pühapäev, veebruar 26, 2012

Peale mõõna, tuleb alati tõus!

Teid kindlasti huvitab, kuidas mul peale kurikuulsat oparatsiooni läheb. 3h nikerdamist õnnestus ja tõusin narkoosist kenasti üles – aitäh Teile palvete ja heade mõtete eest! Kui keegi juhtus mind eile klubis nägema, siis ilmselt peetakse mind simulandiks – pole ju võimalik, et tüdruk otse opilaualt üles tõuseb ja tantsupõrandale tormab. Arst veel enne haiglast lahkumist manitses:”Nüüd lähed koju ja elad nagu hiir!” Hmm... Nooh, mul oli väga keeruline end hiireks mõelda, kuigi juust on tõepoolest üks minu lemmik hõrgutisi.

Tegelikult oli nii, et ma jõudsin haiglast koju ja ühel hommikul tõustes avastasin, et midagi on mäda. Klaaskehasse hakkas ilmnema veri – see tähendas vaid üht - operatsiooni tulemus hakkab vastu taevast lendama! Ja see juhtus. Ma tegin otsuse, et astun vastu kõigi arstide hoiatustele ja lõpetan päeva pealt väidetavalt mind elus hoidva ravimi võtmise. Jah, ma tean, mis risk see on, aga ma võtan vastutuse. Mind lükkas seda tegema hirm, et minu silmad ei saagi kunagi korda. Mind julgustasid anestesioloogi sõnad, et tegelikult on selle ravimi mõju kontrollimatu. Mind motiveeris tahtmine elada – elada täisväärtuslikku elu.

Ma asendasin keemia kahe väga mõjusa looduslikku abimehega – küüslauk ja omega 3. Ma ei oska öelda, mis toimub minu sees, mis seisus on minu veri, aga teate mis... Peale eilset , kui ma olin hommikutundideni rockinud tantsupõrandal, mõõtsin hommikul vererõhku, mis on olnud viimased 2 aastat ikka 160-170/100 ja arvake ära, see oli nüüd 109/64. Parem kui tervetel inimestel. Ja ma mäletan alati, kuidas neuroloog mind omal ajal välja naeris, kui julgesin väita, et tabletid ei võta rõhku maha, aga küüslauguga langes rõhk kohe. Selle peale arst vaid tõstis keemia doosi. Rõhk ei muutunud.

Ma alustasin meditsiinilise päeviku pidamist, ma jälgin kõiki näitajaid, aga tõepoolest ma pole ammu end paremini tundnud. Ma siiralt loodan, et see samm, mille tegin, aitab mul ka peatada silmade allakäiku, sest just peale selle verevedeldaja tarbimist hakkasid probleemid pihta. Keenmia vb meid aidata, aga alati on varjukülg.

Ma ei kutsu Teid üles oma arste ignoreerima, ma kutsun teid võtma vastutust. Arsti jaoks oled Sa vaid üks patsient tuhandest, aga oma hädadega pead ainult Sina elu lõpuni elama. Ma kindlasti jätkan oma inimkatset ja hoian Teid kursis.

Ma tahan rõhutada veel kahte asja. Üks tark mees on öelnud, et kõik haigused saavad alguse stressist. See on 101% tõsi! Vältige neid tegevusi ja inimesi, kes/mis teid rõhuvad. Väga raske on tulla põhjast üles, kui keegi Teid negatiivsusega iga päev alla tagasi surub. Õnnelik inimene on terve inimene ja selleks, et oma toonust tõsta tuleb teha vahel olulisi kärpimisi – mõtle läbi, kes on need inimesed, kes Sind eluenergiaga täidavad ja kes on need, kes viimsegi välja imevad – viimastega lõpeta suhtlemine juba täna! Ja kolmas oluline asi – USU ENDASSE, ÄRA ANNA ALLA! Kui Sina alla annad, annab elu koos Sinuga ja allakäik on kiire.

Hoidke mulle päidlaid sellel keerulisel, kuid tänuväärsel teekonnal.

pühapäev, veebruar 19, 2012

Valuga silmitsi

Järgnev lõik räägib enda eest, kannab endas selget sõnumit ja emotsiooni... See lõik on neile, kes on läinud võõrsile piimajõgesid ja pudrumägesid otsime, neile, kellest on maha jäänud lapsed või abikaasa, kallim või vanemad. See on minu lapsepõlve kogemus, mida jagasin kord inimesega, kellega sarnaselt emaga oli elu mind sidunud, aga keda reaalselt polnud kunagi minu jaoks olemas. Leian, et kui elus sarnased mustrid korduvad, siis on neist midagi õppida, siis on seal peidus märk ja aeg on muutusteks, aeg on end kaitsta ...väärtustada ...armastada.


“Ma ütlesin Sulle, ma olen eluaeg üksi olnud. Mu ema elas võõrsil, lahkus juba siis, kui olin veel laps – kõik võitlused ja katsumused tegin üksi läbi. . Ma tahan, et ükskord elus on mu kõrval keegi, kellele loota saan, kes on olemas. Ma ei otsinud süüdlast siis, ega tee seda nüüd, inimlikust aspektist alati mõistan – mõistan, et arved on vaja maksta, tööl on vaja käia, aga vajan ka vahel kõrvale lihast ja luust inimest - mitte tihti, aga sellistel hetkedel küll. Olen olnud fucking iseseisev, fucking vapper, aga ma olen ka INIMENE!!!Ma vajan ka tuge, head sõna, hoolitsust. Terve elu olen mina teisi mõistnud, aga kuna keegi mind mõistab või märkab. Võtke kõik oma eurod, elage nendega, olge õnnelikud! Rabage, kuni tervis on tuksis, elage seal piiri taga, üksi… Te tahate, et võitleksin, aga ma ei tahagi sellises maailmas elada, kus inimsuhteid ei väärtustata, kus tükike paberit või ülemus on tähtsam, kui oma laps, ema või kaaslane. Minu ema siiani õigustab end, et raha oli ju oluline. Ilma rahata ei saanud keegi, aga mina ilma emata pidin saama … Siis polnud mul valikut, polnud oskusi, et end kaitsta, nüüd saan ma oma valikud teha…”

Ma tahan töönarkomaanidele öelda vaid üht: Kurb on, kui ainsa vaba päeva võitlete välja ainult siis, kui on tarvis lähedase matustele minna. Kuradima vähe jääb nii alles neid meenutamisväärseid hetki, mis oli veedetud lähedastega siis, kui nad veel elavate kirjas olid.

Hiljuti kuulsin mehest, kes väitis, et ei saanud vaba päeva, et oma lihase ema matustele minna. Teie esimene reaktsioon? Tropp ülemus!? STOP! Mitte ükski ülemus või teine inimene ei saa mulle öelda, et ma ei saa või ma ei tohi. Selgrootu poeg, kes ei pannud asja paika. Mina ütleks kohe, et davai, lase mind lahti, ma ei tahagi sellises kohas töötada või ole mõistlik, lase ma jätan hüvasti inimesega, tänu kellele ma üldse siin ilmas olen ja ma tulen tagasi ja teen tänutundest kasvõi lõunapausi või vaba päevata töö lõpuni.

Küsimus on alati prioriteetides, väärtushinnangutes ja enesekehtestamises.

Minu jaoks on alati olnud inimene tähtsam, kui artikkel või mõni katkine masin. Ja ma ei tunne ühtegi inimest, kes minust sellepärast vähem lugu peaks ja nälga pole ka veel surnud…

teisipäev, veebruar 14, 2012

Kui Sinu elu on võõrastes kätes...

Kell on pool 7 hommikul ja ma ei maga. Ma ei mäleta üldse, millal ma rahulikult magasin. Ükskõik kui positiivne Sa oled, ükskõik kui rahulikuks Sa püüad jääda, inimlik on tunda siiski hirmu.

Teid kindlasti huvitab, mida ütles anestesioloog. Enne, kui ma selle juurde asun räägin, mis juhtus siis, kui olin konsultatsioonilt lahkunud. Tõmbasin ukse enda tagant kinni ja PLÕKS – elekter kadus, ümberringi oli pimedus. See oli kuidagi eriti skeeri moment. Ma loodan, et selliseid asju ei juhtu haiglates tihti.

Igal juhul olid tohtrihärra sõnad, et kuidas ta jätab mulle selle loa andmata, seda operatsiooni on ju väga vaja. Muidugi, kes tahaks öelda 25a noorele naisele, et kuule, kahju küll, aga püüa leppida nüüd saabuva pimedusega – can u do it? Kui see arst poleks öelnud:”Teeme ära!”, siis oleks see tähendanud automaatselt, et oparatsiooni ei toimu.

Arst oli väga aus ja avatud. Hea tunne oli, sest ta suhtles minuga ja see on kõige muu juures kõige olulisem. Ükskõik mida see arst teile parasjagu ei üttle, kui ta vaevub selgitama, kui ta on positiivne ja avatud, siis see teeb minu, kui patsiendi elu märksa lihtsamaks. Mulle selgitati riske, mis pole teps mitte väikesed ja tegelikult ma isegi mõistan oma silmaarsti pinget – olukord on ülimalt ohtlik. Ka sel korral on parimad arstid konsulteerinud. Kõige raskendavamaks asjaoluks on tõik, et ma pean enne operatsiooni jätma ära eavimi, mis mind sisuliselt elus hoiab. Arst ütles otse, et kõike muud me saame kontrolli alla hoida, olgu veresuhkur, vererõhk või mis iganes, aga kui tekib tromb (mis on väga võimalik, sest seda takistav ravim on ära jäetud), siis ei saa me enam midagi teha. Ehk siis teisisõnu, kui ma saan narkoosis olles infarkti, siis on kõik. Päris kõhe muidugi, aga arst lohutas, et elu ongi risk, ka majast lahkudes võib telliskivi lagipähe kukkuda.

Ega riskid pole ju seotud ainult narkoosiga, reaalne oht on ju ka tõusta ja üldse mitte midagi näha. Keegi ei tea ju, kuidas see ülikeeruline u 2h operatsioon õnnestub. Päris kummaline olikui anestesioloogi juures mõõdeti suu suurust ja mingit kõri pikkust jne. Ilmselt saab neid vajalikke voolikuid ja asju päris palju olema.

Mis mind aga eriti mõtlikuks tegi, olid arsti sõnad, et me võiksime Sind siin ju pikalt uurida, aga see oleks piinarikas ja tulemust ikka ei annaks. Ehk arstid tunnistavad seda, mida ma isegi olen kahtlustanud – nad tegelikult pole üldse kindlad, mis minu peas toimub. Erinevad uuringud, mida peale infarkti tehti näitasid küll, et midagi toimub, aga keegi pole päris kindel, kas tegemist on trombidega või pigem ikka kitsenenud veresoontega või mõlemaga või üldse millegi veel müstilisemaga. Ja tegelikult ei saa isegi kõik need kõige targemad aru, mis toimub. Rääkimata sellest, et ravim, mida tarbin olevat üks väheseid, mille mõju tegelikult ei saa jälgida või kontrollida ehk arstid teavad, milline peaks olema selle mõju, aga keegi ei oma aimu, kuidas see täpselt toimib.

Tavameditsiin on küll paganama arenenud ja selliseid kergemaid asju saab edukalt diagnoosida, jälgida ja ravida, aga päris tihti peavad arstid olema hiromandid ja talitama täiesti kõhutunde järgi. Mis tegelikult on päris hirmutav ja paneb mind veel enam uskuma, et alternatiivmeditsiinil on suur roll. Üks tark mees on öelnud, et kõik haigused saavad alguse stressist. Kasvõi eilegi, seal kabinetis istudes – olin oma hommikused ravimid kõik võtnud – ravimid, mille doosid on aastatega jõudsalt kasvanud, aga mu vererõhk oli ikka täiesti utoopiline ja pulss oli nii kiire, et jäi mulje, et süda kargab rinnust välja. Ma võtan järjest rohkem ravimeid ja need järjest vähem mõjuvad. Aga siin ongi ju taga see point, et keemia ei ravi põhjuseid ja seetõttu on ka selle keemia mõju kaduv. Nt sain oma vererõhu alati alla kõige tavalöisemat küüslauku süües, mille peale mu neuroloog vaid muigas – no aga nii oli! Ma võisin pihuga tablette süüa, tulemus oli olematu, aga 2 küünt küüslauku supi sees ja rõhk oli poole tunniga maas. Ainus põhjus, miks ma pole küüslaugule üle läinud on see, et see imeasi vedeldab ühtlasi ka verd, mis on mu silmadele kahjulik. Isegi mingite looduslike asjadega pean ma ette vaatama. Aga ma ütlen, ravimitööstus on üks äri, mis teeb ka parimast arstist rahaorja. Arst ei tule sulle iial ütlema, et kuule, ma Sulle retsepti ei kirjuta, mine osta turu pealt küüslauku hoopis. Ta ei tohi seda lihtsalt öelda, sest siis võib ta oma puhkusest palmisaarel suu puhtaks pühkida. Minu rõõmuks on aina enam tekkinud arste, kes paralleelselt tavameditsiiniga on end kurssi viinud ka alterbatiivimeditsiinis leiduvate tõdedega. Mitte kõik arstid ei kummarda keemialaboreid ega arva, et inimkond saab pikalt nõnda jätkata. Ravima tuleb hakata põhjuseid, mitte tagajärgi, aga see viiks ju leiva laualt nii ravimitööstustel kui arstidel endil. Ja nii me olemegi siin maailmas – järjest põduramad ja haigemad.

Mina julgustan Teid uurima alati kõiki võimalusi. Arstidel on palju kogemusi ja teadmisi, aga nad pole ka jumalad. Samas ei tasu tavameditsiini alahinnata. Kui pimesool vajab ikka opereerimist, siis ilmselt ei lähe mingi woo-doo tädi juurde. Asjad peavad olema tasakaalus.

Ma ei tea, mis järgmine nädal saan, ma ei tea, kas ma ärkan nägijana, kas ma üldse ärkan, aga loomulikult ma loodan, et arstide ja minu ingliarmee ühise pingutuse tagajärjel, tulen ma sellest olukorrast võitjana välja. Ma palun Sinult, kes Sa seda loed, ma palun Sinult häid mõtteid, palveid ja usku, lootust ning armastust. Ma olen selles mõttes rahulik, et ma olen õieti elanud – sõpru hoidnud, kirglikult armastanud ja teinud ikka seda, mis on olnud südamelähedane. Ja minu lõputu kontrollivajadus saab nüüd korraliku raputuse – nüüd on see aeg, kus minu elu on arstide ja Jumala kätes. Ma ei tahtnud anda kontrolli kunagi käest – elu õpetas mind karmil moel ja sunnib seda nüüd väevõimuga tegema. See on õppetund. Nagu mu sõbranna ütles:”Sa ei õpi ka kunagi enne, kui elu on Sind nagu soolatopsi raputanud!” Olgu Jumal meiega! See pole lõpp, see on alles algus!

pühapäev, veebruar 12, 2012

Armasta seda, mis on su ümber,kõrval ja sees

Eile oli meil ühe Eestist lahkunud inimesga juttu kodumaast ja ihast asuda elama kuskile mujale – kuskile, kus on parem. Kuna mulle on saabumas varsti Inglismaalt külalised, siis arutasime ka, et mida nt on pealinnas vaadata või näidata. Tema seisukoht oli, et huvitav mida turist üldse oskab nt Tallinnas hinnata, et Lasnamäe ja Mustamäe karbid pole just teab mis vaatamisväärsus.

Peale seda jutuajamist juhtusin ma nägema üht videot Tallinnast. Argiselt oleme ju harjunud, et turismivideod on sellised uhked ja fancyd –vanalinn ja meie uhked kõrged klaasist ehitised. Keku – keku meil on ajalugu ja meil on nüüdis arhitektuuri. Aga see video oli tehtud tavalisel sügispäeval ja filmitud oli kõige tavalisemaid maju, kõige lihtsamaid tänavaid ja kõige muserdavamat vanakooli raudteed. Ei midagi uhket ja erilist, aga isegi mulle, kes ma pole pealinnas sündinud, avaldas see muljet. Ikka me ju unistame Pariisist, Londinost, Brüsselist jt turismiatraktsioonidest, mõistmata, et mida meil siin kodumaal nii väga vaadata või näidata on.

On kunst armastada seda, mis on Su ümber, Su kõrval, Su sees... Turist näeb kõike seda, mis Sinu jaoks on nii igapäevane, et Sa ei oska seda hinnata. Umbes sama, kui lähed sõbrale külla ja imetled tema üliagarat naist, kes köögis praadi ja kooki teeb, aga oma mehe jaoks on see lihtsalt sama põllega kodukana, keda ta päevast päeva kohtab. Iseend peeglist vaadates viskab ka kopa ette, aga kellegi jaoks oled Sa alati haruldane, uudne, ilus ja hea :) Nii nagu inimeste näol muutuvad emotsioonid ja nad on alati erakordsed, muutub ka Sinu kodulinnas aastaaeg, kerkib mõni uus ehitis ja muutuvad inimesed tänavapildis.


Ma ei väida, et maailmas ei peaks ringi rändama ja uusi asju avastama. Ma ei väida, et kõik peaksid arvama, et nad on sündinud õiges riigis või linnas, kuid ma väidan, et vahel me oleme uue ja parema otsimisega nii hasardis, et ei märka ning hinda seda, mis meil juba olemas on. Alati on ju mujal parem, alati on ju kellegi teise naine tublim ja ilusam, alati on sõbrannal ilusam naeratus või juuksevärv. Just sellepärast ma ütlengi, et kunst on armastada seda, mis on algupäraselt Sinu ümber, kõrval ja sees -armastada oma kodumaad, oma abikaasat või iseennast.

Eestisse tulev turist on tihti väsinud lodevusest enda kodumaal, pilvelõhkujatest oma kodumaal, uhketest ehitistest või vastupidi vaesusest, pidevast kuumusest või maavärinatest. Ei ole olemas imedemaad, kus on nii hea, et kurtma ei peagi. Inimene on kord nii loodud, et me tahame alati midagi paremat. Aga STOP… Kui Sa pole õnnelik siin ja praegu, kas oled siis kindel, et oled õnnelik seal ja siis?

laupäev, veebruar 11, 2012

Kuidas ligineda "leinajale"?


Tegelikult on pealkiri eksitav, kuid just sellise paralleeli tõmbas täna mu vanaema, kui selgitas, et ilmselgelt pole minu lähedastel praeguses olukorras lihtne.

Eile õhtul tuli vabaema ja istus mu voodiservale. Pisarad voolasid ja ütles, et püüdku ma ikka positiivseks jääda ja ärgu ma kartku kõige hullemat. Ega ma enda pärast muretsegi, aga näha lähedast inimest muretsemas on päris piinarikas. Ma ei tea ju ise ka kuidas olla, kas võtta suhtumine, et kõik saab korda ja võidelda või leppida tõsiasjaga, et ega paremaks miski minna ei saa.

Oma emaga suutsin ma muidugi korralikult raksu minna. Vahel mul on tunne, et ta elab kuskil teises maailmas. Hakkas mulle rääkima pimedate juhtkoeradest ja võimalustest, mida kasutatakse kosmonautide puhul, et nad pikal kosmosetripil haigeks ei jääks jne. See ärritas mind, sest ma ei taha mõelda juba sellele, et olengi pime ja kõik on läbi... Ma ei õpi juba massööriks, ega treeni koera välja ja ma ei taha, et mu lähedased end sellisele sadedusele krutivad. Jumala eest, ma tahan, loodan ja usun, et kõik saab veel korda! Kui minu kõige lähem ringkond annab juba alla, kuidas siis mina leian veel jaksu võidelda? Mitte, et ma kardaks reaalsusega silmitsi seista, aga leian, et iga asja jaoks on oma aeg. Praegu on see hetk, kus kõik pole veel kadunud, see hetk, kus saab võidelda, otsida lahendusi. Emal on ikka olnud kombeks probleeme kas eitada(nt otsida mulle töökohti, mõistmata, et ma ei saa lubada endale praegu täiskohaga tööd) või siis suruda peale mingeid oma asju, nagu nüüd see koerte värk. Ta ei mõistnud lihtsat asja, et see traumeerib mind.

Vanaema ütleski, et aga keegi ei oska ju läheneda, ega aidata ... Kuidas siis läheneda “leinajale”(võrdlus tuleneb sellest, et enamik ei oska ligineda inimesele, kes on keerulises ja vaimselt rusuvas olukorras)? Mida mina ootan... Ma ei oota kõnet stiilis:”Kuule, nägin siin soodus hinnaga valget keppi, kas võtan Sulle igaks juhuks ära?” Samuti ei oota ma, et keegi nüüd koos minuga halama kukus. Ning ma ei eelda, et keegi minu nõudmise või kellegi peale käimise peale tuleks operatsiooni saali kätt hoidma. Ma olen eluaeg üksi arste pidi käinud ja olin üksi ka siis kui peale infarkti arvati, et mul on kasvaja või multipleks või jumal teab, mis muu kamm. Olen emotsionaalselt karastunud, mind on raske murda. Aga mulle meeldib teadmine, et inimesed on kättesaadavad, et ma saan kurta, kui tunnen, et vajan kurtmist, mulle meeldib, et saan abi paluda, kui vajadus selleks tekib. Ma tahan, et me elakisme päev korraga. Kui on vaja võidelda, siis võtame kokku ja võitleme, kui on vaja nutta, siis nutame, kui on vaja rääkida, siis räägime. Ma ei taha stressi, pinget ja ülemuretsemist. Ma ei taha ka, et minu probleemidest mööda vaadatakse või neid eitatakse. Jah, olukord on keeruline, jah ma ei saa elada hetkel nii nagu tavainimene, aga ma pole ka veel pime, jalutu või kurt. Seega ei mingeid juhtkoeri või mingeid täiskohaga tööpakkumisi. Parim, mida teha saate on mind kõvasti kallistada, palvetada, olla õlaks ja käia kõrvad lahti – äkki on kuskil mõni hea arst, äkki on mõni imetegija – proovida tuleb, alla anda ei tohi!

Mul on tegelikult väga vedanud, mul on suurepärased sõbrad ja perekond ning armas inimene kõrval. Neil kõigil on raske, aga ju see õpetab meid kõiki ja muudab meid kõiki tugevamateks.

Eile ma mõtlesin, et vahel on mul tunne, et löön kõigele käega ja lähen lihtsalt kaugele minema, sest ainus, mis mind kinni hoiab on arstide keeld. Kuidagi masendav onju istuda 4 seina vahel, joosta arstide vahet ja teada, et ega midagi ju tegelikult ei muutu ja mingi hetk on hilja, siis ei saa enam kuhugi minna, ega midagi näha... Minu suur unistus oli alati New York – ma olen alati tahtnud sinna minna. Üks sõber ütles, et ole nüüd normaalne, tegelikult pole seal ju midagi nii erilist – hot dog maitseb samamoodi, sa ei pea sellepärast oma elu ja tervisega riskima. Ja paljud eestlased polegi üldse käinud kuskil kaugel. Selles suhtes oli tema jutus iva. Aga see oli ikkagi minu unistus ja mulle ei meeldi, et keegi on minult selle ära võtnud. Teine sõber ütles, et aga Pariis on ju ka ilus ja sinna on maismaad mööda märksa lihtsam minna. Ka tõsi, vahel tuleb lihtsalt unistused ümber mängida. Keegi teine ei saa mulle öelda mida teha või mitte. Kas riskida ja minna maailma vallutama – näha, tunda, kogeda ja seejärel vb kannatada surmani. Või olla Eestis ja lasta ennast turgutada, rippuda niidiga elu küljes, aga olla sealjuures õnnetu, et kõik on jäänud tegemata. Ma kardan kõige rohkem seda, et minu tulevik koosneb kahetsusest – miks ma ei käinud ja teinud siis, kui selleks oli võimalus. Või miks ma ometi läksin ja riskisin... kas New York oli seda väärt? Ma olen alati olnud väga otsusekindel, kartmatu ja teadnud täpselt, kuidas toimida või mida teha. Hetkel on mu sisetunne justkui uinakul. Võib olla leiaksin räänates midagi, mis mind aitaks ... võib olla kaotaksin aga kõik. Elu on nagu vene rulett ja see on hirmutav. Olen siiski jõudnud ühele arusaamale – see on minu elu, minu valikud, minu riskid... Ja iga risk, mille ma võtan peab olema surma väärt, Ükskõik kuhu ma lähen või mida ma teen... Kui see saab saatuslikuks, siis oma unistuste eest surra pole patt. Kui ma olen sel hetkel õnnelik, siis mis vahet sel on. Kurb oleks siis, kui ma kuulaks kõiki teisi ja ebaõnnestuskin, see annaks mulle võimaluse alati kedagi teist süüdistada, A´la Sina vedasid mu siia või Sina ütlesid, et ära mine... Ma ei taha seda tunnet. Seega olen nüüd hästi hästi vaikselt ja õpin ennast kuulama, sest see hetk on käes, kus Sa oledki maailmas üksi... ainult mina tean, mida ma suudan või ei, ainult mina tean, mida ma tohin või ei, ainult mina tean, mis on mulle kõige olulisem ja millised on minu unistused. Kõlab egoistlikult, aga nii see on. Arstid ei saa minu elu kontrollida, sõbrad ei saa mulle nõu anda, on aeg ise oma elu eest vastutus võtta.

Aga raske on, tõesti on...mitte sellepärast, et ma kardan operatsiooni vms, raske on näha, et mu lähedastel on raske... Raske on see, et kärbin oma hädadega ka teiste tiibu... Ma ei taha koormaks olla. Ma ei taha, et nad peavad muretsema või, et nad ei saa minu pärast mingeid asju teha. Ma tahaks ka ju lennata ja aidata kallil inimesel oma unistusi täita - koos reisida jne, ma tahaks ka ju täiskohaga rabada ja oma emagi nt aidata, ma tahaks ka olla terve ja tubli ja lapsi teha, et sellega oma vanaema rõõmustada. Ma tahan, et minu lähedased oleksid õnnelikud...

reede, veebruar 10, 2012

Rasked valikud vol2

Ei julge enam ühegi arsti uksest sisse astudagi. See on nagu mingi kohutav õudusunenägu, millest ärgata vist polegi võimalik.

Uudised oleks nagu kivid kotis - iga päevaga muutub aga koorem raskemaks. Täna siis hirmutati mind jutuga, et ühe silmaga on olukord juba nii tõsine, et kui kohe noa alla ei lähe, siis ei anna midagi enam päästa. Aga...

Seda, kas noa alla üldse saab ja tohib, peab otsustama järjekordne arst - sel korral siis anestesioloog, kes ilmselt peab konsulteerima nii neuroloogi, nefroloogi, endokrinoloogi ja jumal teab kellega veel. Operatsiooni võimaldamiseks peab ära jätma mõned elulise tähtsusega ravimid ning narkoos ise on päris ohtlik, seda eriti veel juhul, kui une ajal võib iga väike asi jukerdama hakata. Ilmselgelt on tegemist üliohtliku operatsiooniga, aga kui seda mitte teha, siis võin oma nmägemisega hüvasti jätta.

Ees ootab miljoni arsti külastus, ilmselt haiglavoodi ja lähikondlased ikka soovitavad veel üht ja teist imeravitsejat. Ma olen tõesti oma mõistust kaotamas. Pole hullmat tunnet, kui minna arsti juurde ja seal jälle sugeda saada ning kuulda kui halvasti kõik ikka on. Koguaeg on see tunne, et saadaks kõik pikalt ja lihtsalt jookseks minema. Kuskile kaugele - kaugele...

Ma ei oska isegui enam unistada päevast, kus oleks mõni hea uudis... Ma ei mäletagi, millal viimati midagi ilusat juhtus.

Arsti sõnad olid veel, et:"Ega me sind igavesti päästa sa!" Heh, isegi kui saan edasi lükata midagi, siis tean ju, et kõik see ootab mind ees tulevikus. Eluisu võtab ausalt ära.

Teisalt källe on see sama isu vägagi laes, ma tõesti ei tahaks, et operatsiooni õed oleks viimased inimesed keda näed, olgu siis sellepärast, et midagi läheb nihu ja ei ärkagi, või sellepärast, et operatsioon ei anna tulemust. Ja mis siis saab, kui anestesioloog teatab, et seda operatsiooni ei tohi teha, see on liiga ohtlik= Mis minust siis saab?

Vahel ma loen või kuulen inimestest, kellega on juhtunud imed... Üks ime kuluks mulle ära küll. Kas te usute imeedesse?

Eriti masendavaks teeb olemise tõsiasi, et isegi kõige optimistlikumad sõbrad ja pereliikmed hakkavad hääle järgi tundes murduma...Ka nende usk ja lootus on kuhugi kadunud... Ärge veel andke alla! Kui mina enam ei jaksa, siis Teie lootus on mindki edasi kandnud ...

Elada, hingata, näha... Muud ma ei palugi... Lihtsad asjad, aga nüüd vist kuuluvad sõna IME alla ...

neljapäev, veebruar 09, 2012

Rasked valikud

Juba pikemat aega on arstid mulle kuklasse hinganud, et pean võtma mingeid ravimit, mis pidavat olema mulle elulise tähtsusega. Võtsin teadlikult vastu otsuse, et mina neid rohte ei võta, sest esiteks on tegemist väga kange kraamiga, mis pikaaegsel kasutamisel võib tekitada maksakahjustusi ja karm tõsiasi, et kui need rohud peale saad siis neid võtma jäädki. Mind on igasugu keemiaga sõna otses mõttes üle koormatud.Kaua võib muudkui kirjutada aina retsepte ja loota, et organism ühel hetkel üles ei ütle? Rääkimata sellest, et apteegis käimine on juba kallim lõbu, kui ükskõik mis meelelahutus.

Juhtusin täna apteegis seisma ühe pensionäri seljataga, kes parasjagu oma rohuvarusid täiendas. Arve 110,70€. Memm:"Palju 10,70?" Apteeker:"EIIII!!!110,70!!!!" Memm võpatas nagu märkuse saanud koolipoiss ja asus usinalt rahakotist eurosid välja kraapima. Teate, pisara kiskus silma. Pool pensionit oli makstud võimaluse eest elada ja hingata, teine pool kulub ilmselt toidule ja küttele, seegi kulub ju elementaarsele, sest õhule ja armastusele lisaks kulub ka ju leiba ja vorstigi. Aga midagi ilusat? Millegi ilusa jaoks ei jätku Eesti pensionäril raha ja see on paganama kurb.


Tulles tagasi hommikuse arstivisiidi juurde, siis meie vestlus lõppes arsti poolse manitsusega:"Kas Sa tagad noorelt surra?" "Ei taha", ütlesin automaatselt. Aga ma ei taha ka lisaks muudele hädadele kahjustunud maksa ... ma ei taha seda keemiat!

Kui ütlesin et uurin ka alternatiivse meditsiini võimalusi, teatas arst et mul pole mõtet oma raha sinna toppida, mind saab elus hoida vaid tavameditsiin. Tuletasin meelde, et minu meelest ütlesid just tavaarstid, et teha ei anna enam midagi, mida mul siis enam kaotada on? "No sellepärast peadki võtma rohte, mida me oleme käskinud võtta." "Nojah," nähvasin vastu ja lahkusin.

Sellistes olukordades on väga raske seisukohta võtta. Muidugi ei taha ma veel susse visata, aga mu sisetunne ütleb selgelt, et kui mind üldse miski tapab, siis on see keemia, mida arutult sisse söön mitte need haigused, mis mulle kaela sadanud on.

Ometigi on süda nüüd raske, ravimit mitte tarvitades riskin eluga, ravimit tarvitades riskin võimalusega, et koorman oma organismi keemiaga ära. Finantsi ei jätku enam ei tavameditsiini ega alternatiivi tarvis. Ilmselge, et tänapäeval hädade pealt teenitaksegi. Olgem ausad, ravimifirmad pistavad enda taskusse üüratud summasid, arstid saavad uhkeid puhkusetuusikuid, et vaid õige firma toote retsepti väljastada. Ja mis kõige jubedam statistika räägib enese eest - enim sureb maailmas inimesi ravimite kõrvalmõjude kätte.

Vahel on lihtsalt kopp ees. Üks arst käseb üht asja sisse võtta, teine kurdab, et selle ravimi võtmine ajab tervise teisest kohast loksuma. Kujutage nüüd ette end sellises virr-varris. Kord oli juhus, kus hambaarst palus, et enne tulekut jätaksin võtmata verevedeldaja. Helistasin oma arstile... "Hull olete, see on eluohtlik!" Hambaarst siis omakorda seletas, et kui ma teda ei kuula, siis lõpetan EMOs plasmavahetuses, sest veri lihtsalt ei jää seisma ja viskan sinna samma nende tooli otsad. Oh Jumal! Ma vihkan ultimaatumeid stiilis:"Kui sa seda ei tee, siis ..."

Valikud on rasked, aga ju see kõik milleski hea on :) Pealegi kui kõik ütlevad et miski on võimatu, siis mina ütlen kiuste - kõik on võimalik!

kolmapäev, veebruar 08, 2012

Ohumärgid meie elus

Ma olen Teile kindlasti rääkinud Kevin Trudeaust, kes ühes oma seminaris rääkis , et iga tunne või emotsioon on indikaator, mis näitab, et midagi on hästi või halvasti. Kui autol kütusetuli põleb, siis see pole ju mingi õnnetus, see vaid teavitab, et peame tankima. Kui meis endis heliseb häirekell, siis see pole halb, vaid see näitab, et midagi peab muutma. Minus on aastaid helisenud häirekellad, mida ma olen eiranud. Ma ei ole tahtnud tegeleda oma probleemidega, mis sügaval minus peidus on. Nii, nagu minu eelmine postitus oli šokiks paljudele minu lähikondlastele on selle loo taga peidus ka tõsiasi, et ma ise ei tahtnud enesele tunnistada, millega ma tegelikult igapäevaselt silmitsi seisan. See hoolimatus ja tõe eiramine on viinud mind sinna, kus praegu olen. Mitmed vaimsed gurud on rõhutanud, et kui me soovime mingile probleemile või olukorrale lahendust, peame sellele sügavalt silma vaatama, seda tunnistama ja mis seal salata vahel on vaja ka abi paluda. Kas seda sama mitte ei räägita alkohoolikute puhul? Selleks, et alkoholismist võitu saada, tuleb kõigepealt peeglisse vaadata ja tunnistada, et jah, mul on probleem, millest ma enam üle ei ole.

Ei eksi need, kes tunnistavad, et kõiksugu haiguste taga on mingid sügavamad põhjused. Oma diabeeti olen ma tihti seostanud oma lapsepõlve vajadusega saada enam tähelepanu oma emalt, kes ükikemana pidi hommikust õhtuni tööl olema ja kel seetõttu jäi minu jaoks aega napiks. Teise põhjusena olen näinud oma maailmaparandaja loomust. Pärinedes konfliktsest perekonnast õppisin ma varakult ära, et neil hetkedel, kui minuga olid lood kehvasti hoidsid minu pereliikmed kokku. Need mõtted polnud mul kunagi teadlikud, aga nüüd aastaid hiljem, olen ma aru saanud, et just alateadlikult võisin ma endale igasugu jamasid ligi tõmmata, et seeläbi saada tähelepanu või parandada oma lähikondlaste suhteid.

Peale infarkti asusin ma otsima abi. Arstid olid ju oma arvamuse öelnud – midagi pole enam teha. Aga kuskil peavad olema ju põhjused, miks on asjad üldse nii kaugele arenenud. Samuti keeldus minu mõistus uskumast, et 23a naisele, kes kõnnib oma kahel jalal, mõtleb täiesti arvstastavaid mõtteid ja on oma noore elu lävel ütleb keegi, et midagi ei anna teha. Minu hea sõbranna soovitas mul proovida PSYCH-K´d, mis siis kujutas endast seda, et keegi tungib sinu alateadvusse ning üritab sinna söövitunud mõttemustreid muuta. P-K praktik ütles mulle kohe, et minu probleem seisneb selles, et ma alateadlikult pole absoluutselt kindel, kas ma tahan elada või surra, mis tõttu saadan välja segast signaali, mille tulemusena sajab minu ellu pidevalt olukordi, kus ma vaagun elu ja surma vahepeal. Kui ma sellele hiljem mõtlesin, siis tõepoolest olin ma olnud alati suhtumisega, et surma ma ei karda ja kui on määratud, siis on määratud. Kui teised lapsed kirjeldasid salapäevikus millist pulmakleiti nad soovivad, siis mina kirjeldasin, et mis lilli mu hauale tuua tohib. See kõik oli selle tagajärg, mida olin haiglates läbi elanud – hirmujutud, surmaeelsed kogemused, surijad intensiivides jne.

Nagu ma eelpool mainisin, siis olen ma tõepoolest proovinud kõiksugu woo-doosid alates reikist lõpetades bioenergeetikute ja nõidadega, kes kõiksugu needusi maha võtavad. Ma ei julge öelda, et ükski neist asjadest mind aidanud pole, aga seda õiget asja ma leidnud pole. Kuigi reiki tõepoolest aitab kogu võitlusega kaasnevat stressi vähendada ja vahel piisab sellestki. Tegelikult olen ma jõudnud siiski karmi tõeni, et kui üldse, siis kõige enam olen ma suutnud end aidata ise ja seda just läbi tohutu analüüsi ja mõttemuutuste. Homöopaat võib sulle ju teesid soovitada, arst võib sind ju keemiaga turgutada ja nõid needused maha võtta, aga kui Sa ise samal ajal enesega tööd ei tee, siis tulemust ei tule kuskilt. Metsik raha, mis ma olen magama pannud otsides kõrvalist abi, aga lõppkokkuvõttes olen ma olnud ise see, kes nn tervendajatele kogu info kandikul kätte kannab. Ja nemad siis minu raha eest projetseerivad seda mulle tagasi. Ma teen kõva töö endaga ära, lähen räägin seda mingile woo-doo tädile, tema noogutab kaasa ja küsib selle eest 30-100 €.. Aastad on õpetanud, et enamik heategijaid tegelevad vaid siiski heategevusega enda taskusse. Siinkohal ma ei taha teha ülekohut tõelistele tegijatele, kellest on palju abi olnud. On inimesi, kes omavad teadmisi, andeid ja väga suurt südant, aga selleks, et neid üles leida, pead kõigepealt läbi trampima paljude soolapuhujate uksetagused. Aga fakt on see, et enamik tegelevad tagajärgedega, aga tegeleda tuleb põhjustega ja selleks, et neid põhjuseid leida tuleb olla iseendaga paganama aus ja omama kuradima head analüüsivõimet.

Täna sain ma kirja ühelt oma blogilugejalt. See kiri väga liigutas mind, oli täis väärt nõuandeid ja soojust. Aga seal oli midagi veel – üks lause, mis oli mulle varsemast tuttav. Tsiteerin: ”Mis on kogu nende asjade põhjus, sest tagajärjed Sul on juba olemas. See ei pruugi olla valesti elamine, pigem tahtmatus elada.. Mida kiiremini ajas liigud, seda rutem kulud. Kõike korraga ja kiiresti tahtmine toobki selle, et saadki ja isegi seda, mida ei palunud. Kui tahad kannatustest loobuda, siis tuleb neid juurde ja juurde.”

KULD! Kümnesse! Tahtmatus elada. Oma joviaalsuse juures on minus peidus olnud ikkagi mingi piiridel käija. Mulle on meeldinud riskida ja see surmahirmu puudumine võrdubki ju tegelikult sellega, et ma pole kunagi ka teadvustanud või välja öelnud, et jah, ma tahan elada. Kui minult küsida, et mis mind elus hoiab, siis ausalt öeldes nagu teab mis põhjust polegi. Ma ei tea, mis sunnib mind tegelikult igal hommikul voodist tõusma. Jah, muidugi on hetki, kus ma mõtlen, et elada on hea, nii palju on maailmale anda ja kõik on nii ilus, aga ma pole kunagi leidnud ka ühtki märkimisväärset põhjust, miks peaks Jumal mind siin maal nüüd hoidma. Ma olen ilmselt korra paar mõelnud enesetapule. Kui ma nooremana olin surmkindel, et ma poleks selleks võimeline, siis mingi aeg, kui tervvis läks ikka väga hulluks, siis see mõte kummitas mind päris korralikult. Ja mind ei hoidnud tagasi see, et oh mis siis minu perest saab või oh mis keegi pärast küll mõtleks, vaid mind hoidis tagasi Jumala kartlikus. 2 asja mida piibel ütleb: Jumal on Sulle elu andnud, Jumalal on ainsana õigus see ka võtta & ühelegi inimesele ei anta raskemat koormat, kui ta kanda jaksab. See viimane on mind vägagi motiveerinud võitlema, sest ma tean, et see teeb mind lõppkokkuvõttes tugevamaks ja tugevaid on vaja – nad on majakaks nõrgematele.

Teine asi. Minu ambitsioonikus. Kui palju kordi on mulle seda ette heidetud. Sa tahad kõike kiiresti ja kohe saada. Minu kolleeg räägib, et ma olen kuradima tark, aga ma ei viitsi jännata pikaajaliste projektidega, sest mul pole mahti tulemust ära oodata. Mu viimane partner kurtis sama asja, et ma tahan suhtega kiiresti mingisse punkti jõuda – nagu hakkakski kohe ära surema. STOP! Me jõuame poindini… Ma käitun nii, nagu ma hakkaks kohe ära surema… Ja siit me jõuame kirjasaatja poindini – ”Mida kiiremini ajas liigud, seda rutem kulud. Kõike korraga ja kiiresti tahtmine toobki selle, et saadki ja isegi seda, mida ei palunud.” Siin on mõttekoht!

Me jõuamegi poindini, ehk ohumärkideni. Olgu siis tegemist emotsiooniga, viltu kiskuvate ettevõtmistega või lausega, mida sinu poole tuleb juba mitmelt erinevalt inimeselt. Ära lase märke kõrvust mööda, ära eira neid. Kui ma tunnen end halvasti – MÄRK, ma teen vale asja. Kui mu tervis hakkab lagunema – MÄRK, ma pean enda mõtlemist muutma, ma pean enda eest hoolt kandma. Kui mitu inimest ütleb, et ma olen vale eriala peal, MÄRK, ehk tõesti on saadetud tegema midagi muud, aga ma lihtsalt olen nii kinni asjades, millest kinni ei tohiks hoida.

Ärge kartke esialgu negatiivsena tunduvaid kogemusi ja emotsioone - meil on neist palju õppida. Need motiveerivad meid ette võtma vajalikke muutusi,need teavitavad meid sellest, et meie vibratsioon on vale. Vajalikud muutused on tihti karmid ja kardinaalsed, aga vajalikud selleks, et leida hingerahu, õnn ja sisemine jõud.

teisipäev, veebruar 07, 2012

Ka mina kardan, ka mina nutan, ka mina olen inimene...

Kogu tõde minu tervisest

Ma ei tee seda kirjustist kerge südamega, need on asjad, millest on senini tednud vaid üksikud. Miks? Sest mulle ei meeldi kurta, sest ma vihkan heletsust. Miks ma nüüd räägin? Sest nüüd on õige aeg, sest nüüd on see aeg, kus ma tahan, et te mõistaksite, kui kaduv ja ebaõiglane võib elu olla ja õpiksite, et ükskõik kui karmilt elu teid vastu maad surub, lootust ei tohi kaotada.

Üheksa aastaselt hakkasid minuga juhtuma kummalised lood – minu kehakaal muutus olematuks, ma olin pidevalt väsinud, jõin liitrite kaupa vett ja öösiti olid mul tohutud krambihood. Kohalikud arstid arvasid, et tegemist on reumaga. Väike vanainimene! Haah! No seda ei uskunud küll vist keegi teine peale selle diagnoosi panija enda. Minu ema aga muretses end hulluks, sest päev päevalt jäin aina nõrgemaks, Ta oli võtnud eesmärgiks ise välja uurida, mis minuga lahti on – tervise raamatutes tuhlates jäi talle silma haigus, mille tundemärgid täpselt klappisid. Suundusime haiglasse. “Palun mõõtke mu lapse veresuhkrut,” oli mu ema palve.

Kaua ei pidanud ootama, kui oli selge. Diabeet. What the heck is that? Mäletan end istumas hirmunult arsti kabinetis, kus räägiti midagi igapäevastest vereproovidest, süstidest, kellaaja pealt söömistest. “Kuna ma terveks saan?” “See pole ravitav, pead sellega elama kogu elu!” “Sinu kõhunääre ei tooda insuliini, seega pead seda manustama süstides,” seletati mulle mingis heebriakeelena tunduvas asjas.

Jõulud olid just saabunud. Kõik lapsed olid haiglast koju lubatud. Mina olin üks väheseid, kes seal istus. Aastavahetus, vaatasin akna peal ilutulestikku ja nutsin.Miks oli midagi nii hirmsat just mind tabanud? Miks? Mind lubati korraks koju. Laud oli lookas, istusin kausside taga ja ei teadnud mida ma tohin siit süüa mida mitte. Hiljem kui mind spetsialistide käe alla saadeti kohtasin teisi diabeetikuid. Kes sõi õhkuse võikihiga saia, millel oli vaid kurk, kes jõio mõrudat teed, kes ütles, et visaku ma heaga asjatundmatu haiglasse kostiks toodud kommid ära. Terve elu tundus üks keelude ja käskude maailm. Aga miks ma ei tohi? See küsimus oleks võinud küsimata jääda, sest kui Sulle näidatakse kõrvalpalatis pimedat, jalutut või neeruhaiget, siis sa langed nii tohutusse deprerssiooni, et sul kaob eluisu sootuks ära.

Erinevalt teistest lastest tahtsin mina kohe end ise süstima hakata. Kui oli valus, sain vaid enda peale kisada. 5-6 süsti päevas elupäevade lõpuni – milline sõelapõhi ma siis lõpuks olen, olid ainsad mõtted mu peas Rääkimata sellest, et endokrinoloogi põhi manitsus oli, et enda veresuhkrut peab korralikult mõõtma. Okei, see võis töötada ju haiglas, aga mitte igapäevaelus.

Elu väljaspool haiglaid ja eemal kurjustavatest arstidest oli hoopis teine. Isegi kui Sa püüdsid jälgida, mida sa sööd ja vältida komme ja teha süsti alati õigel ajal, siis lõpuks ununesid ikka nii mõõtmised, söömised ja süstid. Kuni ükskord see juhtus. Ma olin alati teadnud, et selline asi vb lõppeda koomaga. Lihtsalt vajusin ära. Jätsin ühel päeval süstid ära, midagi ei juhtunud, proovisin sama rada teiselgi päeval, ikka midagi hullu veel polnud, kuniks ma enam omal jõul ei tõusnud. Mäletan oma ema hirmunud nägu, kui mind kiirabisse viidi. Tilgutid, südamemonitor, kogu krempel külge ja otse intensiivi. Minu inimkatsed läksid mulle äärepealt maksma elu.

Aga ikkagi ma ei õppinud. Minu moto oli, et kui suren, siis suren, aga vähemalt olen elanud “täisväärtuslikku” elu. Minu suhtumine oli rohkem kui pohhuistlik. Kuni see juhtus. Ma polnud veel diabeetik olnud 10 aastatki, kui arst teatas:”Teil on neerukahjustuse esimene aste.” Ma teadsin, et see võib juhtuda, aga nii kiiresti? Tol hetkel oleks ma ilmselt tahtnud hüpata haigla aknast vastu asfaldit surnuks. Mind päästsid koos minuga haiglas olnud kamp diabeetikuid, kes kõik viskasid nalja ja püdsid mind mitte haletseda, vaid suunata eluga edasi minema.

Jälle ma korjasin end kokku, manasin naeratuse näole ja naasesin oma igapäeva ellu. Päev päevalt kummitamas mõte, et juba 3 aste tähendab dialüüsi. Heal juhul vb loota, et mõni noor inimene sõidab end vastu puud ja sealt pudeneb mõni neer, aga sellise asja tõenäosus on üliväike ja ega seetõttu kellegile ju halba sooviks. Pealegi on mul nii haruldane veregrupp, et kui asjad juba neerude hääbumiseni viiks, siis oleks ma kas igavesti voolikute külge aheldatud või tõmbaksin ise end oksa.

Aastad möödusid, mina põrutasin ikka läbi raskuste tähtede poole või oma edu arvestades võiks öelda, et läbi tähtede raskuste poole. 2010ndal aastal tõmbasin end nii pooleks, et see lõppes infarktiga. Kui alguses arvati, et see on vaid trombide tagajärg, siis hilisemad uuringud näitasid karmi tõde – kõik minu aju, kaela arterid on 70% kitsenenud. Minu unearterist ei käi veri korralikult läbi, mis tähendas sisuliselt, et ole valmis iga hetk vb tulla sõit loojakarja.

Mu päevad möödusid nefroloogi, neuroloogi, endokrinoloogi, hematoloogi ja igasuguste teiste arstide uksetaguseid kulutades. Pole asja, mida minuga tehtud poleks, küll võeti minu neerust tükke, küll pidin ma mingit meetrist voolikut neelama, et nad mu südant näeks jne. Täiesti perses, no miks ma pean seda kõike läbi elama?

Jälle korjasin end maast üles ja mõtlesin, et ma ju saan hakkama, ma suudan, ma tahan, mul on veel midagi maailmale pakkuda. Kui siis järsku... Ühel hommikul tõustes oli mu silmas suur laik.

Jah, see oli juhtunud, minu silmad... See oli juba löök allapoole vööd. Ma olin ju ajakirjanik – minu nägemine, see oli minu jaoks kõik. Arstide nimekiri pikenes. Silmasüstid, operaatsioon, mis nägemise seisukohast tegi asja vaid hullemaks. Esimest korda elus ma tundsin, et nüüd on koorem juba liiga raske. AITAB!!! Jumala eest aitab, ma ei jaksa enam. Saatke mulle surm, ma ei karda seda, aga seda elavat põrgut ma enam ei jaksa kannatada.

Mind ei murdnud need 30 000 süsti, mida elus olin saanud ja teinud , mind pole murdnud need uuringud, halvad uudised, mind pole murnud halvatus millest puhtalt välja tulin, aga kus läheb inimkannatuste piir?

Ma ei taha kurta, ma olen olnud õnnelik inimene, mul on toetav pere, fantastilised sõbrad, ma olen saanud teha asju, mida ma armastan. Olen vaatamata kõigile saavutanud elus enamat, kui mõni terve inimene. Aga ma tahan paluda üht – see siin on mu elu ja armastus, kirjutamine. Ma olen nautinud igat hetke, mu süda on alati rõõmust tulvil, kui te annate tagasisidet ja ütlete, et minust on olnud abi. See on see mida ma armastan. Nüüd aga vb see iga hetk otsa saada. Ma lihtsalt ei näe, pimedus astub samm sammult lähemale. Ja see on kõige kohutavam tunne, mida ma oskan kirjeldada. Ma ei tea, kas leppida oma saatusega või võidelda. Ma palun vaid üht, leidke see minut ja paluge Jumalat minu eest. Ma olen läbi käinud mitmeid arste, kolistanud läbi kõik nõiad ja tervendajad, proovuinud kõiki woo-doosid. Ma tahan näha!!! Ma tahan teha seda, mida ma armastan!

Kui minu saats on kuskilt kõrgemalt määratud, siis ma lepin sellega. Mis mind enam murda saab eksole, aga seni, kuni mul on võimalus, tahan Teile öelda AITÄH, aitäh, et te olete olemas olnud ja mind toetanud, aitäh, et te olete kõik need aastad minusse uskunud ja mid toetanud, aitäh, et te olete minu eest palvetanud ja aidanud mul raskustest imekombel läbi tulla.

AITÄH Jumalale, et ma elan!

Ilmselt see ülestunnistus peletab minust eemle hulk inimesi, vb ei saa ma enam iial unistuste töökohta, vb ei saa ma kunagi mehele, aga lihtne on elada, kui Sul pole enam koormat, mida sa üksi kandma pead. See on minu reaalsus olnud kõige selle särava ja glamuurse taga. See on põhjus, miks mul on nii palju aega. See on põhjus, miks ma pole lennanud elama nt Londonisse või Pariisi. See on põhjus, miks ma olen olnud vahel nukker või kuri, miks ma olen peletanud mõned inimesed eemale ja samas hoidnud oma sõpru ja lähedasi ja öelnud neile, et neid armastan. Ka mina kardan, ka mina nutan, ka mina olen inimene...

Laguneva abielu varuosad vol2

Kuna eelnev postitus tekitas palju diskussiooni ja paiskas õhku rohkelt emotsioone, siis tunnen, et pean veidi veel selgitustööd tegema.

Olen suur Osho fänn ja Osho on ikka öelnud, et me ei saa lubada kellelegi midagi, mis meist ei sõltu. Ehk siis vandudes igavest armastust me tegelikult ju valetame, sest see tunne ei sõltu meist. See on tõsi ja kahjuks ka paratamatu, aga kui me räägime abielu liidust, siis aluseks on küll armastus, aga ainult armastusest abieluks ei piisa.

Austus. Ja see siin puudutab petmist. Üks asi on tunda, et abielu ei funktsioneeri ja enam midagi ei saa selle paremaks muutmiseks ära teha. Fine. Lahutus. Tuleb uus elu. Aga mis kuradi vabandus on neil, kes tahavad saada kõiki abielu hüvesid – soe söök, kantseldatud lapsed, korras kodu, soe voodi ja regulaarne seks või majanduslik kindlus, hellus, mõistmine ja turvatunne, aga vaja on veel midahi kõrvalt, et fun oleks. Mina nimetan seda lugupiadamtuseks!

Töö. Minu meelest on naiivne arvata, et suhe saab olla vaid mingi tore karussellisõit lõbustuspargis. Get real, igaühel saab mingi hetk villand – elu toodab rahamuresid, tervisemuresid, tööpingeid ja kõike muud igapäeva eluga kaasmevat, mis pingeid tekitab. Kes suudaks nende juures just väga happy olla ja pidevalt naeratada? Võimalik on, aga jällegi tohutu töö iseendaga. Mul on enda suhetest kogemusi, kus pinged on kasvanud üle pea, sisuliselt ollakse karvupidi koos, aga mitte kunagi ei tee probleemid minu partnerist halvemat inimest. Nii nagu mingi probleem ei tohiks vähendada minu armastust. Oluline on mõista, et jamades ollakse koos ja üksteise süüdistamise asemel, tuleks siiski püüda koos leida lahendusi. Ma ei ütle, et see on lihtne,a aga seetõttu nimetangi suhet/abielu tööks. See nõuab tohutut enese allasurunmist, empaatiavõimet, enese taltsutamist. Kriisihetkel rahu loomine pole mingi lasteaia mängumaailm.

Otsus. Abielu pole kohustuslik liit, see baseerub otsusel. Mina tahan olla selle inimesega koos, mina tahan panustada sellesse liitu oma aega, energiat ja teadmisi. Mina tahan olla sellele mehele truu ja püüda teda armasatad seni, kuni võimalik. Ma tahan olla temaga ka raskel hetkel, ka siis kui tunded pole enam sellised, nagu armumise hetkel. Ma tahan jagada temaga oma elu ja ma pingutan selle nimel, et see töötaks. Eesmärk on ju selge - järelikult tuleb vaid endast maksimum anda! Tunne on ju kindel – vundament paigas! Miks see ei peaks siis toimima? My wish is my command – kui sa tahad, et see töötaks ja kestaks, siis see ka toimib ja kestab. Vahel pole vajagi muud, kui usku, tahtmist ja positiivset suhtumist.

Nägin hiljuti ETV2 pealt saadet, kus üks väike, 10a tüdruk rääkis oma elust. Tema vanemad on lahutatud ja mõlemal vanemal on oma uued pered. See laps seletas nagu väike täiskasvanu:"Mul on hea meel, et issil on uus elu & tema uus naine on ka nii tore, aga seda valu, mida ma 3 aastaselt (!!!!!) tundsin, ei taha ma enam iial läbu elada, kõik lapsed ju tahavad, et nende vanemad koos oleks." Ta mäletas emotsiooni,mis oli tal 3 aastaselt. Tüdrukul hakkasid pisarad voolama ja ta jätkas: "Vanemad arvad, et ma ei näe ja kuule, kui nad vaidlevad, et kelle juures ma nv-sel olema peaksin, aga ma kuulen ja see on nii vastik!"

See saatelõik pani mind paljudele asjadele teisiti vaatama. Me arvame, et nad ei mõista, et nad ei näe, et nad ei kuule, et neil pole vahet. Me arvame, et meie otsused mõjutavad vaid meid endeid, kui miski ei meeldi, siis lähme lahku - who cares või tülitseme teises toas ja keegi ei näe.

Muidugi pole elu must-valge, muidugi võib armastus otsa saada, aga see ei tähenda, et peaksime selle nüüd mingiks elumotoks võtma, et me isegi ei püüa asju toimivana hoida, et me isegi ei püüa paremaid valikuid teha, et me isegi ei püüa suhetega tööd teha jne. Üks asi on enesele valetada, et armastus on seal, kus seda tegelikult ammu enam pole, teine asi on end natukene tagant piitsutada, et mõista, millest on probleemid alguse saanud ja kuhu armastus siis kadus. Lahutus on lihtne, aga kui nt mängus on lapsed? Neile see pole lihtne, neile pole ka lihtne, kui vanemad on õnnetud ja tülitsevad. Kus on siis lahendus? Ei tohigi lapsi teha? Ei tasugi abielluda? Ei, ma arvan, et otsus abielluda on õige ja ilus asi, aga ärgem unustagem, et pulmapeole järgneb palju ilusaid hetki, mis on põimitud töö ja vaevaga. Kes ütles et ühe liidu koospüsimine peaks olema kerge? Erinev taust, erinevad kogemused, erinevad teadmised ning oskused, erinev temperament ja kodune kasvatus. Nüüd aga peavad need kaks erinevat inimest looma ühtse terviku, tegema ühised otsused ja jõudma selleni, et mõlema tunnetega oleks arvestatud ja mõlemad tunneksid, et ME OLEME ÜKS.



Laguneva abielu varuosad

Mulle meeldib vahel mõelda,kuidas ma erinevates situatsioonides käituksin.Kujutasin,et olen 40a, pikalt abielus olnud & mu mees vahetab mu mingi uuema mudeli vastu välja.Kuidas ma käituksin? Esiteks jookseks ma 3 tiiru ümber maja, teiseks tõmbaksin kortsud sirgeks ja kolmandaks krabaks endale verinoore mehe.Kompleksides vanamehe pässi saadaks kus kurat ja otsiks uue partneri,kes mõistaks üht lihtsat asja: See,et sa suudad midagi nooremat leida ja puuri panna, pole mingi teab mis anne ja oskus, mis võiks su ego upitada. Kiusatused kõnnivad ringi kõigi eludes, küsimus on vaid selgroos, austuses, sõnapidamises, tahtes pingutada ja tööd teha.Alati on lihtsam käega lüüa, alati on lihtsam kiusatustele järele anda, aga milleks siis üldse end siduda? Ei pea ükski naine olema kellegi sokipesija ja kodukokk seniks, kuni mehe õige valik mähkmetest välja kasvab.


Olgu tegemist naise või mehega, kõigiga teeb aeg oma töö. Kõik me tahaksime mängida uuemate mänguasjadega. Kõigile meile meeldiks ju, et keegi kiidab ja kummardab – noorem partner seda kindlasti teeb. ”Sa oled kõige targem naine, keda ma tean,” õhkas üks noormees hiljuti. Kas ma olen tõesti juba nii vana, et noorte meeste kärbeste päheajamine mõjub ka mulle, mõtisklesin omaette.

Keskeakriisi langedes nähakse tihti vaid iseennast ja oma vajadusi. Iseenda hirmud ja kompleksid, mida püütakse leevendada kõrvalsuhetega. Kahjuks aga kipub ununema, et kui see Sinu tollane valik poleks seisnud sinu kõrval siis, kui Sa veel puruvaene olid ja siis kui sul polnud elu ülesehitamidse kõrvalt isegi poolt tundi, et kodus viibida, poleks sa nii kaugele jõudnudki. See teievaheline armastus andis mõlemale tiivad ja õpetas lendama – koos taevalaotuses tiirelda on ju alati turvalisem, ilusam, mõnusam. Nüüd, kui aastad on tiibu kärpinud, ei peaks mitte jahipüssiga teist lindu maha laskma, vaid tuleks võtta oma turjale.

Kui Sa oled päevast päeva mossis ja tõre, kui Sa ei ütle iial head sõna kallile inimesele ja kui Sa pidevalt uitad oma mõtetes kuskil aasal ja püüad üheööliblikaid, siis see suhe ei saagi toimida. See mida me endast välja anname, tuleb meile ka tagasi. Ära anna oma mehele põhjust otsida midagi uut, ära anna oma naisele põhjust olla tuhmuv vasknõu.


Elus tuleb kõike ette, inimesed kasvavad lahku ja teineteist leiavadki märkimisväärse vanusevahega inimesed – siin pole ju midagi loomuvastast. Aga küsimus jääb ikkagi samaks, kui meie abielu on vaid teekond rehvivahetus punkti, kus saaks uued pastlad alla, et siis täiskiirusel edasi uhada, siis milleks ja kellele seda abielu üldse vaja on?

Elus ei lähe ka kõik alati nagu me oodanud, eeldanud või unistanud oleme.Elu suunib meid tegema valikuid, saadab meie teele raskusi, kärbib vahel julmalt tiibu. Elu on lühike ja kõiki unistusi lihtsalt ei jaksagi täide viia, eriti kui aega,raha ja energiat on vaja panustada ka tavalistesse kohustustesse igapäeva elus. Isegi kui ei jõudnud ümbermaailma reisile või elama oma majja, siis see ei tähenda, et see on olnud raisatud elu ja aeg. On miski, mis kaalub üles kõik palmid,uhked autod, diplomid ja õhtusöögid peenetes restoranides- see on armastus. Elada üksi külluses, pole iial võrdväärne ajaga, mis veedetakse kalli inimesega, olgus siis kasvõi vaesuses ja kartulikoori süües.

Väärtusta seda inimest, kes on Sinu kõrval kõik need aastad olnud.

reede, veebruar 03, 2012

Öös on (hirmutavaid) asju

Ma olenm oma elus igat sorti asju kogenud – kohtunud surmaga, ärganud keset ööd üles ja kirjutanud unesegaselt luuletuse, mis hommikul tundus endale ka liiga hea, et tõsi olla, tundnud unehalvatust(see on see, kui ärkad üles, aga liigutada ja karjuda ei saa ja miski nagu surub peale) jne. Ühesõnaga must maagia pole minu jaoks võõras.

Täna öösel juhtus minuga midagi äärmiselt eriskummalist. Minu ja minu eksi suhted on viimastel päevadel olnud äärmusest – äärmusesse. Küll käis läbi teema proovida uuesti, küll suutsime me sellise raksuga tülli minna, et otsustasin, et ma ei taha teda enam oma ellu – varju ka ei taha! Väga kardinaalne otsus, mis baseerus esuialgu vihal, siis hirmul, lõpuks justkui kainel mõistusel, et nii on lihtsalt parem. Terve see meie tutvus on olnud emotsionaalne karusell, sõna otseses mõttes ropsid sisikonna vahel välja ja teine hetk kiljud ja karjud mõnust ja tipus olemisest... Teate ise neid ameerika mägesid... kui sealt alla hakkad uhama, siis see tunne on suhteliselt vastik.

Olnud siis just teatavaks teinud otsuse, et ma ei taha seda inimest enam näha, hakkas mind üõhtul muidugi südametunnistus piinama, et asi pole ju nii hull ka, lihtsalt targem oleks teineteist vältida. Ma suutsin ühe ööpäeva jooksul saata välja nii erinevaid signaale, et ka ma ise jooksin lõpuks ummikusse.

Ja siis öösel, kell fucking pool 4. Mingi unesegane olukord. Ilmselgelt unenägu, aga ma võin käsi piiblil väita, et emotsioonid olid nvägagi reaalsed. Ma nägin kuidas ma seisin selle mehe ukse taga ja kuidas ma olin igatsusest hullumas. Ja keegi lasi mind lõpuks sisse ja ma nägin seal magavat keha...ja ma lihtsalt läksin ja kallistasin. Ja siis käis mingis valus laks ja see inimene kadus kuhugi teise tuppa ära ja mina kaalusin, et kas lahkuda või mitte. Ma ärkasin üles ja kõik need emotsioonid, need lihtsalt möllasid mu sees – ma füüsiliselt tundsin, nagu oleks mu süda kehast lahkunud ja tal puuuduks täielik kaitse, mistõttu ma tunnene igat emotsiooni eriti erksalt. Mu süda peksis nii kõvasti, et ma ei saanud korralikult hingata. See oli mingi valu ja igatsuse kooslus. Ma tundsin, et ma pean helistama. Kell pool 4 varahommikul! Ma lihtsalt pidin! Unesegane meeskodanik muidugi ei saanud üldse aru, mis toimub. Ausalt öeldes oli mul ka endal tunne, nagu peaks Raja tänavale pöörduma, aga see tunne oli nii tugev. Ma pidin seda häält kuulma, ma pidin lausa küsima, kui kaugel või lähedal ta reaalselt on. Üks osa minust tundis ja alateadlikult kartis, et ta on kellegi juures.

Ma tundsin, et mu teadvus oli uinunud ja ego langenud ja see lubas mul öelda tol samal hetkel, et ma igatsen, et ma hoolin. Kui ma ärkan, siis ei luba mu ego, uhkus ja enesekaitserefleks seda teha. Sest ma ei taha ju haiget saada. Ma elan oma kookonis ja pritsin sealt mürki, et keegi mind ei saaks rünnata, ega haiget teha.

Ainult öösel, kui me oleme sügavas unes, muutume siirasteks nagu väiksed lapsed ja kaitsetuteks nagu ööliblikad. Meie hirmud, tunded, soovid ja lootused tõusevad tähtede poole. Ja kui me ei ärkaks, siis ei saaks me seda kunagi teada ...Nii, nagu ei saaks teada meie tundeist need , kellest me tegelikult hoolime.

See tunne on päris jube, kui sa saad täie mõistusega aru, et asi ei tööta, inimesed on erinevad, konfliktid on pidevalt üleval, tunded kõiguvad või kurat teab, kas neid üldse on, aga mingi magnet, mis tõmbab Su keha... Mul on tunne nagu miski kakuks mind uksest välja, ma ei taha minna, ma ei tohi minna, ma ei saa minna ja keegi isegi ei oota mind, aga see miski tõmbab nii metsikult. Hoian justkui küüntega uksepiidast kinni, valus on, kuradima valus on juba, jaks on otsas. Lihtsalt ei jaksa vastu hakata - see magnet lihtsalt tirib. See igatsus teise keha järele on füüsiliselt tappev. Mul on meeles tema kunagised sõnad, et meie vahel oleks justkui nöör, mis läheb teki alta välja, aknani, aknast välja ja sadu kilomeetreid otse minuni. Meid seob justkui nähtamatu nöör. Tunnen hetkel midagi sarnast. Mis sest, et reaalselt me ei suuda ilmselt 20 minutit ühes ruumiski olla, ilma, et see ei lõppeks vulkaanipurskega, aga see ei muuda seda tunnet.

Ma veel paberitega pole, aga see, ma ei tea kust, kaela sadanud inimene ja sellega kaasnevad müstilised juhtumised sunnivad küll varsti küsima – kas ma olen hull või mis krt toimub?

neljapäev, veebruar 02, 2012

It´s all about thinking!

Ma tõusin täna hommikul üles ja mõtlesin, et What The Heck, mis kuradima elu ma elan? Ma raiskan oma aega, ma mõtlen negatiivseid mõtteid, ma ei kasuta täiel määral oma potentsiaali. Ma tõmban endale oma vale mõtlemisega igasugust paska kaela. Küll on mu tervis kehv, küll ebaõnnestuvad mu suhted, küll ei leia ma sobivat tööd. Miks?Miks?Miks?

Ja siis ma teadvustasin – kõik on kinni minu mõtlemises! Toon lihtsa näite. Ma olen terve elu mõelnud, et ma ei taha mitte mingil juhul suitsetavat meest. See on alati olnud kriteerium number üks. Ükskõik mis, peaasi, et mitte suitsetaja. Arvake mis! Just! Erandlikult kõik minu partnerid on olnud nikotiinisõltlased. Ja ma pole kunagi mõelnud, et miks ometi ei õnnestu mul miljonite meeste hulgast leida mittesuitsetajat. Neid on ju terve ilm täis! Mu parimad sõbrad näiteks pole suitsetajad. Ja siis tuli see HEUREKA! Sest ma rikun kõige olulisemat reeglit universumis – alateadvus teadupärast ei tunne eitust. Sel hetkel, kui mina mõtlen, MA EI TAHA, saan ma selle täpselt kaela. Nii harva, kui ma mõtlen, mida ma tahan, enamik aega liigub ikka mõte selles suunas, mida ma ei taha. Tulemus on näha. Ma pean oma mõtlemist muutma!

Minu enda elu on kõige motiveerivam näide üldse. Mina olen ju see naine, keda keskkoolis taheti välja visata ja kes jäi kooli ainult tänu ühele töötajale, kes oma mõjuvõimu kasutades suutis teisi veenda, et minust saab asja. Ülikool, mitte ükski pedagoog ei uskunud, et minusugune füüsika/matemaatika hälvar võiks kunagi sisse aastuda Tartu Ülikooli. Ometigi kirjutasin mina lehes juba ammu, et ma kõrgkooli lähen. Ma võin mürki võtta, et paar minu õpetajat mõtlesid, et:”Milline rumal naiivitar, kirjutab sellest lehes, oh seda häbipinki pärast!” Aga mina teadsin, mida ma tahan ja mida ma suudan. Ma teadsin, mis on minu anne ja kutsumus ja isegi ma matemaatika tundi ei jõudnud, siis kirjutamiseks oli mul alati aega ja tahtmist.

Kui kõik ütlevad, et Sa ei suuda, siis tea – Sa suudad!

Mina olen ju see naine, kes ärkas ühel hommikul ja teatas, et tahab Eestisse tuua bändi, mis maksab rohkem kui Padar & The Sun. Mu ema kommentaar oli:”Sa oled mingi Päris Hilton või, kust Sa selle raha võtad?” Ja mingi ports sõpru ütlesid ka, et no sa võid ju siin unistada, aga püüa mitte kõrgelt kukkuda. Nagu WTF!? Mis mõtles keegi ütleb, et pole võimalik! Ma teadsin algusest peale, et on võimalik. Ma unistasin sellest, ma istusin ööd ja päevad üleval ja töötasin selle nimel. Jah mul polnud esialgselt kogemusi, tutvusi, rääkimata teadmistest, aga mul oli soov ja tahe.

Kui kõik ütlevad, et see pole võimalik, siis tea – kõik on võimalik, kui Sa sellesse usud ja Sa sellesse panustad!

Mina olen see naine, kellelel arstid ütlesid, et ma jään pimedaks või suren maha, kui ma lähen lennureisile. “See on eluohtlik!” Aga kui Su süda kutsub. Mis mõttes ma ei tohi minna ja oma varbaid basseinivette visarta ja päiksepaistel raamatut lugeda? Ma tundsin, et ma pean, ma tundsin, et ma saan. Isegi raha kukkus taevast sülle. Mis peamine - ma ju elan! Ütleks lausa, et parim reis minu elus !

Kui keegi ütleb, et Sa ei tohi, siis tea – see on kellegi subjektiivne arvamus, loeb, see, mida ütleb Sinu sisetunne!

Kõik algab mõtlemisest – ma ei suuda, ma ei oska, ma ei tohi,. see pole võimalik jne. Unusta ära! Sa väärid, Sa tohid, Sa suudad, Sa saad!

Küsi eneselt: What I want? What I really want? Ja nüüd korruta ja pea meeles – U GET WHAT U WANT!

Mul oli ükspäev sitt päev – teate ise, kõik läheb niigi halvasti ja siis keegi veel targutab ja ühel hetkel oletegi nagu laip. Ja minu pähe kerkisid järgnevad mõtted:

Mina tean, mida mina tahan, mina tean, mis mind õnnelikuks teeb, mina tean, et suudan igas olukorras jääda positiivseks ja leida lahenduse. Tean, et jään igas olukorras iseendaks. Mina tean, et minu elus on kõik määratud ja ma tunnen rõõmu igast väljakutsest, raskusest ja õnnestumisest :) Ma kasvan iga päev targemaks ja tugevamaks - iga kogemus on õnnistus :) Ma ei kahtle iial endas, oma südamehääles ega Jumalas. Kahtlused, hirmud ja negatiivsus on vaid pidurdavaks jõuks siin elus. Neist emotsioonidest olen üle ja sellistest inimestest hoian kõrvale.

Mul on villand mingitest inimestest, kes käivad oma kahtluste, hirmude ja negatiivsete mõtetega minu maailma risustamas. Halage kellegi teise õue peal. Mina tahan õnnelik olla, mina ei taha koos teiega halada ja seejärel põhja vajuda. Kuna õnn on minu valik, siis edaspidi valin enda maailma ainult neid, kes tahavad koos minuga õnnelikud olla.

Kui üks kodanik minu peale sõnu valimata karjus,siis sellest sai alguse suur muutus.Mõistsin,et minuga käitutakse nii,nagu ma endaga käituda lasen.Mina ei ole kellgi põrandamatt & ma ei luba enda peal trampida.Ma ei lase end võta isenesest mõistetavana & ma ei ole kellegi tõmmata/lükata.Ma ei sõltu kellegi tujudest & ma väärin kõige paremat!Ma ei luba enese kõrvale neid inimesi,kes on olemas vaid siis,kui nemad mind vajavad,ma ei luba enda ellu neid,kes mind ei väärtusta & ma ei jaga oma elu nendega,kellega ma ei tunne end turvaliselt ja hoituna.Minu inimesed on ilusad ja head!Minu ja minu inimeste vahel on ausus,lugupidamine,mõistmine, tasakaal ja armastus.

Teretulemast ilusad ja head inimesed, kes te tahate paremat elu, paremat maailma, kes te usute iseendasse ja sellesse, et universum, Jumal ja meie kõrgem mina on valmis pakkuma parimat, kui me vaid ise oleme valmis seda vastu võtma. Mina usun, mina suudan, tahan ja tohin!