kolmapäev, juuni 10, 2009

The Secret

Viimased päevad on mind vaevanud nähtamatu stressitekitaja. A´la juuksed kukuvad peast välja, und jätkub 24h ööpäevas, sööd kolme inimese portsjonit jne. Algul ma arvasin, et see vb olla sessistress, aga ka peale viimase eksami sooritamist tundsin ma lihaspinget.

Ilmselt on mul järjekordne arengukriis, see on see periood, kus kõik on end jälle ammendanud, vaja oleks mingit vaimset muutust, mingit väljakutset, keskkonnavahetust või kohtumist mõne uue ja sügava inimesega.

Ma vaatasin täna lõpuks filmi The Secret ja ma pean tunnistama, et see oli minu jaoks lausa šokeeriv, sest inimesed, kes seal sõna võtsid olid täpsed need kirjanikud, kelle teoseid ma olen viimastel aastatel lugenud. Kogu see teema oli täpselt see, mida ma läbi erinevate kirjanduslike valdkondade olen uurinud. Nad rääkisid asjadest, mida ma olen kogenud, kuid siis jälle lasknud lahti. Mõttel on jõud!!!


Ma kirjutasin ühe aine raames oma elust ja läbielamistest ja kui ma selle töö lõpetasin, oli mul tunne, nagu ma oleks mingi eriti õnnetu saatusega inimene, kelle teel ainult takistused ongi. Ja ometigi ma ise tunnen end(ja olen seda ilmselt ka teiste arvates) suht positiivse inimesena. Ja kui ma vaatasin neid lugusid, siis kõik, kes olid elus kuhugi jõudnud, olid eelkõige inimesed, kes olid raskustega silmitsi seisnud, mulle tundub, et karmid ajad motiveerivad. Ma ei oleks see, kes ma olen, kui minu elus poleks olnud just selliseid aegu, nagu on olnud.

Seda filmi vaadates ilmus silme ette pilt ühest tuttavast, kel pole ei tööd, ei sissetulekut, ei korralikku naist, ei haridust ja tihti tundub, et tal pole ka lootust. Ja ma kujutasin ette, kuidas ma looksin talle visioonitahvli, mille ta saaks koju seinale panna. Sellel oleks kujutletud sõltumatus, diplom, nahktool, suurepärane auto, armastav naine, tšekiraamat, palju hobisid, tõelised sõbrad, pere toetus ja tänulikkus jne. Kõik see, millest peaks unistama inimene, kel pole justkui miskit, kes peab alustama nullist. Ja samas sinna kõrvale ma koostaksin pika nimekirja asjadest, mille eest ta peaks tänulik olema… tema pere, kodu, sõbrad, tarkus ja anded. Kõik see mida ta ise vb tihti ei näegi. Aga samas selleks, et elus läbi lüüa, peaks ta ju ise sellesse uskuma…Kuidas anda inimesele lootus? Kuidas anda teisele motivatsioon? Kuidas inspireerida inimest tegema sammu, mis võiks muuta ta elu? Kas see on üldse meie kätes?

Ma tean enese kogemusest, et kõige hullem on see, kui Sa ise ka ei tea mis sa tahad. Kui justkui maailmal pole pakkuda seda, mida sa täpselt sooviksid. Siis tuleb ilmselt unistama hakata ja loota, et unistused realiseeruvad, et soovid materialiseeruvad – see on ju võimalik.

Saladus on, et mõttel on jõud!

pühapäev, juuni 07, 2009

Poliitikast suheteni

Kuna mul on viimasel ajal öö ja päev vahetusse läinud, siis ma tavaliselt magaks sel ajal, aga nüüd ma istun üleval ja seisan dilemma ees – minna valima v mitte? Kui mind miski sinna lükkab, siis hirm, et Savipäts tõesti võimule ühel päeval saab ja siis me kõik siit Siberi tuusiku saame. Järgmine dilemma, keda valida? Reform on praegu nii maha tehtud, et nende valimisest ka vist kasu poleks, K-erakond teeb ilmselt ära, seega tuleb loota, et keegi teine rekordid purustab, Põlvamaa on Tarandi kasuks otsustanud, vähemalt nii palju kui mina inimestega olen rääkinud. Eks seal kastis on aega veel mõelda. Aga krt, ilus oleks vist kodanikukohust täita, nagu mu vanaema ütleb:” Minge ikka valima, ega muidu pole Teil õigust pärast viriseda ka.” Ja nii ongi. Mu grämps on selles osas päris arukas, ta pole Ansipit ka veel maha neednud, sest ta saab aru, et majanduskriis on ülemaailmne ja ega siis Ansip üksi saa nüüd kõiges süüdi olla. Vanaema ütleb, et kõik saab alguse meist endist ja raskel ajal peaks eelkõige enda tarbimisharjumusi jne analüüsima. Täiesti õige – MASU tuleks enda kasuks pöörata ja sellest midagi õppida.

Eile öösel ma jalutasin üksi kodu poole, ma olen hakanud nautima üksi öösiti uitamist, suveöödel on see eriti romantiline… eile nt oli täiskuu ja hull udu. Paar ööd tagasi sadas paduvihma. Looduse ilu. Ma mõistsin taas, et see ongi vabadus ja ma ei taha sellest loobuda. Ma saan minna, käia, olla ilma, et ma peaks kuskil aru andma, teate see on nooruse ilusaim aeg. Kõik kiirustavad end püsisuhete ahelatesse köitma, aga uskuge, kui tuleb mängu teine inimene teie elus, siis te enam ei saa teada, mida tähendab tõeline vabadus. Vanaema muidugi kurjustab, et pillu muidugi neid mehi vasakule ja paremale, varsti oled üksi ja sul pole kedagi. Tal on ilge häda sellega, et päeval käin ühega väljas ja õhtul teisega jne, aga ma tõesti tunnen, et pigem 10 toredat meessõpra, kelle kõrvalt jääb alles sõltumatus ja vabadus, kui üks mees, kes kõik ära röövib. Ok, ma tean, et ega kõik mehed pole mingid armukadedad kontrollfriigid, aga see pole ju issue, küsimus on selles, et sa pead hakkama arvestama ja pekki, ma olen egoist(nagu ütles enese kohta ka üks mu hea sõber, kes samuti vaatamata oma eale tunneb, et enese sidumine toob vaid häda) ja ma pole valmis pereelu elama. Mul tuleb lausa raskemat sorti depressioon kui ma mõtlen, et ma pean kellegagi olema ja ma pean arvestama ja ma ei saa oma plaane üksi teha. Kas ma olen imelik?

No aga ma eriti ei muretse, vaatamata sellele, kui palju toredaid inimesi ma oma elus olen kohanud, ei tundu mulle olevat keegi väärtuslikum kui minu vabadus. Teisalt mulle meenub üks sõber, kes nt on öelnud, et tegelikult tüdruk kellele ta omal ajal EI ütles, oleks olnud siiski hea valik, aga mis läinud, see läinud. Seda juttu kuulates mulle muidugi puges väike uss sisse, et aga mis siis, kui ongi nii, et lased suures vabaduse vaimustuses kõik õiged valikud käest ja pärast tõemeeli kükitad üksi, ei ole sul kellegagi lapsi kasvatada ja altari ette kõndida. Samas ma siiski olen seda usku, et what will be, will be. Ega valed valikud ka õnneni vii. Ja mööda lastud võimalused on olnud ka mingiks õpetuseks, ei saa terve elu kahetseda, tuleb hoida ikka pilk tulevikus.

Ma olen siin ikka analüüsinud enda ümber toimuvat. Ja mõelnud, et see keemia on ikka üks imelik valdkond, eriti mehe-naise vaheline keemia. Ja mis on siis tabu, kas valida endale mees, kes vastab enam-vähem kõigile kriteeriumitele, rajada tugev liit ja olla sealjuures õnnetu või on tabu karata voodisse mehega kellega on sa tunned tõelist keemiat ja kirge? Isegi siis kui see ei jää püsima ja otsus on mõistuse kainusest väga kaugel. Ma teadupärast ei soosi inimesi, kes on koos selleks, et oleks suhe, üheöösuhete vastane olen ma ka juba pikka aega, aga samas kui ma nüüd mõtlen, siis ma mõistan neid inimesi… Ma mõistan, et mingis eas vajame me turvalisust ja loobume südamehääle kuulamisest ja hakkame oma valikuid kainelt kaalutlema. Aga minu isiklik suurim hirm on, et ma seisan alatari ees ja mõtlen, et milline vapustav mees, kahju, et ta siis mitte iialgi minus pole ühtki liblikat lendama pannud, mille peale tädi Maali ütleks, et see on illusioon, abielu ongi liit, kus loeb, et mees on hea isa, lööb naela seina, käib tööl, pole kunagi ühtki drugi tarbinud. „Kulla tütar, sa tegid parima valiku!” Ja siis selle nigela argumentatsiooni taustal ütled Sina pisar silmis oma JAH sõna. Ma ei taha olla see naine!


Tulles tagasi üheöö suhete juurde, mõni mees kannab Sind kätel nagu printsessi, toob igapäev lilli, huijab su ümber kuid ja siiski sa suudad leida vabanduse, et teda mitte iial oma magamistoa uksest sisse lasta. Küll on Sul kass, kes armastab sind seksi ajal vaadata ja sa ei talu seda või on su kõrvaltoas kuri isa, kes ilmselt oma jahipüssi välja tooks, kui mehepoeg su magamistoast hommikul väljuks. Ja siis tuleb mingi mees, kes Sulle korra silma vaatab ja sa avad oma autoukse või toaukse, kutsud ta sisse ja te veedate imelise öö. Kas on see siis patt? On see tabu? Jah, no minu konservatiivne pool ütleks, et kindlasti, samas ma olen hakanud taipama, et ehk see tund, kaks või koguni terve öö on andnud inimestele rohkem positiivseid elamusi, kui see kuid veniv mõttetu suhe.

Fakt on muidugi see, et kõik suhtekombinatsioonid lõppevad alati mingi jamaga. Need rusuvad ikka ja alati kedagi miskil moel. Kõige tihedamalt küsin ma endalt küsimusi:” Miks ta ei sobi mulle? Mis temas puudub jääb? Mis mul viga on? Või küsimusi, mis temas on mida teistes pole, miks ta mu ajju sööbinud on? Miks ma ei suuda oma mõtteid eemale viia jne.” Iga jumala kord sattun ma valede meeste otsa ja ma ei viitsi sellepärast nendega enam üldse jännata. Mingi kõik perse oma 22 taksiga, ma tahan veel elada iseendale, mitte tulutult raisata end küsimustele, mis valesti on. Kui kõik klapib ja õige tundub, kui pole rohkem küsimusi, küll siis on õige aeg, nagu ütles Joe Don Rooney : „"When You meet the soulmate, meet a person You just cant live without , it's like a answer all you questions. If You meet the right one You just know, like You parents tell you - YOU JUST GONNA KNOW"

Mind pani imestama üks hiljutine vestlus ühe meessõbraga, kes küsis, et noh Kadri, ma ei saa aru, mis Sulle kunagi ei kõlba, mõtle mehel on auto, viib Sind välja sööma, maksab kõik kinni. Ma loodan, südamest loodan, et see oli tal naljaga pooleks küsitud, ma ei taha uskuda, et mehed arvavadki, et naisi saab auto ja õhtusöögiga ära osta. Tule taevas appi! Ma võin jala ka käia ja oma prae suudan ma ise ka kinni maksta, mul pole selleks meest vaja! Nojah, selline tore ühiskond meil ongi, armastusest ei tea keegi tuhkagi, naised valivad mehi rahakoti järgi, mehed naisi rinnapartii järgi ja nii ongi. Nii kõik arvavad. Tegelikult arvasin minagi kunagi, et armastusel on miljon kriteeriumi, sest ma pole ühtki eluheidikusse just kunagi armunud, mind on alati võlunud äärmiselt korralikud ja edukad mehed. Aga tegelikult on see vist siiski juhus olnud, nii nagu koledad kingad on olnud vabadus, et valele mehele EI öelda. Minu hea sõbranna pole kunagi olnud justkui väga valiv, tema ikka armus ka meestesse, kes minu meelest ei kõlvanud mitte kuhugi ja nüüd on elu mind õpetanud, et süda ei vali, ka süstiv narkomaan võib olla Sinu eluarmastus, mis iseenesest on kurb valik. Ma olen hakanud mõistma neid naisi, kes on ilusate lootustega abiellunud meestega, kes on neile elus vaid pettumusi valmistanud. Armastus kannatab kõike nagu ütleb piibel. Me ei vali! Kuigi jah… vahel tuleb see armastus ikka rinnust välja kiskuda, aga mitte kunagi ärge sellepärast võtke kedagi, kes tundub mõistuspärane ja hea. Pigem üksi, kui ilma armastuseta on minu moto.


Mu sõber tõi mulle lugeda raamatu „Veenus ja marss kohtuvad”. Päris huvitav on lugeda suhete viiest faasist: Veetlus – kõhklus – ainulaadsus – intiimsus – kihlus. Aga ma pean selle raamatu põhiliseks punktiks ikka seda, et valed valikud viivad meid taaskord sammu lähemale õigele. Ärge kartke vigu, ärge kartke loobuda, kui tunnete, et olete teinud vale valiku. Ärge kartke, et on liiga hilja või olete liiga vana. Kui süda ütleb, et see on VALE, siis olge vapper.

Kõige hullem avastus, mis ma olen teinud viimase aasta jooksul, seda UK-s olles, oli see, et vahel on nii palju erilist meie ümber ja piisab vaid silmade lahti tegemisest… Ma tulin tagasi ja nägin nii mõndagi inimest uues valguses. Situatsioonides kus ma varem neid näinud pole. Ma ütlen Teile, mis on tee naise südamesse( minu kogemusel), kui mees julgeb naise eest välja astuda. Minu eelmises suhtes seda polnud, ma ei tundnud, et mees ütleb või teeb midagi, kui mina olin olukorras kus mul oli ebameeldiv. Ma vist olen ürgnaine, mulle meeldib, kui mees on julge ja vapper ja ei jäta sind üheski olukorras hätta, ta tuleb, lööb selle jobu ära, kes sind piirab, haarab su juustest ja veab sind oma koopasse – see on minu ideaalne mees!