teisipäev, jaanuar 31, 2012

Enesekehtestamisest (väiksed krutskid)

Seda, et ma üks paras frukt olen, teavad kõik. Järgnev story on elust enesest. Minu kaaslane oli paras hajameelsus ja kippus igale poole hiljaks jääma ja end ära unustama. Ühel päeval oli tal vaja mingeid asjatoimetusi ajada ja nõustusin, et käin ja kooserdan kaasas. Kuna tegemist oli suitsetajaga ja mina teadupärast suitsetamist ei talu, siis ütles kaaskodanik, et teeb suitsupausi. Jättis autot suht-koht keset teed ja kadus nurga taha. Sain aru, et läheb vaid momendiks.

Ma vihkan väheseid asju, aga suitsetamine ja ootamine on neist peamised. Ootan siis 15 minutit – vaikus. Ootan veel 10 minutit, ikka vaikus. Nii, vaatan kella ja mõtisklen, et ok, veel 5 minutit ja siis lähen minema. Kaalusin veel kord, et äkki helistan ja küsin, et kuhu kadus, aga uhkus ei luba ka seda teha(ma ei ole ju see naine, kes käib ja targutab, et kus sa nüüd oled ja kuna tuled jne). Ilmselgelt oli mu kaaslane mind lihtsalt ära unustanud. Astusin autost välja. Võtmed ees jäi auto keset tänavat.

Muidugi sain ma aru, et see pole tark tegu, aga mis mõttes läheb keegi suitsupausile, mis päädib sellega, et ma pean varbad jääs pool tundi kuskil keset tänavat vahtima.

Nägin veel silmanurgast, kuidas kaaslane autosse naasis ja hakkas mulle helistama, aga jällegi ei lubanud uhkus ka tagasi auto juurde minna. Pealegi oli takso juba teel. Helistab. Vajutan tlf kinni. Südametunnistus piinab. Saadan sõnumi:”Läksin ära!Aja oma asjad korda! Kohtume hiljem ööbimiskohas!”

Õhtul kohtudes oli härra muidugi püha viha täis. “Mida Sa mõtled ometi, Sa jätad auto niimoodi üksi, võtmed ette!” Mina siis rahulikult vastu:”Aga mida Sina mõtled, et Sa jätad mu niimoodi ettehoitamata ootama ja külmetama!”

Muidugi polnud õige minema jalutada, muidugi poleks tohtinud autot nii jätta, aga mina pole ka see naine, keda jäetakse kuskile ootama ja kes oleks nii saamatu, et ei saa omal jõul minema mindud. Asi oli põhimõttes! Kui ma oleks tema naastes midagi kobisenud, oleks see läinud ühest kõrvast sisse ja teisest välja ja oleks ma kõik järgnevad korrad jälle oodanud. Nüüd aga jäi talle see olukord alatiseks meelde. Tasub ikka selgelt sõnastada, kauaks minnakse, kuhu minakse ja kas kaaslanna on valmis ootama või soovib oma asju seni ajada.

Eks ta vihane oli, aga ütles ise ka, et vähemalt ma pole naine, kes laseb pähe istuda, vaid olen selgrooga olevus, kes vajadusel koha kätte näitab.

Aeglaselt sõuad, kaugele jõuad

Oma viimase suhte ebaõnnetumine sundis mind asjade üle järele mõtlema. Mäletate, ütlesin alguses, et emotsioonid puuduvad ja ükski mõte peas ei liigu. Siis tuli staadium, kus emotsioone oli liiga palju. Lõpuks võtsin eesmärgiks oma tavapärase eluga edasi minna. Läksin vana seltskonnaga peole – lasin rihma lõdvaks. Käisin oma sõpradega väljas ja võtsin aega iseenda jaoks. Ei mingit meest ega stressirohket arutelu, kes oma unistustest loobub või mis homme või kolme aasta pärast saab.

Kaine mõistus hakkas koju tagasi tulema ja see on päris hea tunne. Väga raske on tulla olukorrast välja ja analüüsida kõike nagu kõrvalvaataja. Tunnistada, et mündil on alati kaks külge. Iseenese vigade nägemine ja tunnistamine on üks kõige raskemaid asju siin elus. Nagu öeldakse – kõigepealt näed ikka pindu teise silmas, kui palki enese omas.

Nüüd taganjärgi vaadates mõistsin, et küsimus polnud minu partneris või tema valmisolekus. Mina olin see, kes selle suhte oli oma peas juba enne tapmuud, kui see oli alatagi saanud. Ja teate kuidas ma sellest aru sain? Vaadake minu käitumismudelit – ma andsin muudkui gaasi, sest nagu mu sugulane ütleb, ma olen ambitsioonikas ja mulle peab kõik kiiresti kätte tulema. Ma ei suvatsenudki seda kõike nautida, ma tahtsin, et tulemus oleks kohe käes, mind isegi ei kottinud, kas see suhe õnnestub või ei, peaasi, et midagi toimuks, et kiiresti saaks kõik läbi, päädiks see siis pulmapeo või lahkuminekuga. Peaasi, et on TULEMUS. Kui lähme lahku, siis saab kiiresti pisarad ära valada, ohvrit mängida ja edasi minna. Isegi sellel polnud vahet, kes kelle maha jätab. Ma olin alateadlikult pähe võtnud, et see ei tööta, samas oli mul endale vaja tõestada vastupidist, et ma eksin ja ma olen küll toimivaks suhteks võimeline. Et sellele tõestust saada, oli vaja viia suhe kiirkorras uutele tasanditele. Juba räägiti lastest, elukoha vahetusest, abielust ja jumal teab millest veel. Keda kotib, mis inimene tegelikult kõrval on, peaasi, et kogu lool oleks TULEMUS... ja kiiresti!

Ma võrdleks seda olukorraga, kus ma istun autosse ja hakkan Tartust Tallinnase uhama – gaas põhjas, tunne on hea, emotsioonid on laes, kiirendus on hea. Ja mis peamine, saabumine sihtpunkti peaks toimuma justkui nipsuga. Ja kui ma siis olen oma autoga kuskil kuuse otsas, pea verine ja küsin endalt, et mis valesti läks on ju selge, et see naudingujanu, vajadus kiiresti kohale jõuda läks mulle maksma äärepealt elu. Vale sõidukiirus. Sama paralleeli võin tuua ka oma olnud suhtesse. Kole kiire oli. Kuna ma ise olin peas suhte lõpu juba ette otsustanud, siis võisin ka lubada enesele suure mulli ajamist (teadlikult ma seda enesele muidugi ei tunnistanud). Mees, kes aga tahtis võtta rahulikult ja kellel olid ilmselt realistlikumad eesmärgid sai tõelise külma vee kraesse. Kujuta ise ette, et Sind pannakse autosse, mille juht on hulljulge liiklushuligaan, kes midagi ei karda. Loogiline, et tõmbas olemise külmaks. Isegi kui seal olid mingid tunded, siis need kadusid kiiresti kuskile maa alla peitu, sest kui oleks julgenud öelda, et midagi tunned, oleks ilmselt oodanud Las Vegas.

Enesekriitika kõlab praegu natuke liiga kriitiliselt, aga minu ambitsioon ja hulljulgus on ennegi pahandust kaasa toonud. Sädet peab olema, muidu ei jõua ka elus kuskile, aga me ei saa enne tormata, kui me pole kindlad, mida me tegelikult tahame. Ja kuidas me saame teada, mida me tahame, kui me pole inimest tundma õppinud. Muidugi kõikusid tunded üles alla, me olime ju kõigest kaks võõrast inimest, kellel oli küll teineteisega koos hea, aga olgem nüüd ausad, see pole just püsisuhte alustala.

Seda, kui oluline on võtta aega, mõistsin ma lugedes üht artiklit Eesti Ekspressis, mille lõpus oli üks kommentaar: "Kui eesti mees ei õpi oma poegi ise üles kasvatama ja eesti ema ei lase seda teha ,siis sellist riiki nagu Eesti varsti enam polegi. On ringlemas suur hulk hüljatud naisi lastega ja lõbujanulisi vallalisi mehi ja naisi, kes otsivad järgmist "elukaaslast" mingiks järgmiseks eluperioodiks.Otsitakse nagu midagi uut ja paremat aga tegelikult jõutakse enese ning oma laste elude hävitamiseni."

Ma jäin mõtlema, kui palju on Eestis peresid, kes on ka sarnasel viisil kiirustanud ja poolkogematta lapse saanud. Tänu nendele kiirustamistele on meie riigis tohutult palju õnnetuid lapsi. Vanemad ei tunne teineteist, vanemate vahel pole armastust, üks vanematest on joodik või vägivallatseja. Kui ma sel teemal FB´s sõna võtsin, siis pakuti lahendusena välja aborti. Abort ei ole lahendus! Tänapäeva naine jõuab kergelt voodisse, veel kergemini kliinikusse, aga see koorem millega hiljem elada tuleb küll ilmselt väga kerge pole. Ja mina isiklikult ei tee kellegile etteheiteid, pigem kutsun inimesi üles mõtlema - mida mina saan teha selleks, et üks laps saaks sündida ikka ilusamasse maailma :)

Põhimoraal on see: Jah, meil on hea meel iga väikse ilmakodaniku üle. Tulgu ta siis kasvõi valel ajal, olgu tehtud vale naise v mehega. Laps on rõõm! Aga olgem eneste vastu ausad - kas me alati hiljem ei mõtle, et dämit, ma oleks ikka pidanud looma parema maailma saabuvale kodanikule, sest oma laps on kõige kallim ja igati loogiline, et soovime talle kõige paremat. Kahjuks jäävad tihti soovid soovideks. Hiljem ei tee me joodikust karsklast, hiljem ei muuda me rongaema hoolivaks emaks, hiljem ei saa väevõimuga ühitada väärtushinnanguid, ega tekitada armastust sinna, kus seda enne beebit olnud polejne. Kõik see peab olema läbi mõeldud varem. Kellega, kuna, kas ma teen oma lapsi? Kas ma ise olen piisavalt küps ja valmis, kas mu partner on valmis, kas see laps on oodatud ja kas meil on talle pakkuda sooja söögi, riiete ja 4 seina kõrval kõrval ka KODU, PEREKONDA ja mitte ainult armastust lapse, vaid vanematevahelist ARMASTUST? Lapsi saab teha vaid kahekesi, seega loogiline, et neid tuleks ka inimesteks kasvatada kahekesi.

Enamike suhete eesmärk on ju luua perekond. Selleks, et see perekond oleks tugev ja suhe toimiks, tuleb võtta aega – aega üksteist tundma õppida, aega üksteisega koos olla. Suhe pole kunagi võistlus, kus tuleb kiiresti pulmade jõuda, see on protsess – protsess, kus kaks inimest on otsustanud proovida, otsustanud teha tööd ja näha vaeva.

Kuulasin täna sellist meest, nagu Kevin Trudeau ja mulle meeldis tema mõttekäik, et ära unista kindlast automargist või inimesest. Universum tahab Sulle alati pakkuda parimat – Sa ei pruugi seda head asja ise korraga ära tunda. Seepärast unista rahuldustpakkuvast suhtest ja küll elu toob Sinuni ise selle õige inimese. Ära sea aja kriteeriume. Iga asi tuleb õigel ajal. Ma ei tea, kas me kunagi uuesti kohtume, aga ma tean, et tuleb see, mis tulema peab, tuleb see, mis on meile kõige parem.

Usu alati paremasse homsesse! Sa väärid parimat! Ja ära unusta – suhe pole vaid meeldiv sõit, vahel keerutab ja vahel on süda paha, aga kes ütles, et elu peab kerge olema.

laupäev, jaanuar 28, 2012

Lihtne luule

Ma magan.
Sügavalt.
Uni.
Tuttav voodi.
Sina.
Ma kuulen:”Tõuse!”
Sinu nägu.
Võõras hääl.
“Tõuse!”
Avan silmad.
Nägu ja hääl ei ühti.
Kus ma üldse olen?
Kõik on võõras.
Ma ei läinud siin magama!
Just hoidsin nägu tuttaval padjal.
See siin pole minu padi, see siin on vale lõhn.
Ma ärkasin...
Minu uni oli vale.
Welcome to reality, baby!

neljapäev, jaanuar 26, 2012

Avameelselt südamevalust

Elu on kahjuks kaardimäng. Sa ei tea iial millised kaardid saatus Sulle välja jaotab. Fakt on see, et kui me avame ennast, lubame enesele ligi, siis oleme ka haavatavad. Risk haiget saada kaasneb alati, kui oleme lubanud end tunnetetandrile. Sealt võib väljuda võitjana, aga vb naasta ka kuulihaavadega ning lombakana.

Ühel õhtul pani ta minu käe enda rinnale ja ütles:“ Tegin Sulle siia pesa – vooderdasin sulgedega ära, et sul siin hea ja soe oleks.“ Milline külm naine ma oleks pidanud olema, et see poleks mind liigutanud? Samas ilusaid sõnu ennegi ju kuuldud, aga sel korral need sulatasid, isegi mind, kes ma olen külm nagu antarktika ja tundetu nagu betoon. Kui mees sõidab Sulle öösel kell 4 teisest riigist järgi, siis see paneb sind uskuma, et armastus on võimalik. Kõige selle juures mu sisetunne tõrkus uskumast, et tegemist on reaalsusega. Teisalt jälle olin ju alati paadunud skeptik olnud. Oma eelmises suhtes sain alati tõreleda, et mida küll mees veel tegema peaks, et ma usukus tema 7a kestnud tundeid ja piiritut armastust. Ma ei tahtnud enam olla skeptik... ega jääkuninganna. Seda enam, et loo algus oli olnud nii muinasjutuline ja paljutõotav.

Kahjuks aga pole elu armastusfilm ega imal romaan. Enne kui arugi sain oli mind ämbri külma veega unest äratatud. „Mul ei ole tundeid“, kõlas ainus selgitus.

Ja mul polnud sõnu... Keegi oleks mind nagu vooluvõrgust välja tõmmanud. Screen oli must. Null emotsiooni. Null mõtet. Kurb? Vihane?Pettunud?Nothing! Ma üldse ei adunud, mis äsja juhtunud oli. Sa tahaksid nutta, aga pisaraid pole, sa tahaksid lüüa, aga mille eest, sa tahaksid midagi öelda, aga sõnu pole.

Kas ma ise pole alati öelnud, et ausus ennekõike?Kas ma mitte ise pole sarnasel moel kedagi jätnud?

Me elasime ühes suures illusioonis. Tahtsime, et see suhe töötaks. Mõlemal ju tunded kõikusid üles/alla nagu Ameerika mägedel, aga sellegipoolest see idüll meeldis meile. Hommikused kaisutamised, ühised pannkoogi küpsetamised ja pikad jutuajamised. Kõik oligi nagu päris.

Kahtlemata ma tundsin end nagu põrandamatt. Kuidas teisiti saabki ennast tunda kui Sind on tõstetud kõrgele õhku ja siis lastud väga valusalt kukkuda.Teisalt pole mul mitte mingit õigust olla pahane, minu enda kuldreegel – südant ei saa sundida.

Kui ma lõpuks midagi tundma hakkasin, siis segamini olid viha, kurbus, süütunne. Mis läks valesti? Kas ma oleksin saanud midagi teha teisiti? Miks me ei osanud haarata neist hetkedest, kus tunded olid laes, miks me ei osanud neid võnkeid tabada ja säilitada? Samas nädalake tagasi ma tajusin, et tal võivad olla kahtlused, aga ossavalt peitis ta selle väsimuse taha ja kinnitas, et ta ei taha pausi ega järelemõtlemise aega - ta olevat endas kindel, et tahab mind, tahab seda suhet ja kirjeldas väga siiralt enda tundeid... Polnud põhjust kahelda.

Vaatamata kõigile see kõik meenutas mulle, et elan. Ma polnud aastaid enam südamevalu tundnud, sest ma polnud kedagi ligi lasknud. Selles kaardimängus hoidsin enese käes valesid kaarte ja jäin kaotajaks. Aga elu läheb ju edasi.

Ja mis elamisse puutub, siis kahtlemata see lühike romanss aitas mul ühest mustast ajast läbi tulla... Sundis mind oma raskustele julgemalt silma vaatama, sundis mind elu eest võitlema ...

Ma siiralt loodan, et sinna sulgedega vooderdatud pessa lendab ühel päeval õige lind. Ja sel inimesel jätkub sisemist valgustatust oma Pr. Õige ära tunda. Oma loomuselt on ta ju hea inimene ja sooja südamega ja koosoldud ajast pole kahetseda midagi. Tule osata vaid olla olnud aja ja väärt õppetunni eest tänulik.

Ehk minugi rännakud pole veel lõppenud ja elul on üllatusi varuks. Kui ma seda nüüd isegi usuks ...

teisipäev, jaanuar 24, 2012

Peatu, võta hetk!

Peale seda, kui 2010ndal aastal pidin üle elama infarkti muutis see suuresti minu vaateid elule. See oli see hetk, mis sundis mind aja maha võtma ning eneselt küsima: kellele ma elan, kuidas ma elan, millise eesmärgiga ma elan?

Ma olen viimastel päevadel väga palju mõelnud Eesti inimeste peale – lihtsate tööinimeste peale. Me tõuseme hommikul üles ning veename vannitoas hambaid pestes, et see hommikune trauma on normaalne ja, et me oleme sellega harjunud. Pealegi teevad ju kõik nii ja raha on ka vaja. Lapsed visatakse kooli ja lasteaeda ja tormatakse tööpaigale, olgu siis kontorisse, ehitusele, tootmishoonesse või leti taha. Võib-olla Sina, kes sa seda loed, töötad näitekirjaniku või modelliagentuuri juhina, aga fakt on see, et selleks, et elada pead ka sina tormama. Kurb tõsiasi on siiski, et enamik inimesi ei tee tööd, mida nad armastavad. Kui Sind hommikul pelgalt mõte oma tööpaigast erutab, siis oled sa üks väheseid erandeid.

Majanduslikult rasked ajad on viinud olukorrani, kus lapsevanemad jõuavad lasteaeda viimasel minutil ja pereisad helistavad aina tihedamini, et öelda:“Tööl läheb kauem, ära mind ootama jää!“ Mida need esialgu tähtsusetud asjad tegelikult Eesti peredega teevad? Kas need lapsed on õnnelikud, kes näevad ema/isa vaid magamamineku ajal? Kas need naised tahavad kodus olla, kui elu koosneb ootamisest , kas mehed saavad tunda end hea mehena, kui naine on kodus morn ja külmaks läinud suppi luristades peab ikka mõtlema, kas ots otsaga kokku tullakse. Paljud meist töötavad 24/7 – isegi kui me ise koju jõuame, siis meie aju on veel endiselt töölainel.

Ma ei kirjuta seda siin sellepärast, et mul oleks varrukast lahendused võtta, kuid ma tahan teid panna selle üle lihtsalt mõtlema. Tõusen-söön-tööle-koju-söön-magama. Ja ühel hetkel sa mõistad, et kurat võtaks, elu ongi läbi juba. Ja mida me siis saanud olemre? Haiged liigesed ja rikutud silmanägemine ja isegi miljonit pole pangaarvel, mis seda kõike korvaks. See on kurb! Meie lapsed on suureks saanud, meie noorus on käest libisenud, meie ülemus ei vaja meid enam ja meie naine on märkamatult ammu lahutuse sisse andnud. Kas Sa üldse märkasid, et teda enam pole sinu kõrval?

Olen kuulnud, et enim kõrvalhüppeid leiab aset tööjuures. Kõlab täiesti loogiliselt. Kellel on aega koju oma kaasa juurde minna, kui on võimalik kohvipausi ajal väike seks teha ja sealt jätkata tööjuttudega. Kes hakkab kinni maksma oma naise puhkusereisi, kui ülemus maksab kinni oma töötajate ühise preemiareisi. Ja kes see viitsibki koju morni naise juurde minna. Pealegi saab alati öelda, et :“Tööl läheb kauem!“ Ja nii need pered lagunevad.

Inimesed ütlevad, et neil pole aega. Aega mille jaoks? Aega oma laste jaoks, aega oma hobide jaoks? Aega iseenda jaoks? Aga mis siis elu mõte üldse on? Aega pole siis, kui Sulle öeldakse, et kaks kuud on elada jäänud. Kas ka siis tormad sa otse arsti kabinetist kontorisse, et üks tähtis kiri veel ära saata? Kas ka siis tahad sa veeta oma hilisõhtud perest eemal? Kas ka siis on raha kõige olulisem?

Me töötame selleks, et elada, et leib oleks laual ja katus pea kohal ja elame selleks, et töötada, et ikka oleks koht kuhu tormata ja mille küljes ihu ja hingega rippuda. Aga kas see pole mitte julm? Kas niimoodi me tahame veeta terve oma järelejäänud elu?

Minu elumoto on ikka olnud, et ela nii, nagu täna oleks sinu viimane päev. Mitte, et ma surma ootaks või kardaks, vaid see mõte sunnib lihtsalt eraldama olulist ebaolulisest. Mis on olulisem, kas näha oma laste esimesi samme või sõita 7 seeria bemmiga? Mis on maitsvam, kas kiiruga haaratud burger või oma naise armastusega tehtud õhtusöök? Kas kui ma keeldun tegemast ületunde, kas siis ongi vaesus või olen ma pigem õppinud väärtustama oma aega? Mõelgem sellele.

kolmapäev, jaanuar 18, 2012

Sulle, mu kallis!

Pimedas öös me oleme teel,
ümbritseb hirm, kõik tundmatu veel.
Ainsaks valguseks tähtede kee,
natuke lohutab ka kuu helendav leek.

Sa hoiad vaikselt mu käest,
väriseb käsi ning laubal külm higi, kas näed?
On kahtlused hinges, ees on raskuste mäed,
kuid aitamas on inglid ja kõrgemad väed.
Meid sidunud saatuse käed.

Samm sammult edasi läeme,
Teineteist uue nurga alt näeme.
Nurgad on teravad – karjume, andestust palume.
Vahel on valus, üksteiselt halastust anume.

Igatsus hinge rusub,
päev nii aeglaselt kulub.
Südamesse suur tunne end punub,
hinges on lootuste kudum.

Me seisame hommiku lävel,
tõde on selgumas, tunne on vägev.
Nähtud on hingede sügavaim sopp,
ei karda me tuult, tuld ja sügavat vett,
see kõik ei ole enesepett.

pühapäev, jaanuar 15, 2012

Kui hirm halvab

Ma olen ikka öelnud, et meiega sarnastest inimestest saavad meie parimad sõbrad ja meie vastanditest partnerid.

Mina ja Tema avastasime ühel hetkel, et mida rohkem üksteist tundma õpime, seda enam mõistame, kui erinevad inimesed me oleme.Nagu ütles meie sõber:" Seni kuni sa sellele nime ei anna, on see ilus." Pm kohe. kui olime endeid tituleerinud paariks, läks lahti võimuvõitlus. Kelle jalas on püksid? Kelle unistused on olulisemad?Kelle  väärtushinnangud on väärad? Oh my God! Ma ei valeta, kui mõtlesin, et lõpetan selle suhte enne, kui see on alanud, sest üleloomulikult raske tundus vaielda teemadel, mis mõne teise inimesega ei pöörduks kunagi tunde kestvaks diskussiooniks.
Ühel ööl suutsime me näiteks 6h vaielda teemal, kas naine ikka tohiks käia teiste meestega alasti saunas. Nüüd te kindlasti arvate, et mina, va liberaal nõudsin luba saunatada oma haaremiga. VALE! Mind hoopis häiris see, et Tema seisukoht oli, et see on ju täiesti ok. Ma pidavat olema lihtsalt nii usaldusväärne, et polevat tarvis muretseda, et saunapeost kadsvaks orgia välja. Usaldus on suhte juures ju päris oluline aspekt, aga minu seisukoht oli, et meest ikka võiks ja peaks häirima, kui tema vara vedeleb katmata mingi tüübi kõrval saunalaval. Ma olen eluaeg olnud segasauna inimene ja ma ilmselt ka ei kujuta ette, et ma kedagi keelaks v laseks ennast keelata, aga see ei tähenda, et see mulle meeldima peaks või, et mind ei häiriks, et teda see ei häiri. Lõpuks me jõudsime ikkagi selle tüli taga peituva tuumani - kui mees lubab kõike, siis jätab see naisele mulje, nagu ta ei hooliks. Tema tahtis näidata, kui palju ta usaldab, aga mina lugesin välja, et tal puudub omandiinstinkt. Erinevatelt planeetidelt, mis teha!

Kuna me oleme vöga erinwvad inimesed, siis on ka meie unistused väga erinevad, mistõttu läks sõjaks teemal - where we should live? Igaüks raius oma ja tegelikult pole see ju koht, kus saaks üldse vaielda - loomulikult kui kohtuvad kaks erinavat inimest, on ka nende eesmärgid ja unistused erinevad. Aga meie puhul kehtis see kuldne vanasõna, et kaks kõva kivi head jahu ei jahavata. Ehk siis ma tundsin end häiritult, sest mulle tundus, nagu üritaks ta oma unistusest teha minu unistust või siis meie unistust. Mitte, et mina tahaks, et keegi minu tahtmise järgi talitab, aga ma leian, et suhte alustalaks on siiski kompromissid. Purskasin juba nagu vulkaan ja tema oli vait, mis on skorpionile nagu punane rätik. Lõpuks pani ta mulle käe põlvele ja ma jäin vait. Ma nimetaks seda olukorraks, kus imik karjub, sest ilmselgelt midagi teda ärritab või häirib ja ema toa teisest otsast seletab, et ära nuta, ära nuta. Aga sellest ei piisa, laps tuleb sülle võtta ja näidata talle, et ma hoolin, ma austan, arvestan ja ma olen valmis kompromissideks.

Ühel hetkel hakkasime rääkima mingist kaugest tulevikust, a´la mis ikka lapsele nimeks tuleks panna. Fight! Ja ma hakkadsin mõtlema, et millest see tuleb, et me tülitseme asjade pärast, mis kunagi ei pruugi juhtudagi, mis on kuskil kaugel tulevikus. Ja siis ma mõistsin, et see oli meie viis vältida lähitulevikku, sest selle ees oli meil hirm.

Meie suhe on algusest peale olnud äärmiselt müstiline, kõik need protsessid, mis toimuvad on väga intensiivsed, aga samas õpetlikud. Neid nurki maha nühkides oleme ikka ja jälle jõudnud arusaamiseni, et tohutute sõnade taga on alati peidus lihtne tõde või emotsioon.

Kahlil Gibran on öelnud: "Sest mida muud on kurjus kui nälja ja janu käes piinlev headus?" Nii ongi. Meil on konflikt, me püüame end kaitsta rünnates, me püüame varjata oma nõrkust ja hirme. Me tihti ei julge või ei oska öelda välja neid ilusaid sõnu ega väljendada oma vajadusi. Selle asemel, et öelda tule ja kallista mind, püüame ebatervvel moel saavutada partneri tähelepanu, mis üldjuhul lõppeb fiaskoga, sest teine ei suuda sinu rünnaku taga olevat vajadust välja lugeda.

Selle asemel, et rääkida tulevikust, mis ei pruugi iial tulla, tuleb julgelt silma vaadata tänastele tunnetele ja väljakutsetele. Lõppude lõpuks, kui tegemist on tõelise armnastusega kaotab tähtsuse, kas koos ollakse Antarktikas või Aafrikas. Kui suhtes on olulisem asjaolu kus elatakse , mitte kas elatakse, siis on see suhe hukule määratud.

Igakord kui üks vaidlus on lõpuni jõudnud ja isegi kui ühist seisukohta pole leitud, tunnen ma siiski, et see pole olnud asjata.Toimivaks suhteks on vaja tõelist diplomaatilist vaistu. Kuidas vaielda nii, et see teisele haiget ei teeks, kuidas leida kompromiss, mis rahuldaks mõlemaid osapooli, kuidas öelda lihtsaid asju, ilma tohutu sõnade massita.

Keegi meist ei taha enda kõrvale selgrootut olevust, kel puudub isiklik arvamus või ambitsioon, samas on kahe nii erineva inimese liitmine tõeline kunst.

Ma tahan vaid öelda seda, et kõik mida sa näed, pole alati see, kuidas asjad tegelikult on. Kurjuse taga võib olla hirm, ebakindluse taga võivad olla tunded või varasemad kogemused, närvilisuse taga helluse vajadus. Inimene on müstika ja selle maski maha koorimine on üks huvitav väljakutse. Teravad nurgad, mida me viilime. Lihtne oleks alla anda, lihtne oleks eirata tunnet ja tõmmet ning nentida, me oleme lihtsalt liiga erinevad. Aga äkki on meil midagi üksteisele õpetada või teineteiselt õppida?



reede, jaanuar 06, 2012

Meie kohtumise lugu



Me kohtusime temaga buffee restoranis – lihaleti taga. Mina hoidsin paja kaant kuni tema liha õngitses. Viisakusest sai vestlus. „No kui mina poleks seal sind lihaga aidanud ja vestlust alustanud, siis me ei tunnekski”, oli minu seisukoht. ”Cammoon, kui Sa poleks mulle silma jäänud, siis oleks ma mõelnud, et ah las see kohmitseb oma lihaga seal, ma lähen võtan seni kartulit”, oli tema veendunud, et vestlus sai alguse just temapoolsele esimesele käigule.

Meie sõprus arenes kiiresti, need teemad, millest ma teiste sõpradega rääkida ei saanud, olid tema jaoks, kas just lihtsad ning mõistetavad, aga erinevalt teistest ta püüdis mõista. Me olime vestluspartnerid.

Nii spontaanne, kui oli olnud meie tutvumine osutus ka edasine suhtlemine. „Ma kutsuks Sind ühele vastuvõtule, aga sinna minek läheks ilmselt kalliks, Sul on ju pikk tee tulla”, viskasin ühel õhtul mõtte lendu. Oli ju pikalt niisama virtuaalselt vesteldud. „ Hmm, aga see on hea mõte, lähme! Head asjad ju polegi odavad!” Mõeldud tehtud. Tantsupõrandal keerutades veel arutasime kuidas üks meist peaks ikka oma eksiga suhted korda ehk seadma ja teine seletas kuidas uus ohver tuleks lõa otsa saada. Teemad nagu headel sõpradel ikka. Samal ööl hotellituppa minnes niheles igaüks omas koikus, aga miski pidevalt torkis piltlikult öeldes perset. Soe keha lebas minust meetri kaugusel ja mul oli külm. „Lükkaks äkki voodid kokku,” küsisin vaikselt. „Miks mitte!” Mõeldud, tehtud!” Vestlesime erinevatel teemadel terve öö… „Mulle meeldib inimlähedus,” sosistasin veel enne uinumist.

Olime juba varem rääkinud suhetest ja asjadest ning kokkuleppinud, et see on vaid väikse kaisutusega sõprus ja see ei hakka meie elusid kontrollima ehk kui näeme, siis jagame inimsoojust ja see on ka kõik.

„Kas Sa minuga heategevuslikule kirikukontserdile tuled,” küsisin ühel õhtul. „Ma ei ole kunagi käinud kirikukontserdil, aga see võiks huvitav olla, ikka tulen!” Mind võlus see spontaansus. Kontserdi lõppedes siirdusime tema juurde - minu esimene külaskäik, mis lõppes loomlikult ühise teki all. „Tead, Sinuga koos on kuidagi hea, kui teisi naisi tahaks kohe panna, siis Sinuga on nagu niisamagu huvitav ja mõnus.” Okei… Võtan seda siis kui komplimenti või peaksin ma hoopis mures olema, et ma pole piisavalt erutav? Olin veidi segaduses, aga mulle meeldisid kehtestatud reeglid ja piirid. Hea oli olla kellegi kaisus ja teada, et Sind austatakse niipalju, et neid reegleid ei rikuta ega pole ka solvumist, kui mehe isudele järele ei anta, sest selline kehaline kontakt võis ju keha imelikuks ajada. Hea oli teada, et ka minu libastumise korral on vähemalt üks kaine mõistus. Olen minagi ju kõigest inimene Selline süütu suhe sobis meile.


„Kui Sul aastavahetusel midagi teha pole, võid siia tulla,” pakkusin välja. Meid lahutas 400 km, seega olin kindel, et vastus tuleb eitav. Aga siiski mitte… „Kuule, kes see naine Sulle on ,”küsiti temalt. „Keegi, oleme lihtsalt sõbrad ja midagi enamat ei tule siit nagunii.” „Miks Sa siis 400km maha sõidad, et aastavahetusel temaga olla, kui Sul on võimalus oma sõpradega olla?” Ta ei teadnud seda vastust. VAIKUS.
„Nagu magnetina tõmbab Sinu poole,” tunnistas ta hiljem, kui olime end säravate jõulukaunistuste all sisse seadnud.


Sel uus-aasta ööl oli kõik kuidagi teisiti – kuidagi erilisem. Ta armastas tuua näite, et kui mõne teise naisega on seksiga koos nagu 8punkti 10st, siis minuga tunneb ta end niisamagi suurepäraselt. 10/10st. Meie vahel polnud midagi intiimset – ei suudlusi, rääkimata seksist. Ometigi polnud ma kellegagi tundnu sarnast ühtesulandumistunnet. Meie jalad olid põimunud, tulikuumad kehad vastu teineteist surutud ja sõrmed romantiliselt sõlmunud. „See ei ole normaalne,” nentisin. „Ei ole tõesti,” kõlas temagi kommentaar. Kui keegi oleks meid nõnda näinud, poleks ilmselt usutud, et oleme vaid sõbrad ja mitte pilgeni armunud paar või armukesed. „Aga mis siis saab, kui üks meist ära armub,” küsisin mina. Kumbki meist ei tahtnud seda isegi mitte ette kujutada. Olime mõlemad omadega suht sassis ja elud niigi keerulised. Let´s keep it simple,” ütlesin veel lõpetuseks ja uinusime taas teineteise kaisus. Ma ei tea miks, aga meie mõlema jaoks oli see esimene kord, kui uinumisest tõusmiseni on magatud kellegi käte vahel. Tavaliselt see väsitab. Aga temaga oli see mõnus ja turvaline. Hommik saabus ja mõningaste argitoimetuste järel vajusime teleka ette diivanile. Nii hea oli see tunne endiselt, aga siiski hirmus. Ma ju tean, et tema tahab minna kaugele ära, minul on siin poliitika ja edasiõppimise plaanid ning tervisejamade tõttu ei tahaks üldse mingeid suhteid, milleks, kellele, kauaks? Kui tema seisukoht oli, et kui mõlemal tunded tekiks, oleks see positiivne, siis mina olen pigem seda meelt, et see oleks katastroof. See ajaks kõik liiga keeruliseks. Vahtisime telekat edasi. ja järsku hakkasin mõtlema, et mis siis saab kui ta ära läheb ja mul tekib igatsus või vastupidi. Kui järsku kõlaski seljatagant küsimus:” Tead mis, kas siis kui ma ära lähen ja sind igatsema hakkan, kas siis me oleme lihtsalt liiga palju kaisutanud või see ongi normaalne?” TELEPAATIA- tahtsin ju just sama küsida. „See poleks hea, ära hakka” vastasin ja vahtisin tühjal pilgul telekat edasi. See sõprus hakkas võtma uut vormi ja see hirmutas meid mõlemaid. Põhiküsimus oli siiski – mis siis kui…?


Me ei oleks olnud ilmselt tavaolukorras teineteise jaoks esimene valik. Mistõttu oligi müstiline, kuidas me vaatamata oma erinevusele siiski kuidagi üksteise poole tõmbusime. Kuna tema oli elanud 3a Tais, siis õhkas sealt avatud mõtlemist. See väga meeldis mulle, aga alati tundus see olema hea omadus suurepärasele sõbrale. Seda, mis meie vahel tekkinud oli nimetasime mõlemad äärmiselt süütuks, puhtaks ja ilusaks emotsiooniks, mida oleks patt seksi või tunnete virr-varriga rikkuda. See mäng oli ohtlik, sest kaotada oli palju – sõprus, mis meie vahel oli tekkinud oli nende killast, mida kaotada ei oleks tahtnud.

Kui me kord jälle mõtisklesime, mis see on, mis meie vahel on, oli meiega ka kolmas osapool, kes ütles kuldse kommentaari:” Nii kaua, kui Sa sellele nime ei anna, ongi see ilus ja hea!” Tõepoolest me olime otsustanud, et me ei pane seda tunnet ja omapärast suhet raamidesse.

Ühel õhtul tundsin muret, et ehk oleks targem see asi lõpetada ja püüda olla nagu normaalsed inimesed, sõbrad, nagu sõbrad olema peavad. Jah, see kõlab ju julmalt, aga milleks istutada lillesibul mulda ja siis õie tärgates joosta aiakääridega lille kallale. See tundus minu jaoks märksa julmem, kui lihtsalt sibul käest visata ja matta maha plaan see mulda pista. Tema seisukoht oli, et me võiks ikka proovida jätta asjad nii nagu need on, et kuna me tihti ei kohtu nagunii, siis ehk ei tule ka tunnetemöllu ja kui tuleb, siis tegeleb sellega hiljem. „Ma tunnen end nagu katseklaasis, mind saadetakse mingi rüübi kaissu ja siis jälgitakse, mis juhtub,” pomisesin omaette. Tema vaid naeris. „Ma ei taha suhet, segadust, tundeid, jamasid, pisaraid – ma ei taha armuda,” karjusin murduval toonil. Nii ma tõepoolest tundsin ja mind oli haaranud tõeline hirm. „Mul on Sind lihtsalt oma ellu vaja, nii palju sisutühje inimesi on mu ümber.” Aga minul teda? Fuck! Ma ei taha sõltuda, mul pole kedagi vaja. Otsustasime siiski, et jätkame nii, nagu on ja lubasin, et kui minul tekivad tunded, siis ma lihtsalt lõpetan suhtlemise. Tema muidugi hakkas seletama, et ta ju teab, kui valiv ja pirtsakas ma olen, et mis tunded mul tekkida võiks. No tõesti, see, et tema endas nii kindel oli, ei tähendanud kaugeltki, et mina olen mingi jääkuninganna. Ma teadsin ja tundsin väga selgelt, et ma võin armuda… See oli vaid aja küsimus.

Meie vestlused muutusid siiski tõsisemaks. Ühel õhtul tunnistas ta, et on mõelnud just minule, et mina vääriks midagi paremat, kui tema. See oli üllatav, sest olin samal päeval mõelnud just sama asja, et miks see suhe tegelikult toimida ei saaks. Ma teadsin, et ma ei saa teda tarida oma keerulisse ellu, kus tulevik on teadmata. Ma ei tahtnud armuda, veel vähem tahtsin, et tema armuks, sest seda suhet lihtsalt ei tohtinud tekkida. Pealegi, kui mees räägib, et ma väärin paremat, siis tähendab see tavaliselt eesti keeles, et mul pole lihtsalt huvi ja ma mõtlesin toreda vabanduse, et sind mitte solvata. Tema väide oli, et alati see kindlasti nii pole… Mida ta tegelikult oma mõtles või tundis – who knows. Sinna see vestlus jäi…

Mõni päev hiljem otsustasin, et pean talle tõtt rääkima. Isegi kui oleme vaid sõbrad, väärib ta ju tõde selle kohta, mis olukorda ta end mässinud on. Tundsin, et võlgnen selgituse – miks ma ei taha armuda, miks ma ei taha, et temal tunded tekkivad ja miks ma kategooriliselt suhte vastu olen. Aga kuidas öelda ilusate sõnadega ja ilma kaastunnet või hirmu tekitamata, et õu, ma tahtsin nii muuseas mainida, et ma isegi ei tea, kaua mul jäänud on… Elada noh! Ja reaalsus oli ju see, et ma ei teadnudki. Ma teadsin ja tundsin, et iga päevaga läks olukord hullemaks, aga kas see muutus peatub või kas seisak tuleb mingis hullemas staadiumis või tuleb vikatimees järsult – seda ma ju tõepoolest ei teadnud. Aga ma tahtsin, et ta mõistaks, et ma olen normaalne inimene ja, et tema on normaalne inimene, aga isegi kui meie vahel lööks lõkkele ilus armastus, siis ma ei saaks mitte kunagi pakkuda talle seda, mida üks naine pakkuma peaks – tulevikku. See oli kurb ja see vaevas mind pidevalt, nüüd tuli vaid leida sobiv hetk ja seda ka öelda… Kuidas? Seda ma ei teadnud…

Sama päeva õhtul, kui olin seda otsustanud teatas härra, et ta oli mõelnud, et see aeg, mis oleme olnud koos, on olnud parim ja isegi kui ta leiab kellegi, siis ei ole selle inimesega kindlasti nii mõnus. Oh my God, mõtlesin mina, persse, miks just nüüd see jutt, kui mul oli plaanis rääkida tegelikust olukorrast. „Kuhu Sa rihid,” küsisin ilmselt lausa kurjal toonil. „Sinuga on tõesti hea koos olla,” tuli vastus. Shit, ma ei tahtnud seda kuulda. Ta muretses, et kuidas ta tulevikus ütleb oma kallimale, et sry, aga mulle meeldib tegelikult oma sõbrannaga rohkem koos olla. „Naudi seda aega seniks, kuni seda on,” ütlesin vaid lõpetuseks ja lisasin, et vaevalt ta hakkab käima kellegagi, kellega tal pole sama hea või paremgi. Ja siis see tuli…”Keda me lollitame, loomulikult pole mul ka pohhui!” Mul jättis süda lööke vahele, sest see tähendas vaid üht – vestlus, millele olin hommikul mõelnud, pii toimuma kiiremini, kui olin arvestanud. Olin just samal päeval ostnud üli seksika pesu, päris tore oleks ju sellega poiss lõplikult võrgutada ja siis teatada, et anna andeks, aga siinkohal see asi ka lõppeb ja seejärel patja nutta. Olin end kahtlemata jamasse mässinud.

„Kas Sa arvasid, et põgened ära Põlvasse ja asi jääbki nii?” „Kas polegi nii lihtne,” küsisin vastu. Tundus nagu oleks ta asjade peale mõelnud. „Ära muretse, kui asi liiga tõsiseks läheb, on mul kaart, mis tõmbab kõigele vee peale. Kurb, aga tõsi,” tulistasin enesel pisar juba silma tikkumas. „Mis kaart?” „Palun, ma ei taha sellest rääkida, kas me lihtsalt ei võiks nautida seda hetke, mis meil on?” Tundub, et ta lõpetas torkimisse. „Homme juba näeme, luban erilist ööd,” sõnasin kavalal moel. „Meil on kõik ööd erilised olnud!” See oli armas, tema oli armas, see „suhe” oli armas ja ta lubas, et ei lase millelgi seda rikkuda, sest see on siiras, puhas ja ilus. Kuulda üht meest nii ütlemas oli kuidagi eriti eriline. Seda, mida pidin rääkima, ma ikka ei rääkinud, sest ma ei tahtnud, et see ilus, äsja tärganud lill peaks juba närbuma karmi reaalsuse küüsis.

Meie kohtumise hommikul saatis ta järgneva sõnumi:” Sa küsisid, et kas ma kardan ja ma vastasin, et nii ja naa. Taipasin, et tegelikult kardan väga – mul on hirm ebaõnnestuvate suhete ees.” Just eelmisel ööl olin ka mina paraja paanikahoo all kannatanud. Aga rahunesin, sest taipasin midagi väga olulist. Me kohtusime reisil, kuhu minul puudus arstide luba minna, reisil, mille jaoks mul polnud raha ega reisikaaslast ja mille kohta nõid oli öelnud, et ükskõik mis, jäta kasvõi oma 25nda sünnipäeva pidustused ära, aga reisile sa pead minema. Ma riskisin oma eluga, ma sain oma sõbrannalt kingituseks suure summa raha ja ma otsustasin reisile minna üksi. Ma ei käi üksi lõunatki söömas. Ja mis veel naljakam, ma olin juba pool aastat väitnud, et veel enne aasta lõppu ja ilmselt novembris, leian ma kellegi – mu sisetunne ütles seda. Kui see kõik polnud ettemääratud, siis mis siin veel saab olla? Seega vastasingi talle, et kui algus oli ettekirjutatud, on ka lõpp, seega tuleb vooluga kaasa minna… Tuleb, mis tuleb!

Tähtis õhtu oli kätte jõudnu. Jällenägemise rõõm oli loomulikult suur. Meie vestlus oli vaba ja vahetu, nagu alati oli olnud. Ma tundsin end temaga hästi, aga veidral moel polnud seda sisemist värinat, mida olin kodus tundnud. Vaatasime filmi ja heitsime magama. Und ei tulnud kummalgi, aga enim häiris mind see pohhuismi tunne. Mis oli juhtunud? Miks ma ei tundnud enam seda, mida oli varem tema kaisus tundnud? Ta oli ju endiselt sama armas ja hea. Ütles veel, et nõustub minuga, kui ütlen, et see on ohtlik mäng. „Tunnen, et mängin tikkudega, sest iga hetk võib see klõps käia,” ütles ta mulle silma vaadates. „Kas Sa mulle öömaja pakud, kui külla tulen? Tulen Sind kindlasti Põlvasse vaatama!” Ikka pakun.” Süda oli siiski raske. Kuhu tunne jäi? Ma ju sisimas siiski lootsin, et sellest asjast sünnib midagi erilist – keelatut, aga erilist. Nüüd aga oli mind tabanud imelik tühjus. Oli see mööduv? Hommikul andsin lahkumismusi ja kalli ja jätsime hüvasti. Ilmselt oli tal veel tükk aega keha imelik, sest oli ju seksikas pitspesu oma töö teinud. Lihtsalt endiselt tundsime mõlemad, et veel ei tohi… Nüüd, kus mind olid tabanud kahtlused, olin eriti veendunud, et seksiga on tarvis oodata. Olin teel tagasi koju ja teadsin, et nüüd me pikalt ei näe. Valetaksin, kui ütleksin, et mul puudus igatsus… jah, vaatamata segastele tunnetele ööpimeduses, ma siiski igatsesin teda …

Edasised sündmused toimusid kõik väga kiiresti. Kas ma rääkisin talle? Jah ja seda polnud raske teha, just sellel pohhuismi hetkel. Pealegi kaotada polnud ju tol hetkel midagi. Rääkisime asjad selgeks. Kuna ma polnud päri s koju veel jõudnud, siis olid mu sõbrad minu peale pahased, et miks ma 6h järjest kellegagi seletan. Tõepoolest, meil juttu alati jätkus ja see polnud kunagi selline pastakast imetud teema, et peasi, et räägiks ja ka vaikus polnud piinlik. Kõik oli tasakaalus. Fakt oli see, et mingit laadi otsus oli vaja ära teha, sest kui pikalt vaagida, kas teha omletti või pannkooke, siis seni läheb piim vanaks. Me tahtsime koos olla, aga samas leidsime alati miljon põhjust miks seda mitte teha. Küll oli selleks hirm sõprust rikkuda, siis asjaolu, et meil on erinevad plaanid oma tulevase elukohaga, siis minu tervis ja sinna takka veel 101 muud põhjust. Siis aga saabus selguse hetk – kui me ei proovi, ei saa me iial teada. Milleks lasta see ilus algus raisku. Seega olime otsustanud, et proovime, tuleb, mis tuleb. Iga kogemus on millekski hea ja kui me sel ajahetkel teineteist vajasime, siis ju oli see õige asi. Samm sammult, nagu homset ei olekski.

Selline oligi meie kohtumise lugu, meie loo algus…

pühapäev, jaanuar 01, 2012

Elagu spontaansus, säiligu usaldus !

Minu aastavahetus osutus sel korral päris üllatusterohkeks. Olime sõbraga kokkuleppinud, et ta sõidab mulle aastavahetuseks Tamperre külla. Veel laevast sain kõne, et millist napsu külakostiks tuua ja kõik tundus normaalne ja minevat plaanipäraselt. Olin just uksest välja astumas, et minna viimaseid shopinguid tegema, kui helises telefon… „Kuule, Sulle meeldib ju spontaansus? Ma võtan ühe inimese kaasa.” Ah, ah, nii, nüüd on mingi linnu laevast kaasa korjanud oli minu esimene mõte. „Vaata, ma eile Tartu – Tallinn tee peal korjasin ühe hääletaja peale, kutsusin ta endaga kaasa!” Mis mõttes kutsusid kaasa”, küsisin mina. „No ta on hästi põnev inimene ja Sulle ta meeldiks, loete sarnaseid raamatuid jne, ta on 35a mees.” „Segi oled kamminud või? Sa võtad minu ema korterisse kaasa mingi boheemist hääletaja?” „Ta on tõesti väga ok, andsin talle laenu, et ta saaks laevapiletid, aga kui Sa pole nõus, siis jääme Helsingisse!” „Okeiiiiiii….”

Asi tundus mulle kergelt öeldes kahtlane. Emale olukorrast rääkides küsis ta esimese asjana, et ega minu sõbra näol pole tegemist gayga, sest miks muidu ta mehi peale korjab. Teine mure oli ikkagi see, et täiesti võõras inimene, vb hommikul ärgates pole riiulit ka enam seinas. Ja kolmas jama seisnes selles, et olime planeerinud õhtusöögi sõbra juures, kuhu oli veel eriti kummaline kontvõõras kaasa võtta.

Teades oma sõpra, kes on avatud suhtleja oli kindel kaks asja – kui tegemist oleks mingi rumala tölliga, siis teda ta minu juurde kaasa ei võtaks, aga samas teades ka kui tolerantne minu sõber on, võis juhtuda ka, et öömaja tuleb anda mingile kodutule, keda sõber nüüd jõulumeeleolus poputab.

Pidasime emaga nõu ja lõpuks otsustasime, et mis seal ikka, elame – näeme, ei hakka ju minu aastavahetust ka ära rikkuma. Kohas, kus õhtusöögi olime planeerinud ütles veel majaomanik, et nii kui sisse astuvad teeme pildid, et kui pärast maja tühjaks röövitakse on midagigi olemas. Istusime siis kõik maha ja ootasime… Sõber oli helistanud, et jäävad 2h hiljaks mistõttu olid närvid veel eriti pingul. Kujutasin ette, et äkki mingi hambutu või koerakasukas kodutu. Või äkki mingis dressides jorss või mingi eluhammasrataste vahele jäänud intelligent , kes nüüd bussirahagi kokku ei saa. Hoidku taevas veel kirppude eest!


Passin siis akna peal ja näen, et tulevad. Hingasin sisse-välja ja avasin ukse. „Huuh, polegi hambutu ja kodutu ka ei paista”, mõtisklesin omaette. Kutsusin poisid edasi ja tutvustasin teistele. Noormees uuris, et mis keeli siin räägitakse. Selgitasin, et suhtleme soome ja inglise keeles. Jutu käigus selgus, et härra räägib ka rootsi keelt. Juhtumisi rääkis seda ka majaperemees. Ja läkski keeltekümblus lahti – räägiti inglise, rootsi, soome ja eesti keeles. Ja teemas olid oi oi kui huvitavad. Ehk siis mu sõber oli peale korjanud ja hetkeemotsiooni ajendil kaasa kutsunud mehe, kes on elanud Rootsis, Norras, Prantsusmaal ja kes hetkel elab Lõuna-Eestis talus, kus pole elektritki. Ta on ennast looduse rüpes harinud – kontvõras räägib lisaks inglise, vene, rootsi ja eesti keelele ka veel prantsuse ja jaapani keelt. Säh Sulle kodutu! Ma olin positiivses mõttes šokis, sest ma polnud ammu midagi sarnast kogenud, inimest, kellega saab rääkida sügavatel vaimsetel teemadel. Oma uskumuselt oli ta budist, mis tegi ta veel eriti huvitavaks. Ta püüdis meid kõiki vestlusesse kaasata ja see oli üks armastust täis õhtu. Kui me veel öösel ema korterisse tagasi läksime, siis jutustasime elust ja olust 4ni hommikul. Mees, kes on õppinud sotsiaaltööd, psühholoogiat ja majandust, täiendanud end psühhoanalüüsi alal , õppinud nii Eestis kui Leedus – see on väärt vestluspartner.

Hommikul ta tunnistas, et on olnud viimased aastad erak ja inimesi vältinud ja oli just kaks nädalat tagasi mõelnud, et on end nüüd piisavalt harinud, aeg on inimestesse naasta – Jumal viis ta kokku minu sõbraga ja seeläbi minuga. See oli tõesti juhitud kohtumine ja muutis meie kõigi elusid. Me olime tema naasmise esimesed inimesed… Alles ta harjutas veel koduseinte vahel viiulit, järgmisel hetkel oli ta juba võhivõõraga Soomes – külas võhivõõral tüdrukul ja tema perel, kes kartsid, et kohtuvad mõne Eesti maanteeröövliga 

Üks tema parimaid tsitaate oli: ”Võõrad on sõbrad, kellega me veel tutvunud pole!” Nii on!

Ma tänan oma sõpra, et ta tundis ära mida meil mõlemal vaja on ja ma tänan Sind, armas võõras, et Sa tulid ja olid – see oli hästi kasutatud aeg, see oli väärtuslik meile kõigile!

Nii, et kallid sõbrad, usaldage, avage oma süda ja vahel isegi koduuks ja uskuge, et pole veel kadunud sügavus, õiged väärtushinnangud ja intelligents – vahel ta vaid peidab endas kuskil sügavas metsas, et kord tuhast tõusta ja valgustada kogu kogukonda.