pühapäev, juuni 24, 2012

Armastus on pime

Ma pole ammu kirjutanud, ilmselt on aeg vaatlusteks ...Teate küll, see on see aeg, kus mõtted kogunevad ja ei oska ega taha neid veel toorelt paberile panna.

Olen viimased nädalad lihtsalt olnud - lasknud elul end vooluga kaasa vedada, keelamata endale ühtki emotsiooni. See on päris mõnus tunne, see on luba olla inimlik, tunda valu, teadmatust, keelatud viljade kaasakiskuvat kiusatust. Ma ei keela endale midagi, mistõttu ei tule üles ega jää pinnale ka midagi virvendama. Kui ma tekitan igast kergest tuuleiilist tormi oma peas, siis saavutan vaid seda, et varsti puudub mul olukorra üle sootuks kontroll. Kui ma lähen saabunud vaikusest ja teadmatusest paanikasse, siis ei jõua ma kunagi kiiremini lahendusteni jne. 



Ma olen eluvaatleja ja isegi kui ma üritan mitte analüüsida ja kaasa mõelda ümberringi toimuvale, siis on see enesepettus. Minu alateadvus fikseerib info mis läbi pikkade protsesside kinnistub mingiks teadmiseks või õppetunniks. 


Nt juhtusin mõni aeg tagasi seltskonda, kus oli üks abielupaar. Nad meeldisid mulle esimesest silmapilgust, nende suhtes oli harmoonia, mida oli kaugele tunda. Mulle meeldis, kuidas sellest suhtest õhkas tasakaalu, austust ja kiindumust,  ka peale  seda, kui koos oldud 15 pikka aastat. Naine ei näägutanud, usaldus oli nii suur, et mõlemal oli säilinud teatud vabadus ja teineteisest räägiti siira austusega. Oli ka põhjust, sest mõlemad osapooled olid väga võrratud indiviidid. Öeldakse, et Sa saad täpselt seda, mida Sa väärid ja You dont get what You want, You get what You are. Nemad olid täpselt paras paar ja seda selle kõige paremas tähenduses. Jäin meespoolega pisut pikemalt vestlema ja mulle meeldis tema üks mõte selle kohta, et Sa võid käia erinevaid radu, elada siin ja seal, otsida ja leida, aga lõpuks viib ikkagi elu ise Sind õigete inimestega kokku. Teed ristuvad sõltumata sellest, kuidas Sina oled asju mõelnud või planeerinud või ette näinud... Ja ristuvad alati põhjusega. Kusjuures, tegemist oli paariga, kes olid aastaid käinud ühes koolis ja ka enestele üllatuseks, viis elu neid kokku alles peale kooli lõpetamist. Kas pole irooniline? Sa võid aastaid seista selle Härra v Proua Õige kõrval, mööduda temast iga päev ja teda mitte märgata. Sa võid otsida maailma lõpust ja avastada, et tegelikult asub ta Sinu kõrval. Romantiline, kas pole?


Vahel ma kohtan kohe hulgim igasugu paare ja nii mõnigi kord küsin eneselt, et kas see kõik on tõeline või ainult näib nii kaunis? Hiljuti kurtis minu tuttav, et nende ringkonna eliitpaar on lahku läinud... Seltskonnas olid nad alati olnud nagu sukk ja saabas, musid ja kallid ees ja taga, aga tegelikkuses ussitas see suhe juba aastaid. Ma tean selliseid paare päris palju ja ausalt öeldes on see hale. Keda Sa tegelikult petad seda näitemängu tehes? Teisi? Vb tõesti, aga ennekõike iseennast... Sa võid ju seda naeratust näol kramplikult hoida, aga kui hing nutab, siis see on ainult Sinu enese traagika. 


Aastaid tagasi tundsin ma üht naist, kes üle 10 aasta elas pealt näha ideaalset elu, tal oli mees, kes küll tööreiside tõttu palju eelmal viibis, aga neil tundus kõik siiski toimivat - koos oli ostetud korter, koos käidi poes ja avalikel üritustel, reisimas jne. Hiljem aga selgus väga karm tõsiasi - mees oli abielus! Teises riigis asus lisaks tema lastele ka täieõiguslik abikaasa. Armastus on pime, kas pole? See polnud mäng, mis oleks kestnud aasta või kaks, see oli reaalne elu, reaalne valedevõrk, kus mees suutis 2le naisele mängida meest üle 10a ja kordagi vahele jäämata. Me ikka tahame näha alati kõike läbi roosade prillide, uskuda, et kõik inimesed on nii ilusad ja head. Tihti eiratakse kõiki märke, mis tegelikult valedele viitavad, aga see tahe uskuda, tahe olla armastatud ja armastada sunnib meid enestele valetama. Ei teagi, kumb siis hullem on, kas teada, et asjad ei toimi ja valetada kõigile teistele või elada enese teadmata ise suures vales? 


Need on lood elust enesest, me ei räägi Mehhiko seebiseriaali järjekordsest osast ega kirjuta siin valmis järgmist menuromaani. See on elu! Ja elus on kõik nii ettearvamatu. 


Kohtasin kunagi üht meest. Ääretult sümpaatne, töökas ja tore pereinimene. Meie vahel oli tunda keemiat. Ma üritasin oma mõtteid eemal hoida, aga pole midagi hullemat, kui üritada iseendaga võidelda, kui asi puudutab emotsioone, mis ettehoiatamata  inimeste vahel tärkavad. Loomulikult ei läheks ma kunagi kellegi pereelu kallale ja loomulikult ei hakka üks korralik pereisa oma peret hülgama, aga see ei tähenda, et inimesed tegelikult oma peas poleks petmiseks võimelised või nad seda ei teeks. Kumb siis on hullem, kas mees, kes süüdimatult mõne näitsikuga linade vahel hullab või mees, kes truult oma pere kõrval seisab, naisele igal õhtul armastust avaldab, aga kelle jalad alati nõrgaks lähevad ja nägu naerule kisub, kui ta poes või tanklas kohtab seda inimest, kes teda niimoodi tundma paneb? Sa võid elada ükskõik kui kõrgete põhimõtete ja moraalikoodeksi järgi, aga inimene on inimene, on asju, millega ta võidelda ei suuda. Inimeste vaheline keemia on kahjuks kontrollimatu. 


Ma olen aastatega õppinud, et keelatud vili on ikka magusam ja seetõttu luban endale, et võin kõike tunda. Las ma siis imetlen seda Jürit või Karli või Tiitu, see möödub kiiremini, kui ma ei lasku sügavasse konflikti iseendaga, et ma ei tohi nii tunda või mõelda, sest ka keelatud tunded on tunded ja mõtted liiguvad siis seda kauem selle Jüri v Karli v Tiidu juures ja see asi muutubki sellisel juhul aina sügavamaks soomülkaks. 


Mida vanemaks ma saan, seda ma enam ma ei diferentseeri inimesi enda jaokas. Ei ole naisi ja mehi, abielumehi ja vallalisi mehi, noori ja vanu mehi, vaid minu jaoks on inimesed - inimesed, kes mind inspireerivad ja tekitavad häid emotsioone. Ma luban endale seda, et mind vb köita ka abielumehe mõistus või erutada kaunis naine.See voolab minust läbi ja kõik. Ma ei mõtle oma elu keeruliseks, ma ei ela oma elu keeruliseks.

Maailm on täis võrratuid inimesi ja neid on nii palju, et ma jõuangi paljusid imetleda ja ma võingi kõiki armastada. Ja see on nii võimas tunne!

Mõni aeg tagasi juhtusin seltskonda, kus mulle tundus kummaline, et kuidas saavad kõik selles seltskonnas viibivad inimesed nii toredad, ilusad ja haritud olla. Üks jobu ikka peaks leiduma. Ja saate aru, siis ma mõistsin, mis oli juhtunud. Mäletate, võtsin vastu otsuse, et hakkan inimestes märkama positiivset, leian igaühes midagi positiivset ning keskendun sellele. Ja seda tehes hakkad sa mõtlema koguaeg erilistest inimestest ja elu hakkabki Sulle neid juurde tooma. Mõttejõuga võid Sa kogu oma maailma muuta! Alati olin ma kurtnud, et küll ma komistan pessimistide ja selgrootute otsa ja üldse mingi kahtlane kaader tahab minu ellu end süüa ja asju niimoodi vaadates ainult tootsin seda jama juurde. Sain seda, millest mõtlesin ja kuidas asju nägin. Tegelikult on kõik inimesed erilised ja kõigilt on midagi õppida.

Mina õpin iga päev ja mida avatum ja tolerantsem ise olen, seda suurepärasem ja värvilisem on minu maailm. Ma ei imetle inimesi mõne seltskonnaajakirja kaanel, vaid päev päevalt imetlen just neid inimesi, kellega elu mind kokku on viinud või kes mulle kaasa on antud - ma imetlen oma perekonda, ma imetlen oma parimaid sõpru... Ma vaatan oma parimat sõbrannat, kes sai hiljuti emaks - see on lihtsalt võrratu, kuidas ta on pühendunud oma perele, kuidas see laps on täidetud armastusega, kuidas see laps seda edasi kiirgab nagu päikene keset kuuma suvepäeva. Ma imetlen oma teist lapsepõlve sõbrannat, kes on oma sihikindluse ja tahtejõuga suutnud end üles töötada ja kes on end materiaalselt kindlustanud ning õppinud higi palgel ja loonud kindla vundamendi oma elule. Ilusad inimesed on minu ümber ja au on neid tunda, au on neid armastada ja au on olla nende poolt armastatud. Vaadake ometi enda ümber, nii palju ilusat on seal, millele keskenduda ja uskuge, seda hakkab juurde voolama, nii lootegi oma maailma.

Ma tean üht noort naist, kellel on kõik - võrratud vanemad, super toetav ja töökas mees, oma kodu, imearmas laps, võimalus end harida parimas kõrgkoolis. Ta on noor, kaunis ja andekas, aga ometigi ma tihtilugu näen, kuidas ta oma nooruses ja ambitsioonikuses aina rühib ja rühib, lootes jõuda kõrgemale ja kaugemale, aga eemaldudes oma allikast, oma kõrgemast minast - eemaldusest väärtustest, mis on tegelikult kõige olulisemad. Nüüd ma mõistan, mida mõtles mu kuldsete mõtetega sugulane, kui ta mulle ütles, et Sa oled liialt ambitsioonikas, hakka ometi elu nautima, ära sea pidevalt eesmärke ja rühi jälle kuhugi. Tal oli õigus...Niimoodi pimesi rühkides jõuame vaid surmale lähemale, aga võime elu sootuks maha magada ja veel hullem jätta märkamata selle, mis meil juba on ...Tihti on meil tegelikult nõnda palju, tuleb vaid õppida seda kõike väärtustama.
Ma olen läbi aastate oma elus näinud nii mõndagi ja ma võin Teile käsi südamel öelda - minu suurim vara on minu inimesed! Ja nagu ütles selle toreda naise, tore mees:" Teed ristuvad täpselt nii ja täpselt siis, kui nad ristuma peavad."

neljapäev, juuni 14, 2012

Päästa oma elu!

Kas te teadsite, et 83% südamehaigustest on elustiili muutustega välditavad - tervislik toitumine, treening, suitsetamisest ning alkoholist loobumine. 


Ma juhtusin täna nägema üht saadet, mis võttis kokku  kõik minu aastate pikkused kahtlused, küsimused, hirmud ja analüüsi. Seal võttis sõna üks USA arst, kes kurtis, et ravimifirmad ei edasta ka neile infot ravimite kõrvalmõjude kohta. Mina olen senini etteheitnud, et arstid ei armasta patsiente teavitada ohtudest, kõrvalnähtudest ja alternatiividest. Nüüd siis selgub, et arstid üritavad omakorda vastutust endalt minema pühkida ja väidavad, et nad ei saagi neid asju rääkida, sest ravimifirmad on selle info salastanud.
 

 7 erineva ravimi koostarvitamisel on lausa 80% suurem risk ohtlikeks koosmõjudeks. Rääkimata sellest, et enamikel enimraevitatavatel ravimitel on mitmeid eluohtlikke kõrvalmõjusid. Väga paljud tänapäeva inimestest tarbivad kolesterooli ja  kõrgvererõhu ravimeid, beebipille, antidepressante, verevedeldajaid. Üha enam inimesi üritab keemia abil ka kaalu langetada ja no valuviagistid on enamike jaoks nagu leib.

Minu eesmärk pole kunagi olnud kedagi õpetada, vaid ma püüan kõiki oma sõpru ja tuttavaid panna asjade üle mõtlema. Ärge arvake, et te olete rumalad ja ärge antke vastutust oma elu eest kellegi teise kätesse. Tavameditsiin tegeleb tagajärgede, mitte põhjustega ja see on fakt. Selleks, et üldse mitte kaaluda, kas võtta mingit sorti retseptiravimit või mitte, peate just Teie ise enda eest hoolt kandma. Mitte homme, vaid juba täna, sest kell tiksub pidevalt.

Mõelgem loogiliselt, arstid ütlevad, et neil puudub täielik info, nad ei saa seda Teile edastada. Ravimifirmad aga ei saa ka kõige parema tahtmise korral olla kursis, mida teie tarvitate või mida mitte, või milliseid medikamente koos võtate. Riskid on ülikõrged, aga mitte keegi ei vastuta. Ja tegelikult ei saagi, ega peagi vastutama. Nagu tänases saates see tohtrihärra ütles:" Me ei tea ravimite mõjusid, me ei tea ka haiguste kulgu." Enamik asju kirjutatakse Teile nö. igaks juhuks, sealjuures toimet teadmata, rääkimata kõrvalnähtudest. ja koosmõjudest teiste ravimitega. See mis toimub tänapäeva meditsiinis on üks ohtlik keemialabor, kus ka just Sina oled üks meeldiv katsejänes. Ja me oleme kõik erinevad, mis võib tappa Sinu, võib olla kahjutu Sinu naabrile. See on põhjus, miks ma alati ütlen, et iga inimene peab õppima tundma iseennast ja oma keha.

Mul on väga väheste asjade vastu allergia, nendeks üksikuteks asjadeks on kontrastaine, mille  tõttu oleks ma äärepealt teise ilma läinud ja nüüd selgus ka, et narkoosi tehes tekkis mul mingi koostiososa vastu reaktsioon. Minu keha annab märku, et keemiat ta ei taha. Patt oleks nii tugevaid märguiandeid eirata.

Heal juhul aitab ravim meil peita ära mõne sümptomi (põhjust ei ravi ükski medikament), halvimal juhul ravim lihtsalt ei toimi, kõige hullemal juhul võib aga see ravi eesmärgil välja kirjutatud purk Teid hoopis teise ilma viia. 



Eriti murettekitav oli fakt, et 85% kliinilistest uuringutest on rahastatud ravimifirmade poolt. Kui tõest infot te sealt üldse leida loodate... ? Üks arst väitis mulle kunagi, et kolesterool ei sõltu toitumisest ja kui kolesteroolitase on kõrge, siis tuleb igal juhul võtta ravimit (tuletan meelde, et see kahjustab korralikult maksa, mille kohta ütlevad arstid, et kui tekib maksakahjustus, siis saab seda ju ravida - haah! ) , teine arst väitis, et see on üks väheseid näitajaid, mida on võimalik ainult toitumisega normi saada. Keda siis uskuda? Loogiline ju, et burgereid vitsutades ei muutu midagi Sama loogiline on ka, et enamik arste teeb koostööd ravimifirmadega ja nende asi ongi öelda, et ilma ravita ei muutu midagi.


Kuidas hoida oma tervist? Keda usaldada? Kes vastutavb meie elu eest? Mõelgem neile küsimustele :)

teisipäev, juuni 12, 2012

Kui ma oleksin teadnud...

Nägin täna öösel väga veidrat und. Ma olin maremaatika tunnis ja ühel hetkel küsisin oma pinginaabrilt, et mida ma siin teen, ma ju lõpetasin keskkooli ammu ära, ma olen juba ülikooligi lõpetanud ja minu poinginaaber vaatas mind väga veidra pilfguga, umbes nagu oleksin täiesti segi kamminud. Ehk siis ma olin rännanud ajas tagasi või lihtsalt olin hetkes, kus ma teadsin, mis tulevik toob. Igal juhul ma ütlesin tol hetkel oma õpetajale, et kas ta ka teab, et ma lõpetan ülikooli ajakirjanduse erialal.


Hommikul ärgates tabas mind üks küsimus: Kui ma oleksin teadnud, mis sündmused mind ootavad 6 aasta jooksul peale keskkooli lõpetamist, kas ja mida ma oleksin teisiti teinud? Kui ma oleksin teadnud, et 4a peale lõpuakjtust tabab mind  infarkti või, et ülikooli minek pigem pärsib minu soovi kirjutada, kas ma oleksin teatud tegevusi ja kohti vältinud, kas ma oleksin oma elustiili muutnud, kas ma oleksin kõrgkooli jätnud minemata ? Kas teadmine, et 25aastaselt ma polegi veel abielus ja mul polegi veel lapsi oleks mind mingil moel muserdanud? Need  on küsimused, mis on mind terve hommiku vaevanud... Mida ja kas ma oleksin teinud teisiti, kui ma oleksin oma tulevikku ette teadnud? Kas tagantjärgi oma elule vaadates on midagi, mida ma muudajksin? Kas on asju, mida ma peaksin muutma täna, et olla kindel õnnestumistes järgmise 6 aasta jooksul? Milline on minu elu aastal 2018? 


Need on huvitavad küsimused ja ma kindlasti mõtisklen nende üle, ehk paneb see Teidki mõtlema :)

laupäev, juuni 09, 2012

Oma juuri otsides

Seda, et ma olen lapsest saati tahtnud raamatut kirjutada teab ilmselt igaüks. Minu ema ikka meenutab aeg-ajalt, kuidas ma vanasti vihiku ette võtsin, sinna pildi peale kleeoisin, nime panin ja siis mõne lühiromaani kirjutasin :) Käies seda rada, mida ma praegu käin, olen ikka mõelnud, et tahaksin oma mõtted ja kogemused kaante vahele saada. Väga paljud asjad on minu jaoks selgeks saanud ja usun, et minu kogemusest võiks olla kasu paljudele. Minu peast on käinud läbi pealkirjad nagu "Julgus mõelda, julgus öelda", "7 sammu iseendani", "Naer läbi pisarate", "Kuidas sünnivad säravad isiksused?" jne.


Sain hiljuti aru, et selleks, et tõepoolest iseendani jõuda, on tarvis minna juurteni. Ma olen päris palju rääkinud oma emast, oma vnaisast, oma võrratust vanaemast, aga on keegi, keda ma pole kunagi maininud - see on minu isa.


Minu jaoks polnud see teema lapsepõlves kunagi aktuaalne, sest mees oli majas ja vanaisa täitis suurepäraselt seda rolli. Mul oli eeskuju, tugi, autoriteet ja mees, kelle sõna maksis, kelle sõna ma kuulasin ja kes oli mulle mehelikuks  nõuandjaks. Ma ei tundnud, et olen millestki ilma jäänud või, et mu lapsepõlv oleks kuidagi õnnetu olnud, sest mul polnud isa. Seda enam, et tihti nägin oma sõpru, kelle isad olid joodikud või töönarkomaanid või muidu luuserid. Loomulikult oli ka erandeid, oli ka neid isasid, kellele ma vaatasin alt üles ja mõtlesin, et ka minul võiks selline isa olla, aga õnneks olid need alati seda sorti mehed, kes oma laste kõrval hoidsid ka väga laste sõpru ja nendes peredes tundsin end alati teretulnuna ja ma ei muretsenudki, et üks selline nüüd ilmtingimata ka kodus peaks olema.


Aastad möödusid ja tegelikult ma hakkasin taipama, et vaatamata sellele, et ma pole kunagi õnnetu olnud, olen siiski omal moel poolik. Ma kohtusin inimestega, kes tundsid mu isa ja alati öeldi, et Oi Sa räägid nagu Su isa või Sa oled sama musikaalne jne. Nad rääkisid mulle inimesest, kellega ma ise mitte kunagi ühtki sõna rääkinud polnud. Minu soontes voolas kellegi veri, keda ma tegelikult ei tundnud ja see oli suht kummastav. 


Minu ema ei rääkinud isast mitte iialgi mitte midagi halba ja see oli aluseks ka elutervele suhtumisele temasse. Teda lihtsalt polnud minu elus ja see oli nagu fakt, millega tuli leppida. Mitte ühtki kõnet ega postkaarti, ei mingeid rahaküsimisi. Minu emaga sai see inimene väga kenasti läbi, aga minuga ta iial kontakti ei otsinud, ma ei tea, kas ta ei tahtnud, või ei julgenud...ma ei osanud talle seda ka ette heita.


Pubekaeas otsisin üles oma poolõe, mis tundus päris kummaline. Ma usun, et tal võis olla päris imelik, kui keegi võõras blond tütarlaps tema juurde sajab uhke sünnipäevakaardiga, millel on alla kirjutanud keegi võõras, kes nimetab end tema õeks. Ainult minusugune hull oli selliseks asjaks võimeline...


Ma teadsin, et minu isa on olnud muusik, aga ma olin selle  enda jaoks alati kuidagi kõrvale tõstnud. Ma ise olen lapsest saati laulnud kõigis koorides ja ansamblites, olnud solist, esinenud siin ja sealpool piiri ja igakord kui minult küsiti, et kellelt Sa küll oma kauni lauluhääle oled pärinud, vastasin, et oma vanaemalt. Tegelikult oli mu vanaema kõigest keskpärane koorilaulja ja minu sarnaselt poleks ta iial unistannud rockbändiga laval kargamisest. Emale oli üldse elevant kõrva peale astunud, seega ... Ma ju teadsin, et armastus lava ja muusika vastu pärineb ilmselgelt minu isalt, kellega ma polnud päevagi oma elust koos elanud. 


Ma olen küll äravahetamiseni sarnane oma emaga, aga erinevalt temast polnud ma kunagi kunsti ega numbrite inimene. Kui mu ema joonistas pidevalt, siis minu kunstiõpetaja oli alati südari äärepeal kui mu töid nägi. Mul polnud võimalust uurida, et äkki minu kirjaanne on hoopis pärit isapoolsest suguvõsast, mul ei olnud võimalust end tegelikult avastada - kes ma ikkagi olen ja kust ma tulen? 


Ma nägin hiljuti und, et õpin kitarri mängima ja minu jaoks oli see justkui sign. Märk sellest, et on aeg oma juurteni minna, on aeg ennast täielikult avastada. Minu suhted emaga on märkimisvärselt paranenud peale seda, kui hakkasin sellega teadlikult tegelema. Oma  vanemad oleme me ise valinud ja seda mingil kindlal põhjusel, meil on midagi õppida, meil on midagi anda, midagi kogeda...


Ma tunnen, et nüüd on see aeg, kus soovin oma isaga silmast silma kohtuda - kohtuda enne, kui on hilja... Ma ei taha elada juurteta ja vb hiljem pole mul enam võimalust neid juuri tundma õppida. Ma ei kanna viha, ega pole kibestunud, mul pole mingeid soove või nõudmisi, rääkimata etteheidetest, minu süda on tulvil armastust, soovin vaid teada saada, kes ma olen, kelle moodi ma siis kõnnin ja räägin, mis kõla on sel häälel ja milline näeb välja see kirg, mis on verega mullegi kaasa antud?

Kui minevik kummitab

Kas te olete vahel tundnud, et Teie elus on mingid inimesed või mingid suhted, mis on jäänud kuidagi segaseks või seletamatuks? Mõned nädalad tagasi kohtasin juhuslikult üht inimest oma kaugest mineviksut. Meie suhted olid omal ajal olnud alati pisut salapärased ning müstilised ja selles jätkus igat sorti emotsioone. Ühel hetkel oli see suhe nagu avariisse sattunud noore naise süda, mis pm enam ei löönud, aga toimusid veel viimased võpatused, nagu te filmidest olete näinud. Nagu see tunne oleks tahtnud elada, aga ta oli juba tegelikult määratud minema. Toimusid viimased hingetõmbed, need olid ühteaegu rasked ja valusad, aga samas täis müstilist ja kõige siiramat tunnet... Ja läbi see saigi. Igaüks läks oma teed. 


Nüüd nädala päevi tagasi uuesti kohtudes valdas mind väga veider tunne - siiras rõõm, et inimesel nii hästi läheb ja ta õnnelik on, teisalt aga  kerkis ülesse mingi rahutus. Vaadake, kui keegi traagiliselt ja äkitselt hukkub, siis jäävad ka ju ülesse alati lahendamata küsimused ja saamata  vastused. Tundsin, et selle inimesrega oli sama tunne, nagu see suhe oleks surnud ja maha maetud, aga tahaks ikka küsida, et mis Sa mõtlesid, mis Sa tundsid, miks sa nii või naa tegid jne.

Mulle ei meeldi minevikus surkida, seda enam, et kui mõlemal on juba oma elu, siis tundub see veider hakata vanu haavu ja võib-olla veel kuskil süte all hõõguvaid tunnete jäänuseid üles soojendama. Milleks, kellele? Minu jaoks on tähtis hoida fookus tulevikul, mitte enam klammerduda mineviku külge, aga kuradima keeruline on minna püstpäi ka eluga edasi, kui Sa tunned, et pole leidnud seda hingerahu ... 





See kummaline "suhe" mitmetele inimestele erinevatel põhjustel ei meeldinud ja mulle on öelnud ka üks bioenergeetik, et minu paljud jamad said alguse just selle inimesega suhtlema hakkamisel. Väidetavbalt pandi mulle lausa needusi peale.... Mis teeb selle asja nagu eriti huvitavaks. Ja veel on sellega seotud üks traagiliselt hukkunud inimene - mida aeg edasi, seda enam ma tunnen, et mind lausa saadeti selle inimese ellu...edastama mingit sõnumit või teadet teispooluselt. Meie kohtumise ajal oli see inimene kuidagi täiesti lukus, keeldus kategooriliselt mingist punktist oma elus edasi minemast. Hiljem see muutus... Kas ma olin sõnumitooja? Või olin ma see inimene, kes andis võimaluse lõpetamata teemad lõpetada? Või olin ma proovikivi kellelegi? Või oli see minu õppetund, kuidas mõttejõul vb teise inimese lausa ära tappa? See väidetav needus, mis mulle peale oli pandud oligi see, mis viis kohutavate sündmusteni minu elus. Kas mind kasutati ära, kas sel taga olid siirad tunded või oli see olnu kõik võlts ja vale? 


Täna ma ei tea, aga ma saan need vastused - need tulevad minuni ...ühel päeval kindlasti!