg puudu, on sama, nagu mõnel inimesel on puudu huumorisoon. Kah asi nüüd, mille pärast oma pead valutada. 


 Fakt on see, et kõik inimesed, kes meie ellu mingil põhjusel saabuvad, peegeldavad meile meid ennast. Mis iganes meid hakkab tema juures häirima, on tegelikult mingil moel midagi, mis häirib meid meie enda juures.  Jah, ma olen üpris avameelne ja olen end väga palju ületanud. Kaks aastat tagasi ma olin nii lukus, et kõik mida minu blogis lugeda sai oli väga hoolikult valitud. Ma ei valetanud, aga ma ei rääkinud mitte kunagi neid asju, mille puhul kartsin, et võin saada hukkamõistu osaliseks. Mind takistas hirm – hirm, mida keegi nüüd arvab või mõtleb. Sel hetkel, kui selle hirmu ületasin, olen märksa õnnelikum, sest taipasin, et olen ju inimene ja inimene ei pea, ega saagi olla täiuslik. Ma olen inimene ja mind tulebki armastada tingimusteta ja ka mina pean seda õppima tegema. Kandes täiuslikkuse maski, elame illusioonis, et meil on õigus nõuda seda täiust ka teistelt. Aga see on ju enese sabotaaž. See koorem millega  elasin oli nii mahamurdev, et kui lõpuks end avasin, siis oli see nagu vesi, mis paisu tagant välja pääses. Jah, natuke loksutas inimesi minu ümber, aga näete elan mina ja elavad ka teised.  Pole keegi mind hüljanud või minu elust minema jalutanud, pole keegi mind kuskilt lahti lasknud, ei käi keegi haletsemas või ei suhtu halvasti. Vastupidi, elu on palju lihtsam, sest kapis pole luukerede armeed, mille puhul pead pidevalt mõtlema, et kuidas, kuna või kellele midagi rääkida. Hingel on hea ja kerge ning inimesed Sinu ümber on märksa siiramad, sest nähes, et oled ka ilma maskita, oled ka lihtsalt inimene, julgevad ka nemad seda olla. Siirus, see on nii ilus, see on hoopis parem maailm! Ärge kartke, ärge peitke end. 


Üks minu tuttav tunnistas aegu tagasi , et on bi-seksuaal. See ei üllatanud mind, olin seda intuitiivselt alati tunnetanud. Mul oli hea meel, et ta tundis, et saab minu ees end paljastada, järelikult ta tunneb, et ma pole see, kes hukka mõistab, see kes hinnanguid annab, see, kes ise maski kannab. See oli minu jaoks kompliment. Mul oli tema pärast siiralt hea meel, sest iga inimene peaks julgema olla see, kes ta südames on. Mul on nii raske vaadata inimesi, kes käivad küür seljas ringi, sest nad on väsinud sellest koormast, väsinud olemast keegi, kes nad tegelikult pole. See on tohutu stress ja pinge inimese sees, mis lõpuks tapab. 

Loomulikult on teatud asjad, mida tahaksime varjata, mis meile ka endile ei meeldi, aga see on nagu alkoholism. Selleks, et seda ravida pead kõigepealt probleemi tunnistama. Inimloomus pole teps mitte alati nii püha. Ja pealegi on see alati väga subjektiivne. Kui Sinu suurim kohtumõistja, ehk Sinu südametunnistus ütleb, et teed valesti, oled valel teel, siis on aeg muutusteks. Tunnista oma olemust, tunnista, et oled teinud vigu ja tunnista, et tahad, et asjad muutuksid. Muutuvadki! 


Meie topeltmoraaliga ühiskonnas ei tasu üldse mitte kuulata, mida keegi teine ütleb või mõtleb. Ütlevad ikka need, kes ise kõige patusemad on. See, kes elab oma südame järgi, harmooniliselt kooskõlas iseendaga, ei lähe kellegi teise ellu surkima ja näpuga näitama. Ütlejad on ikka need, kes ei julge iseendale otsa vaadata ja oma probleemidega tegeleda. Las nemad jäävad, tuleb ka nende aeg...Kui Sa päevast päeva elad mõttega, et mida keegi arvab, siis lõpuks võid samahästi üldse mitte elada. Mis elu see on, kus Sa ei saa olla vaba, teha asju nii, nagu Sulle meeldib, julgelt väljendada oma tundeid ning emotsioone. Olla vang iseendas, jube!  Sina ole lihtsalt Sina ise. Näita seda kaunist, mis on Sinu sees, sest iga inimene, kes julgeb olla tema ise on ilus. Ebatäiuslikkuses peituv täiuslikkus, mäletate? 


Lubage inimestel endi ümber olla need, kes nad on. Ärge eeldage midagi, ärge oodake midagi, lihtsalt lubage neil olla. Armastage neid sellistena, nagu nad on ja mõistate üsna pea, et võite ka ise siin maailmas tunda end turvaliselt ja näidata oma tõelist mina. Ka rikkad nutavad, ka targad kahtlevad, ka kõige eeskujulikumad eksivad. Me oleme ju kõigest inimesed, täiuslikud oma ebatäiuses. 

On see taevas?

Olete te märganud, et maailm meie ümber on hakanud metsikult muutuma? Inimestega on toimunud hämmastavad muutused. Mul on üks sõbranna, kes ei tundunud kunagi väga vaimset tüüpi inimene, pigem oli ta tuntud oma tervate ütlemiste ja pessimistlikuse poolest. Ta polnud seda tüüpi, kes oleks laskunud inimesi väga ligi, ilmselgelt ei avanud ta oma südant ka iseendale. Nüüd aga on toimunud täielik woo-doo, ma ei tunne teda enam ära. Püüdsin küll alati teda mõista, olla see, kes ei mõista hukka, aga nüüd on saabunud hetk, kus ma ei pea enam tegema ainsatki pingutust, et saada temaga kontakti. Ma näen, kuidas ta lihtsat ahmib endasse uut informatsiooni, kuidas tema elu muutubki päev päevalt ja kuidas ta avaneb ja tärkab nagu kevadine lilleõis. Tunnen, et mul on temalt järsku nii palju õppida ja meil on pidevalt millestki rääkida ja nii mõnus koos kulgeda. 


Viimased kuud on olnud kuidagi ülimalt kirgastavad ja erilised. Kui mõni aeg tagasi Laurile (minu uue raamatu kaasautorile)  kurtsin, et ärkan viimasel ajal järsult keset ööd üles ja tunnen justkui miski oleks valesti ja olen vales kohas, teadis ta rääkida, et see pidigi juhtuma nendega, kes on n-ö. valgustatud. Toimumas on uude dimensiooni üleminek. Tema soovitusel lugesin materjali üleminekust ehk Krayoni kanaldusest. 


Keda huvitab, saab selle kohta lähemalt lugeda siit: http://pesa.ingliabi.ee/index.php?topic=2298.0


Aga ma püüan rääkida ikka asjadest pelgalt oma kogemuste põhjal ja mitte ainult öised ärkamised pole olnud minu viimaste nädalate rutiiniks, vaid näiteks eile öösel tundsin selgelt, et minu keha justkui kivistus ja hing lõi kerest lahku. Ma ei oska seda muul moel kirjeldada. Nagu Sa sureksid ära, aga see pole üldse hirmus, valus või raske, vaid lihtsalt Sinu kest jääb lebama, aga Sa ise nagu hõljud kuskil edasi. Ma saan aru, et see kõlab nagu mingi stseen  ulmefilmist, aga samas see ei üllata mind üldse, sest 2012. aasta on olnud tõesti selline, et kõik, mis varem tundus võimatu või ebamaine on nüüd nii loomulik ja mõistetav. 


Ka inimsuhted on minu jaoks tõusnud hoopis teisele tasandile. Näiteks on minu elus üks inimene, kelle olemasolu puhul ma tunnen, et ta oleks justkui vastus minu küsimustele. Tänu talle olen osanud nendes situatsioonides, mis varem olid mulle kontimurdvad, käituda hoopis teisiti. Ta pole mind õpetanud, me pole neist asjadest rääkinud, aga tema lihtne olemasolu, tihti paljas vaikimine on justkui latern minu hingele ja teadvusele. 


Ja tavapäraselt kui kellestki nõnda räägin, siis võiks kahtlustada, et olen kõrvuni armunud või piinlen kohutavates hingepiinades, aga nii see tõesti pole.  Ma ei tea mis see on, mida kogen, aga see on nii awsome! Ma pole küll kunagi narkootikume proovinud, aga oleksin justkui pilves, ma lihtsalt olen, elan ja naudin. Puuduvad äärmuslikud emotsioonid,  ei mingit armukadedust, omandiinstinkti, ülekeevaid tundeid, liigseid mõtteid, ärritumist, solvumist, kõrvetavat tunnet. Ma tunnen, et maailm on justkui turvaline paik, et mitte miski ei saa mind murda, ma ei saa tunda valu, ma ei saa pettuda. Minust voolab läbi armastus, armastus mis ei poo mind ega teisi, armastus mis ei ole suunatud kindale objektile, vaid see lihtsalt ongi minu meeleseisund. Muideks, minu sõbranna just hiljuti rääkis, et oli lugenud raamatut, mis rääkis sellest, et kõik need emotsioonid, mis tekivad narkootikume tarvitades on meis endis tegelikult koguaeg olemas, me ei oska neid lihtsalt esile kutsuda. Kõlab loogiliselt. 


Võib-olla olen tõesti märkamatult jõudnud kuhugi uuele tasemele, ma ei tea. Aga tean seda, et siin on ütlemata hea, tunnen, et olen omas elemendis, tunnen, et olen võimeline inimesi aitama, et olen harmoonilises kooskõlas iseendaga, et ma tajun maailma täiesti uuel tasandil  ja see maailm on nii imeline, lihtsalt nii imeline!  

Vabadus, see ongi armastuse seeme!

 Kirjutasin hiljuti oma FB lehel teemal, et inimese vaba hing peaks säilima ka püsisuhtes. Pidades selle all siis silmas seda, et liigne sõltuvus partnerist muutub ajapikku lämmatavaks. Ma olen ise olnud nii lämmataja kui lämmatatava rollis ja tean, et need suhted hääbuvad valguskiirusel. Olen ju ise vaba hing, mulle meeldib teatud distants ja aeg iseenda jaoks, võimalus teha oma asju, lennelda üksi, sirutada tiibu. Ometigi kipun ise armunud olles seda ära unustama, et teine vajab ka õhku. Sajad oma emotsioonidega sisse ja järgi jääb vaid tuhk. Ei tasu seda ahju ikka üle kütta. 

Igatahes juhtus seda minu postitust lugema üks isik, kes sai sellest aru niipidi, et mulle meeldib suhtes olles ringi tõmmata. Mis ajast mõiste ”vaba hing” võrdub väljendiga ”juhuseks”? Mitte minu silmis. Minu jaoks on püsisuhe alati olnud püha – see on ju austus, ausus ja usaldus kahe inimese vahel. Kui see puudub, siis ei ole sel kooslusel mitte mingit mõtet ju. Nii nagu ma ei näe mõtet suhetel, kus on kahtlused. Kui ikka kahtlused pidevalt hinge närvivad, siis ärapuretud hingega küll väga kaugele ei jõua. 

Ma tõesti tahaksin suhet, kus kahte inimest seovad armastuseniidid, kus liidetud on inimhinged, mitte ei hoia kahte inimest koos poovad köidikud. Ma tahan lennata, sirutada tiibu, püüelda oma tähtede poole ja ma olen veendunud, et seda on võimalik teha ka siis, kui Sinu kõrval on teine kõrge lennuga lind, kes liugleb Sinu kõrval, kel on omad sihid ja unistused ning oma elu, kuid ometigi liigute sarnases suunas, sarnasel kõrgusel. Ma tahan olla suhtes, kus esikohal pole omamine, vaid olemine. Ma tahan olla suhtes, kus ollakse seotud, kuid mitte teineteise vangid või valvurid. Mulle meeldis Jaan Tätte naise kommentaar, et ta on küll minu mees, aga ma ei oma teda. Kujutage siis ette, kui puhas ja ilus on see armastus – Sa lased teisel olla see, kes ta on, teha seda, mida ta armastab teha. See ei ole kindlasti lihtne, aga armastada tingimusteta, see ongi kunst, mida valdavad vähesed.  

Minu elus on viimastel kuudel palju juhtunud. Elu on mind kokku viinud mitmete huvitavate inimestega, olen palju õppinud, palju arenenud. Ja olen mõistnud, mis on tegelikult ilusa elu võti. Õiged asjad tuleb õigel ajal ära tunda ja kõigest, mis Sinu teele saadetakse midagi õppida ... Ka ussitanud õunal võib olla omaette väärtus ja ka kõige kõrgemal ilutsev magus õun kukub kord sülle, kui oled piisavalt sihikindel ning usud, et väärid just kõige paremat!