neljapäev, september 25, 2008

Asjalood on niimoodi

Sõin siis mina rahulikult oma õhtusööki, kui pereema järsult pereisa käest küsib: „Kas Sa Kadrile juba rääkisid?“ „Ei, kumb meist räägib?“ No nii mõtlesin mina, mis siis nüüd lahti on. Me leidsime maja. Mis maja? Ühekordse maja, lähme seda reedel vaatama. Esmaspäevast läheb meie enda oma müüki, nii, et nädalavahetuss kulgeb koristamistähe all. Ok. Aga jah, uues majas on hetkel 2 magamistuba ja terve maja on väga kehvas olukorras, selle korda saamiseks kulub u aasta. Ok... Ilmselt ostame ( rendime ) haagissuvila, kuhu sul tuleb kolida. Ok!!! Aga jah, majas pole isegi mitte telefonikaabli ( st, et ka netti mitte - see on juba häirekell ). Ok??? EI!!!! Hea, et mulle üldse öeldi. Peab tunnistama, et ma pole just väga vaimustuses oma suurest magamistoast väljakolimisest kuhugi kitsasse ja külma haagisesse või tolmusesse majja, kus ehitusmehed tolmutavad :S Kogu mu mugavus kaob, maailmast lõigatakse mind välja, no ja üldse kolimine pole just mu unistus hetkel, sest nüüd ma näen, kui palju träna mul on 6 kuuga kogunenud, kohvrisse ei mahu see ka parima tahtmise juures, mis omakorda tähendab, et hakkan juba varakult postiga kraami koju saatma, sest uues hurtsikus pole seda kuhugi panna. Oh Jumal... Mitu paari papusid, kingi, saapaid, mantel, jope, tagi... 10 paari uusi teksasid, erinevad spordi ja käekotid...ütleme nii, et kas ma maksan lennujaamas iga lisakilo eest 14 naela v maksan 2 pusa saatmise eest 4 sotti, vahet pole, omadega olen ma konkreetselt pankrotis. Raha mul ka enam pole... Sisuliselt olen ma vaene ja kodutu – haah! Vähemalt on mul mu riided, halleluujah! Aga mul on mu muusika! Leia midagi positiivset ja kui kolime, siis vähemalt mu uuele kitarristile lähemale.

Selle jutuga ma tahan teile öelda seda, kallid sõbrad, et kui te sünnipäevaks mulle mõne paki saadate, siis ma killin Teid ära! Jumala eest, ainult mitte mingeid pakke! Ja kel raha räigelt kibeleb, siis te võite toetada fondi: „ Aita sõber koju“ :D Mis ma siin varjan, suguselts ju iga aasta kingib ümbrikus pappi, see aasta ma isiklikult salatit ei paku ja ümbrikut vastu ei võta – tehke ülekanne! :D Ausõna, ma ei tea mis juhtus, aga äkitselt oli mu pangaarve tühi... Maaomaniku elu noh, maksuamet nõuab juba vaese üliõpilase käest raha. Telefoniarved on üleöö meeletuteks muutunud, 6 kuud ei tundnud keegi huvi kuidas mul läheb, nüüd on kõik helistama hakanud. Ja olgem ausad UK-s kohvijoomine pole ka just odav lõbu, alla 100 krooni kohv & võileib saada on küll issanda õnnistus v kodutute supiköök :D

Aga pole nüüd minu pärast vaja muretseda, teistel inimestel põlevad majad maha, ei ole asjugi millega kehvematesse tingimustesse asuda. Minul on oma kulinad, kolinad ja pealegi üle 6 kuu ei saa nad mind siin kinni hoida, nii, et varsti magan oma pehmes voodikeses, joon oma lahkete sõprade kulul kohvi ja naudin elu. Mõnes mõttes ma tahan teada seda tunnet, kukkuda hea elu pealt kehvema peale, sest ma ju tean, et tegelikult on need lihtsalt asjad...Ma ei vaja toublebedi, ega maani peeglit, ega vaipkatet, ega ekstra vannituba, need on privileegid, miljonid inimesed elavad kuuse all ja mina siin vingun ja virisen. Vana Kadri oleks hädaldanud 3 nädalat siin, uus Kadri ütleb, et TEEME ÄRA! Ainus põhjus miks ma internetti tõesti vajan, on see, et ma ei saa ilmselt siiski loodetust varem koju ja ma pean kõik oma kooli asjad netis korda ajama, see on natuke raskendatud nüüd, kui see kolime aset leiab.

Homme lähen kasti ostma ja pakin kõik oma plaadid ja raamatud sisse ja panen Eesti poole teele. Mõnes mõttes on see nagu teraapia, üks osa minust saab juba postiga koju lennata.

Kuigi jah, ma tunnistan, et tegelikult ma soovisin ja sooviksin endiselt naasta veebruaris, sest ma kardan, et see kooli sisse lendamine hiljem kui semestri alguses lööb mind korralikku infoauku ja õppejõudude uksetaguseid mööda kolistamis aegadesse. Pealegi, kujutlege ise, kui pooled teie tuttavad on saanud vahepeal lastevanemateks või kolinud jne, siis teate ka kui palju mul on vaja aega, et neid kõiki külastada. Üle Eesti inimesed ootavad mind, aga ma olen oma ajagraafikuga täiesti puntras. Ma tahan küll koju, aga ma ei taha mõelda kuidas ma sinna saan ja mis seal Eestis toimuma hakkab.

Täna ma lõpetasin raamatu „Vaimne Kasv – Elu Kõrgema Minana“ autoriks Sanaya Roman ja ma pean tunnistama, et see on üks minu elu kinnitavamaid teoseid. Paljud raamatud on sulle pigem informatsiooniks ja sa võtad sealt mõned teadmised ja vb ka omastad sealt mõne tarkuse, aga see raamat kinnitas minu vaimset rännakut täielikult. Ma tundsin, et ma olen õigel teel, isegi lapsepõlve oli seal kirjeldatud täpselt nii nagu kõik oli. Kõik minu tunded & emotsioonid ja minuga juhtunud asjad olid lahti seletatud, kõik see mida olen kogenud ja mida erinevatest olukordadest õppinud oli olemas. Minu eesmärgid olid kõik neis ridades kinnitatud. Minu roll, minu hirmud, et ehk ei võta ühiskond mind omaks, et ehk ma keeran mingisse olekusse, kus tavainimene mind enam ei mõista...Kõik see on kadunud tänu sellele raamatule. Ma teen seda mida ma armastan, ma usun sellesse, mis tundub just minu tee, ma üritan olla igapäev parem inimene, ma üritan olla valgustatud ja jagada seda niipalju edasi, kui ma jaksan. Ja mis peamine, ma olen õppinud mõttejõuga töötama. Ja mida rohkem ma usun, seda rohkem asju, mis esmapilgul tunduvad uskumatutena hakkab juhtuma. Ma ei jõua ära oodata, kuna ma saan osta teisi raamatuid Orinilt, raamatuid Maa Elu sarjast. Mind on tabanud teadmiste nälg, ma tahan õppida kõike, mis on inimesega seotud, tema energeetikaga, hingega, südamega, vaimuga, sest nüüd ma tean, et ma olen võimeline seda omandama, et ma kasvan igapäev ja et ma arenen selleks, et midagi siin ilmas ära teha. Maailm pakub mulle täpselt niipalju, nagu ma korraga vastu suudan võtta. Minu usk on muutunud palju laiahaardelisemaks, ma ei julge rääkida enam vaid Jumalast, ma räägin Kõrgemast minast, universumist, erinevatest usulahkudest. Selleks, et valida oma tee, oma meetod on vaja palju teada ja õppida, ma usun, et ma olen selleks valmis. Ma ei näe ennast enam kinni mingis kindlas ametis, ma ei arva, et pean olema ajakirjanik, et maailmas midagi ära teha. Ma üritan asju seostada, muusika, kirjutamine ja sinna juurde palju inimhingeteadust. Ma usun, et maailmal on mulle palju pakkuda, ma usun, et kõik mis mu elus on juhtunud, on teinud minust tugevama, parema, enesekindlama inimese, järjest enam ma julgen oma mõtteid välja öelda. Jah, ma olen elus teinud palju vigasid, aga ma olen neist ka väga palju õppinud. Sanaya on öelnud, et mida aeg edasi, seda rohkem sa mõistad kuidas tähtsusetuna tundunud asjad hakkavad omama mingit terviklikku pilti, esmapilgul mõttetud tööotsad, vb mõned vestlused v kogemused. Ma olen täielik hunt kriimsilm, ma olen töötanud Eesti tippnädalalehes, ma olen kirjutanud maakonna lehes kartulimädanikust, ma olen istutanud taimi ülelahe ja ma olen hoidnud lapsi, ma olen juhatanud sisse erinevaid bände, teinud pressiesindaja tööd ja müünud kalastustarbeid. Ja olgem ausad kogemusena on kõik mu ametid olnud võrdsed, ma olen neist õppinud midagi ja ma olen näinud elu iga külje pealt... Näinud kergelt tulnud raha ja higi ja vaevaga teenitud raha. Õppinud suhtlema erinevate rahvustega, puterdanud soomlaste ja venelastega. Ja nüüd aastaid hiljem ma tõesti näen kuidas asjad võivad seotud olla, vb minu praegune töökoht tuleb mulle kasuks, kui juhatan lasteaeda või Eesti esimest Rockikooli. Vb töötan ma tulevikus ajakirja toimetajana ja kõik need erinevad nurgad mida ma olen näinud aitavad mul luua midagi, mis müüb massidele. Ma tean, et mõni mu sõbranna töötab juba heas firmas tähtsal kohal, aga see ei morjenda mind, sest mul on oma tempo ja oma kogemused, mis ühel päeval – uskuge mind – tulevad mulle veel vägagi kasuks. Ma usun iseendasse ja muu polegi oluline!

Paar päeva tagasi kurtis mu sõber mulle oma suurt muret ja ma teadsin, et ma ei saa teda reaalselt aidata, kui vaid hoida teda mõtetes ja soovida talle tarkust ja saatuse soosingut. Aga on üks asi, mida ma olen kõigile oma sõpradele öelnud: Kui Te mind vajate, siis mu tlf on 24h sisse lülitatud...Ma ei ole veel oma elus toru hargile visanud, ka kell 3 öösel mitte. Sest uskuge ma olen nagu palgatööline, ma teenin Teid ja ma saan oma tasu ja energia ülevalt poolt, Teie ei võlgne mulle midagi. Muidugi Uk-ga seoses on mul kõnedele vastamine läinud väga kalliks, aga mul on ju meiliaadress ja ma liigun ( hetkel veel ) msnis. Minu järgmine vaimne eesmärk on õppida vältima seda, et teised inimesed mind energiast tühjaks tõmbavad. Kui Sa töötad nt massöörina, siis peab Sul ka see oskus olema, et sa annad, aga ei saa ise tühjaks. Ja ma võtan selle asja ette, et inimesi veel rohkem oma elus teenida ja seeläbi ise veel rohkem valgustatuks saada. Ja kõik algab just Teist, mu sõbrad, kui Teie ei saa mulle loota, siis kuidas ma jõuan inimkonna teenimiseni.

kolmapäev, september 24, 2008

Midagi mulle v2ga olulist...

Te kindlasti olete k6ik kursis Soomes juhtunuga. Koolitulistamised. Ma vaatasin t2na yht filmi, kus oli taoline olukord. K6ik l2ksid ohvrite matustele, peeti ilusaid k6nesid jne. Ja siis n2itas selle poisi matuseid, kes oli tulistajaks, tema ema oli seal ihuyksi. Selle ema jaoks oli laps ikka laps, see ema l2bis samamoodi kaotuse ja valu. Me kysime miks? Miks juhtuvad s22rased asjad, p6hjuseid on kindlasti mitmeid. Aga ma olen eluaeg olnud veendumusel, et kurjus on armastuse & m6istmise puudumise tagaj2rg. Mina olen 6nnelik inimene, mul on armastavad s6brad ja perekond ja ma ei n2e p6hjust kellegile millegi eest k2tte maksta. Ma ei taha siinkohal kedagi kaitsta ja ma kujutan ette seda valu, kui minu laps oleks m6rvatud kellegi halastamatu kuulilasu l2bi. Aga ma tahan 6elda yht: Kui keegi mulle peaks kunagi kuuli kerre laskma v6i surnuks s6itma, mis iganes peaks jutuma, kus teil on v6imalus syydistada kedagi, siis 2rge tehke seda. Sest mina ei teeks seda. Ma ei karda surma & ma tean t6de, et elu on liiga lyhike, ma elan oma elu nii, et ma v6in homme p2ev lahkuda... Selle asemel, et kibestuda, vihata ja syydstada, otsige andestust ja 6ppige veel rohkem armastama... Inimesed on lihtsalt selles maailmas ummikusse jooksnud & tuleb leida meetodeid neid aidata, aga vihkamisega ei saavuta siin elus midagi. See filmil6ik liigutas mind lihtsalt nii sygavalt, see kuidas see vaene naine seal seisis ja siis tulid 5 ylikonnas koolikaaslast, yks neist ohvri sugulane... Sest ta teadis, et tema sugulane poleks lasknud sel emal seal yksi oma poega matta, vaid kaastunne, halastus ja inimlikkus oleks tema sydames olnud esikohal.

Jubedaid asju juhtub meie ymber igap2ev - me elame hirmus, vihas ja m6istmatuses. Aga ma ytlen Teile 6ppige m2rkama inimest, sest k2ies pimesi, kasvatame ise yhiskonnas inimesi, kes ei oska end enam muudmoodi v2ljendada kui v2givallaga. Armasta oma ligiinimest! Muuda maailma juba t2na!

Vanamoorid ahju!

Teate, ma sain eile shoki, kui pool mu kursust osutus rasedateks. Ma oleks nagu synnitusosakonda sattunud. Ma olen j6udnud vargsi siia ikka, kus j2rjest hakkab pulmapidusid tulema ja p6nne syndima. Ma pole oma noorusaega veel alustanudki, kui juba on SEEEEE aeg!!! Aga ma lohutan end sellega, et skorpionid ongi sellised, et kussutavad veel 30a ka kasse ja siis v6tavad m6ne kobeda teise ringi mehe. T2na koolis just nillisin neid isasid- kes on ylikonna vend,kes oma 7a tytre k6rval n2eb v2lja nagu vanem vend oma pringi keha ja valge papuga. Muretsemiseka pole p6hjust, nende enda naised on juba kortsulised ja koledad. Haah! No vaadake enda ymber, Hollywoodis n2evad veel 50a normid v2lja, aga reaalses elus yle 25a viskab juba kortsud silme alla. MASENDAV! See muidugi ainult motiveerib mind trenni tegema ja enda eest hoolitsema, sest ma ei taha mngi koltund vahtraleht v2lja n2ha. Ole kui tark sa tahes, mees vaatab ikka pakendit. Ma saan meestest isegi aru, miks noorem naine on ikkagi popim, kes see tahab mingit kortsus vanamoori, mulle meeldiks ka noore lihaga voodist jagada, isegi kui yhiskond vahel viltu vaatab. Mitte, et ma mehena eelistaks Liis Lassi Lea Liitmaale, aga Lea suguseid naisi pole just palju, kes lisaks ajudele & andele on ka suutnud oma eas j22da t6eliselt naiselikuks ja kauniks... Teine Eesti naine, kes oma v2limusega silmad ette teeb on Katrin Siska, aga k6ik me teame, et ta teeb ka r2igelt trenni ja hoolitseb sinna juurde vaimu eest. Ehk siis naised, aastad v6ivad ju tulla, aga me ei anna alla, hommikul veeretame kurgirattad silmadele ja oleme ikka ilusad - k6ik on meie endi k2tes!


Teate... Te ei usuks, kui ma ytleks, millega ma enne magagama minekut tegelen. Nojah...Pervertide n2od l2ksid kyll r2igelt s2rama praegu...Haah! Ostke playboy! Ma nimelt tantsin valssi. Ei, ei, mitte ma ei tiirle yksi m66da tuba, nagu mingi friiko, ma ikka olen veel ypris normaalne. Ma nimelt poen teki alla, sulen silmad, panen k2ima oma lemmikloo, mis on mulle 22rmiselt oluline ja armas lugu ja tantsin... Vahel on see valss romantiline, vahel kirglik ja nyansside rikas. Ja ma magan nagu nuku...tantsin l2bi unistuste reaalsusesse...hommikusse, kus p2ike on s2rav ja mul on p6hjust t2nada kogu universumit uue algava p2eva eest. See on yks minu mediteerimise v6tteid. Ja ma olen avastanud, et see on midagi nii erilist mulle, muusika, tantsimine ja kogu minu uinuva oleku interj66r.

T2na p6rkusin kitsal teel kokku yhe jeepiga ja m6lemad surusime end kyljega hekki, et yksteisest m66da p22seda ja autos olnud naine naeratas mulle nii siirlt...Mu p2ev tundus kohe m2rksa erilisem :)

esmaspäev, september 22, 2008

Vanaema kosjakontor

Ma sain vanaemalt eile huvitava telefonikõne. „Kadri, kuidas Sul meheleminekuga on? Mul lähevad need ilusad kingad moest välja, mis mul Sinu pulmadeks on.“ Issand, ma sain sellise trauma sellest kõnest, et ma ei saanud öö läbi magada, siis andis ta mu ema toru otsa: „ Jah, Kadri, kas sul see sõber on veel vallaline, ta tundub nii sümpaatne, mis sest et tal on orkuti kontol nõmedad pildid, arvestan, et need on pulapildid“. OMG – perekond on ära pööranud! Saate aru, nad üritavad mind vist väevõimuga mehele panna. Kas ma tõesti olen juba niiiii vana?

Igatahes saatsin oma sõbrale keset ööd smsi, et kuule mu vanaema tahab, et me abielluks, vastust ei tulnud, ta sai vist infarkti. No tglt pool sellest jutust oli muidugi Proua Luikede endi meelest jube naljakas, aga üks osa sellest, kus ma ütlesin emale, et küsimus pole selles, et mehi poleks või mu sõber heaks partiiks ei osutuks, vaid asi on minus, ma otsin hingesugulast, vaimselt samal tasemel olevat inimest ja sinna juurde veel seda MISKIT. Mu ema hingamine oli juba selline, et ta hoidis hammaste taga mõtet „ Hakkab pihta!“. Ainus mis ta ütles oli, et: „ Ma kardan, et Sina jääd küll vanatüdrukuks.“ Kostsin sellepeale vaid üht: „Pigem üksi, kui elulõpuni õnnetu. „

Vahel ma tunnen, et inimesed ei mõista mind, et nad ei sagi aru, mida ma leida loodan. Igatahes eilne öö oli mul mingitel põhjustel tohutult rahutu. Panin õhtul veel kokku oma kava ja avastasin, et nii palju ilusaid laule on ikka olemas ja paljud sobiksid mu pulma, juba jõudsin oma heale sõbrale öelda, et tema laulmist pole enam tarvis, et ma tahan oma päeval, ise kõige ilusamaid laule laulda ja siis tabas mind järjekordne masendushoog – millest ma räägin? Mina ja abiellun? Ise ka enam ei usu...

Mu sõbrad pole ka mu elu eriti lihtsaks kunagi teinud. Ma tean ainult ühte meest, kelle kohta ei julgenud ükski hing ühtki halba sõna öelda. Mul ei maksa enam kellelegi pilku heitagi, kui hakkab pihta see, et küll on liiga ülbe või liiga ego, või liiga seda teist ja kolmandat . Võiks arvata, et 2 mu parimat sõbrannat arvavad, et mul on räigelt kehv maitse. Aga nüüd ma olen ära taibanud milles point on. Minu sõbrad on minu puhul üliprotektivad ja kui nad juba tajuvad, et mul hakkab selline olen hea ja mõistev periood, siis nad raputavad mind nii kõvasti, et surnugi ärkaks üles, nad ei suuda mind näha haavatavana, neid inimesi pole absoluutselt palju olnud, aga mõned siiski, kes hea tahtmise korral võiks mind ümber näpu keerata ja siis noa selga lüüa. Ja nii ma olengi suht segaduses koguaeg, mitte midagi siin Maarjamaal ei ole ju, kvaliteetmeeste põud, siis kui Sa poeletil näed ühte kena väljapanekut, kisuvad sõbrannad su varukat pidi ära, nagu oleks tegemist D&G kleidiga, mida sa endale lubada ei saa ja mida selga proovides langeksid sa pisaraisse, et sul lihtsalt pole raha seda osta.


Kõige hullem ongi see, kui sa otsid mingit tõde v vastuseid... Ja kogu segaduse juures veel leidub inimesi, kes sind veel rohkem omadega sassi ajavad... Vahepeal kaob mul lihtsalt järg ära. Inimesed vist ei taipagi, kui palju segadust nad võivad külvata, oma märkustega, et miks sa seda meest ei taha ja miks sa nii pirtsakas oled ja kuna pulma saab ja kle see mees pole sinu jaoks ja see kasutab sind täiega ära ja see mängib sinuga ja vaata, see on ikka nii ideaalne sinu jaoks jne jne. Ma muidu ei lase end häirida, aga viimasel ajal on kõik see korraga kaela kukkunud ja ma tunnen, et ma ei taha seda kuulda. Ei maksa oodata mingit pulmapidu või tärkavaid tundeid mõne hea sõbra vastu...Ei maksa loota, et kuulan teisi, ei maksa mulle nina alla hõõruda, kes mind ära kasutab või minuga mängib, ma olen ise ka ajudega inimene ja kui tõesti juhtub, et mu terav mõistus uinub ja süda kõik sopa kaela saab, siis see on minu sopp ja minu valu ja ole siis pisaraid püüdev õlg, aga ära ole targutaja või taganttorkija v etteheitja või kannatamatu... Küll tuleb õige aeg! Küll tuleb õige inimene ja kui ei tule, siis see pole ju Teie, vaid minu kaotus.

Pealegi, ma ei talu seda urgitsemist, kõik otsivad mingeid niite, ahaa, uus luuletus, ahaa, sa oled armunud jah? Ah, ah? Kes see on jne. WTF see kellegi asi on, ma võin siin teile rääkida suhete teooriast, aga mitte kunagi, mitte keegi ei saa sisse skorpioni hingemaailma või südamesse, sest mõni asi vb mulle ka teadmiseks jääda... Nii lihtne see ongi!

Jube tunnen end paremini, teate ma jumaldan seda j6usaali v2rki :D Ainuyksi m6te 6 kuu p2rast t2rkavast k2elihasest paneb mind s2rama :P Ikka ilusamaks, andekamaks, targemaks ja veetlevamaks on vaja saada – iseenda p2rast muidugi 

pühapäev, september 21, 2008

Elust enesest

Mul on üks sõber, kes on selle blogipidamise juures mänginud väga olulist rolli, vaimse mentorina on ta olnud mitmete sissekannete inspiratsiooniks. Ma ei taha siinkohal öelda, et tegemist oleks asendamatu inimesega, kelleta ma poleks kirjutava inimesena see kes ma olen, kuid selleks, et olla hea kirjanik peab olema vaimne tugi.

Tänu sellele sõbrle olen ma päris palju õppinud inimloomuse keerukusest, naiste ja meeste vahelist erinevusest, inimsuhetest jne jne. Viimane asi mida ma õppisin tänu tema olemasolule ( mitte konkreetselt temale, vaid just nimelt tema olemasolule ) oli tõmbe/tõuke teooria, selle vajalikkus ja selles protsessis mugavalt tundmine. Me tõmbame alateadlikult ligi inimesi, kes meile mingil moel tunduvad vajalikud. Nagu minu sõber – kuna me arutame väga erinevaid asju ja tänu tema vaatenurkadele saan ma enda peas tervikliku pildi, siis mul on nagu nähtamatud kämblad, mis üritavad teda läheduses hoida, sest see hoiab mind inspireerituna ja see on väga hea tunne, kui Sul on häid mõtteid ja kellegi olemasolu annab sulle vaimset energiat. Kõik mida ma kirjutan on puht minu nägemus, ma pole kunagi temaga arutanud kas või kuidas mina tema elu mõjutan, aga sellist sorti sõprussuhte juures on huvitav jälgida, mis faasid sel on. Nii öelda tõmbumise hetkel toimub minus ääretu inspiratsioonitulv, nagu kohtuks igakord uue inimesega, kes jagab jälle mingit huvitavat materjali.

Ja siis tuleb see hetk, kus meil saab teineteisest täiega kopp ette. Jällegi ma ei tea kuidas tema seda näeb, aga vahel on mul kopp ees ja ma muutun napisõnaliseks ja ainus mida mina näen on see, et ta alateadlikult tabab selle ära ja üritab rohkem meeldiv inimene olla. Ilmselt peale seda sissekannet saan ma telefonikõne, kus mulle öeldakse, et ma peksan täiesti segast. Ja kui temal on minust konkreetselt koblakas, siis ta tõmbub kuskile oma koopasse, ta ei ütle kunagi midagi halvasti, aga Sa tunned ära, kui inimese muidu huumoriga vürtsitatud kõnepruuk muutub kuivaks ja jahedaks. Ja kui muidu ma võtsin seda ( mitte ainult tema puhul, vaid üldse ) tohutu katastroofina ja pugesin või nahast välja, et aru saada miks, kuidas, kes süüdi on, kuidas aidata saab ja sealjuures tundsin, et nüüd on maailma lõpp, siis nüüd ma näen selliseid inimsuhteid väga loomulikult. Loomeinimesena, emotsionaalse inimesena ja sealjuures veel naisena tundsin ma sellistel hetkedel alati kas süüd ja seda tegutsemistahet ja selle inimese puhul ka väikest tagasilööki loomeinimesena, siis nüüd ma olen mõistnud, et need tõukumishetked võivad olla vägagi värskendavad ja omamoodi inspireerivad. Tõmbud olukorrast eemale, vaatad asja teise pilguga. Sest kui Sul on kellegagi andmise/võtmise suhe, energiaväljad on tugevad, siis see on täiesti normaalne, et inimesed väsivad. Ja meie oleme selles suhtes mõlemad inimesed, keda on harjutud nägema väga säravas ja laetud olekus ja kui teine vajab akude laadimist, siis see tuleb nagu täieliku šokina. Tegelikult on see täiesti normaalne. Kui sa tahad kasutada teist inimest, ükskõik mis eesmärgil, nagu nt mina oma sõpra inspiratsioonina vaimsetes küsimustes, siis luba talle vahel puhkust, vahel lihtsalt on tydimus teisest inimesest. Mina väsin ka vahel ära või olen turts-turts, aga see pole absoluutselt kellegi teise süü, lihtsalt mu aku on pisut tühja võitu ja ma nii väga armastan, kui inimesed seda mõistavad ja austavad. Pealegi kui on toimunud tõukumine, siis loomuliku järjena tuleb jälle tõmbumine... Akud on laetud, sõber ronib koopast välja, mina olen puhanud , inspireeritud vaikusest, võtnud aega analüüsiks ja nii hea on jälle teineteist näha.

See kehtib kõigis inimsuhetes, olgu tegemist sõpradega, paariga või pereliikmetega – üksteisele tuleb anda õhku, vabadust, aega iseendaga ja mitte võtta seda isiklikult. See on tõukumis- / tõmbumis protsess ja see on nagu lainelauaga sõit, algul käib laine üle pea ja te tunnete et justkui upute, rabelete nagu lollakas seal vees, arvates et see vehkimine teeb midagi paremaks. EI! Tee harjutage ja varsti olete nagu proff, püsite lainel. Inimsuhted need on elus kõige alus ja mida varakumalt te õpite seda valdkonda tundma, seda lihtsam on teil mõista oma kaaslasi ja elama väärtuslikult nautids kõiki perioode.



Enivei, sel samal päeval loomaaias ma tundsin, et inimesed on armastusväärsed, Olete midagi sellist kunagi tundnud? Loomaaias käib alati palju puuetega inimesi, ka sel korral oli neid kuhjaga. Kartsin , et Jake küsib kõva häälega, et miks see poiss niimoodi v naamoodi kõigub v häälitseb vms, et mida ma siis vastan, aga õnneks UK-s on inimesed eripärastega harjunud. Mu sõbranna tunnistas mõned päevad tagasi, et enne Inglismaale tulekut ta siiralt vihkas puuetega inimesi ja ei mõistnud, miks neid üldse välja tuuakse, kuid nüüd kui ta töötab kohvikus, kus igapäev käib pimedaid, kurte ja ratastooli inimesi on ta oma suhtumine totaalselt muutunud. Just sel põhjusel, et vahel on need inimesed palju säravamad , siiramad ja abivalmivad kui need, kellel kõik käed / jalad olemas. Sel päeval loomaaias jäid mulle lisaks neile inimestele silma ka hooldajad, kes nende gruppidega kaasas olid. Millised kannatlikud, suuremeelsed ja erilised inimesed. Enamik ei teeks sellist sorti tööd ka siis, kui pappi tuleks nagu putru.


Ma pean siinkohal austust avaldama oma vanaemale. Nimelt juhtus minu tädiga kahetsusväärne lugu – keegi meist ei tea, mis ja kuidas täpselt juhtus, kuid üks teooria räägib sellest, kuidas med. töötaja oli ilmselt kohmakas ja lasi väikesel imikul kukkuda, mille tagajärjel on mu tädi olnud üle 40a invaliid. Ma ei mäleta, et mu vanaema oleks kordagi elus nurisenud või kedagi süüdistanud või ennast haletsenud. Kui arstid ütlesid talle, et anna see laps ära, temast pole kellelegi kasu ja ilmselt ei ela ta üle 30 aasta, siis mu vanaema ütles, et tema ei anna oma last kuhugi hooldushaiglasse. Kõik need aastad on ta olnud oma tütre kõrval, teda söötnud ja magma pannud, hommikul voodist üles tõstnud, jalgu masseerinud, temaga jutustanud, kuigi vastu vaatavad vaid vaikivad silmad, teinud talle iga hommik patsi pähe. Ta pole saanud kuhugi kauaks minna, ta pole palunud kunagi kellegi abi. Kui teised lapsed lendasid pesast välja, siis tema teab mis tunne on, kui inimene ei saa 18 ja ei lähe kuhugi. See väike pisike lind on ikka vanaema peopesal ja ma ütlen Teile, ma ei ole kohanud teist nii suure südamega ja ohvrimeelset ja kanget naist. Kõik teised oleksid öelnud, et neil pole jaksu ja jõudu ja andnud oma liha ja vere võõrastesse kätesse. Uskuge mu tädi on elus hoidnud ainult see hool ja armastus, kuskil hooldekodus oleks ta ammu närbunud. Ja ma näen vanaema silmis vaid tänutunnet, selle asemel, et senini otsida süüdlast või olla Jumala peale vihane, et selline kohutav saatus teda või minu tädi tabas. Kas te ikka väidate, et elu on olnud teiega ebaõiglane? Kas te ikka julgete vinguda? Ma arvan, et teil pole selleks südant...

Perekond on oluline... Mu ema helistas ükspäev ja rääkisin talle mis minu elus praegu toimub, et lähen nüüd kooli ja tegin jõusaali membershipi ja, et tegelen jälle muusikaga. Et on tegusad ajad ja olen väga rahul ja ema ütles mulle: „ Olen Sinu üle uhke!“ See lihtne lause minu kriitikust ema suust rõõmustas mind. Kuigi ma teen asju enda pärast ja mu ema pole mind kunagi vitsaga taga ajanud ja sundinud, siis mul on hea meel, et ta on minu üle uhke, et ta on uhke, et olen kasvanud isiksuseks ja teinud oma valikud, olgu need õiged või valed, aga ma olen 100% mina ise mitte kellegi sunniga loodud looming. Mina olen uhke, et minu ema on mul lasknud tiivad sirutada, alati mulle toeks olnud, aga mitte iial teinud ettekirjutusi.

Ma tahan tänada Jumalat selle eest, et isegi kui meie perel on olnud raskeid aegu, siis me oleme olnud alati üksteisele toeks. Peale vanaisa surma, asju sorteerides avastasin palju koopiaid oma artiklitest... Ta saatis neid oma õele ja sõpradele. Ta oli kogunud iga viimse minu ilmunud yllitise... minu sahtlisse kogutud luuletused... See usk ja toetus on mind tiibadel kandnud.

laupäev, september 20, 2008

Vanaproua tarkus

Kui ma mõned aastad tagasi teatasin, et minu eesmärk ja missioon on uurida tõelise armastuse sügavust ja oma tarkust siis ka jagada, arvati ilmselt, et olen aru kaotanud ja hulluks läinud. Esmapilgul tundub teema ehk suht lihtne ja siin pole midagi uurida, siis päris nii see kindlasti pole, kuigi jah, reaalselt tähendab see enda peal läbi proovimist ja pigem vaimset kasvu kui akadeemilist uurimustööd.

Ma isegi ei tea miks see mind huvitab, vb sellepärast, et pean armastust ( mitte ainult mehe ja naisevahelist ) elu aluseks. Ma näen kui meeleheitlikult inimesed vajavad olla armastatud ja armastada, aga siinkohal tulebki mängu fakt, et inimesed kogevad „armastuse“ all, hoopis midagi muud ja sellest ka suur pettumine.

Olen lugenud palju raamatuid, mis räägib inimsuhetest ja sh armastusest. Raamatuid nagu „Armastuse kunst“ lõpetades „Armastuse saladusega“, sinna juurde lisaks piibel, mis on paljude vaimsete küsimuste vastuseks. Aga tõde on siin ka see, et ilmselt on mul tänu kõrgetele vaimsetele ootustele äärmiselt raske alustada suhet, mis mind 100% rahuldaks, sest ma olen kombineerinud erinevatest tõdedest kokku oma tõe, mille järgi ma hindan olukorda, suhteid, emotsioone jne.

Üks väga õige mõte, millele ma varem pole niivõrd mõelnud on Brandon Baysi raamatus „Vabadus on“. Tegelikult on seal päris mitu mõtet ja kirjanik on ühes peatükis rääkinud oma nooruses toimunud jutuajamisest vanaemaga, kes on abielus olnud aastakümneid, nende armastus polnud surnud ka 80 aastaselt. Mis on siis pika suhte saladuseks? Lugu elust enesest...

„Aga nii väga kui ma Sinu vanaisa ei armasta, ja ma armastan teda ikka veel nii, et ta paneb mu südame põksuma, ma ei lase sellest lämmatada, selle lõksu püüda või sellepärast end pisendada – sest see ei ole armastus; see on vajadus, mu kallis, ning vajaduse ja armastuse vahel on tohutu erinevus.“

Ma küsisin vanaemalt süütult: „ No ja kuidas te siis kokku jäite, kas vanaisa jättis armukadetsemise?“ Vanaema vaikis natuke ja ütles: „ Ja kullake...armastus nõudis seda. Mina nõudsin, et tema armastus minu vastu olgu nii suur, et ta oma armukadedusest jagu saaks – et ainult niisugustel tingimustel jään tema juurde. Ja ta teadis, et mõtlesin seda tõsiselt.


Ma seletasin vanaisale oma armastuse filosoofiat – et armastama peab vabalt, avatud südame ja käega. Armastust peab kohtlema nagu habrast linnukest, kes tuleb sind rõõmustama, istudes su peopesale. Ei saa kätt rusikasse pigistada, sest see litsuks linnukese puruks.

Ei, armastus lihtsalt nõuab usaldust. Linnukese peab laskma vabaks , et ta saaks lennata kõrgele, ja kui ta ei tule tagasi, siis ta polnudki sinu oma. Aga kui ta su juurde tagasi tuleb, siis niikaua kui käsi jääb avatuks, on ta igavesti sinu oma. Nõnda, mu kullake, kui Sina esimest korda armud, pea meeles, et armastada tuleb avatud käega.

Armastus on vaba hõljuma vabaduse tiivul kõrgele ja seda ei seo ükski köidik. Armastust ei sa omada. Sellest võib ainult rõõmu tunda, selles puhata, olla sellest õnnistatud ja ülendatud. Ja selle sees inimesed tulevad ja lähevad.

Selline tarkus vanaproua huulilt. Kuid ilmselt kogu jutu suurim tera kokkuvõtlikult on siiski see, et vajadusel ja vajamisel pole armastusega pistmist. Inimesed armuvad ja tunnevad seda pidevat vajadust kellegi järele ja nad ei taipagi, et see vb just olla takistuseks kahe inimese vahel, sest suur vajamine lämmatab teise poole. Täna tuli minuga üks minu blogilugeja rääkima ja tunnistas, et talle näib võimatuna tingimusteta armastus. Ma tahan siinkohal veidi lahti seletada mida ma selle väljendiga mõtlen... ma ei pea siin silmas seda, et me armastame igat kaluriküla kaltsakat, kes Vana Tallinn kaisus uinub ja kord nädalas kalahaisu maha peseb. Ka puhtust ja karskust nimetame tingimusteks. Ja loomulikult seda sorti tingimused meil on, see on austus iseenda vastu, suhtumine, et „ Ma väärin kõige paremat“. Selles pole küsimust, et mul on teatud tingimused, peaks vist rõhutama, et minul on need kohe kindlasti. Aga tingimusteta armastuse all pean silmas kristliku arusaama, sellest, et meie armastus ei ole kade, ega omakasupüüdlik, ma ei armasta selleks, et olla armastatud, ma ei lähe üle laipade ega mängi räpaseid mänge ( a’la ma olen rase, nüüd Sa pead minuga koos olema – selliseid naisi olen ma näinud oma elus küll ja küll ). Ma võtan vastutuse täielikult enda peale oma tunnetes. Ja olgu see armastatud isik, kes tahes mul pole talle nõudmisi. Mis ei tähenda, et minu usk, lootus või armastus oleks sellevõrra nõrgem. Lihtsalt ma nendin fakti, et armastus on vaba ja eelkõige ma armastan selleks, et anda... Ja kui see on määratud, siis ühel päeval ka võtta, mitte nõuda, vaid olla õnnistatud pakutavast.

Baysi raamatus on räägitud tänulikkusest ja tänutundest, et mida rohkem me oskame hinnata seda, mis meil on , seda enam meile elu pakub. Ma jalutasin Jakega loomaaias, ilm oli super, me pidasime luikede ja palmide keskel pikniku ja ma olin tõeliselt tänulik, et mulle on antud võimalus selle imearmsa väikse poisiga üks aasta veeta. Lapsel silmad särasid, ühes käes väike lõunabox ja teises peos minu käsi ja ma vaatasin teda ja ma tundsin kui uhke ma olen – iseenda ja tema üle ja tänulik selle päeva eest. Ilmselt oli meie sära nagu magnet, sest kümned inimesed tulid minuga sel päeval loomaaias rääkima, täiesti võõrad inimesed, kes ütlesid, et ta on nii armas, kes ütlesid, et ma olen ilmselt maailma parim lapsehoidja. Me jäime silma oma suures tänulikkuses, et üksteisel olemas oleme. Ja pean tunnistama, et inglased on tõeliselt vahetud ja siirad suhtlejad, kõik kes meiega sel päeval rääkima tulid, asusid oma teed ja laususid täpselt sama lause: „ goodby my love“ v „ See You later my love“ Ja eestlasele tundub see imelik, öelda midagi sellist võhivõõrale, aga koju jõudes ma tundsin end armuga täidetult, sest ma olin suutnud muuta kellegi päeva paremaks ja nemad andsid midagi mulle oma siira huvi, naeratuse ja lihtsa väljendiga „ my love“, mis näitab et nad on Sinu poole avatud, armastavad ja abivalmis.

neljapäev, september 18, 2008

Unistused & reaalsus - kui suur on vahe... v kui v2ike hoopis?

Alustame sellest, et ma pean ikka andekas olema, sest üks Inglise proua ütles mulle eile, et ta jumaldab mu tukka ja tahab ka sellist. Haah! Ma ei julgenud öelda, et ma selle ise endale ette nikerdasin. „ Aitäh, ise nädal aega tagasi lõikasin küünekääridega, soovite ka?“ :D Igatahes lubas ta enesele sellise lõigata...jajaa, nii minust saigi moeikoon – hahahha.

Peab tunnistama, et peale seda õhtut, millest eelmises sissekandes kirjutasin, on palju muutunud. Ma tunnen, end nagu tolmuimeja, ma korjan kogu saasta sisse ja siis u kord kuus viiks keegi mind nagu tühjendamiseks välja. Nagu ma ütlesin, oli hetk ja tuli vaikus, tolmuimeja enam ei töötanud. Ja siis toimus see puhastumine ja ma olen jälle täis energiat ja tahet koguda uusi asju enesesse. Vanast on lahti lastud, see on nii paganama hea tunne. Ma olen jälle inspireeritud, teadmisjanuline, tahtejõuline, mu eesmärgid on jälle selged, nad pole vahepeal kuhugi kadunud, vaid kui Sa oled tolmu täis ja mõte pole selge, siis need eesmärgidki tunduvad kaugetena. Igatahes on jälle see periood, kus ma unistan ja nipsuga asjad juhtuvad.

Ma lugesin eile läbi on Bo Yin Ra raamatu, ma haarasin selle oma riiulist täiesti juhuslikult, kuigi reaalselt seisab seal u 4 pooleli olevat raamatut ja võtsin kaasa laste mängugruppi. 12 v2ikest jõnglast jooksid ja karjusid, aga minu vaimutoidu janu oli nii põletav, et see ei häirinud mind. Vajusin lihtsalt oma maailma ja lugesin. Seal oli kirjas niipalju vastuseid või teemasid, mida olen hiljaaegu inimestega arutanud. Seda juhtub minuga tihti, et räägin millestki ja pärast kinnitab minu sõnu mõni väga hea raamat.

Igatahes eile ma istusin ja kuulasin oma hetkelemmikut Joshi, kui ma tundsin seda põletavat igatsust muusika järele, mitte kuulamise, vaid muusika tegemise järele. Muusika on nagu söed, mis minu sees hõõguvad ja igatsevad moonduda leegiks, et anda sooja kogu ümbritsevale maailmale. Ja ma istusin ja ma olin kurb, sest kuigi olin just vaimult läbi teinud puhastuse ja kirgastunud, siis siiski oli puudu see, mida ma nimetan oma eluarmastuseks – muusika. Aga nagu on öelnud paar mu väga head sõpra – „ ole oma soovidega ettevaatlik“.

Selles lauses on tõde sees, sest õhtul olin ma kutsutud „Make up partyle“ , mis pidi toimuma ühe mu tuttava majas. Teate küll neid UK stiilis majapidusid – naised tulevad kokku kellegi kodus ja siis keegi tädi tutvustab teile kas vibraatoreid ja sekspesu või mingi firma kosmeetikat. Esiteks see tänav oli juba nagu „Meeleheitel koduperenaiste“ stseenist. Ja kui ma sisse astusin ja maha istusin, siis ma olin nagu sattunud oma unistuste tulevikku. Heledates toonides suur tuba, kamin, seinal selline vinge asjandus, mille sai küünlaid täis panna. Riiulid, koos väga maitsekalt valitud korvikestega, sisaldamas super head kirjandust. Perepildid, maitsekas kunstivalik ja mis peamine valguse mäng. Minu ema on seda alati rõhutanud, et valgustusega saab kodu elama panna. Kõik oli nii romantiline... Edasi kööki astudes ma sain aru, et kui ma oleks kinnisvara turul ja otsiksin maja, siis see oleks see house mille puhul ma ütleks oma mehele: „ See ongi see !“ Sel majal olid suht väiksed aknad, õigemini 4 ruutu, aken ise polnudki nii väike, see tegi kohe maja palju kodusemaks. Köögiaknal olid pisikesed valgustid, nagu jõulud aasta läbi, isegi veekeetja oli minu maitse :D Pidu hakkas otsale saama, ja kuna meil Tinaga mõlemal oli vaja varakult tõusta, hakkasime minema. Jõudsime juba autosse, kui üks tuttav, kes on minu laulmisest alati vaimustuses olnud tuli joostes ja ütles „ Tule tagasi, sa pead tulema, Tinekey mees jõudis, sa pead tulema tagasi“ ( ma ilmselt ei maininud, et tegemist oli muusikutest abielupaari majaga ja nad olid helistanud mehele, et see ruttu tuleks, aga mina seda ei teadnud ). Okey, ronisime autost välja ja seal see mees siis oligi, keda mulle juba pool aastat on üritatud tutvustada. Mees taris mu kuhugi taharuumi ja küsis, et mida me neile kõigile siis esitame ja kas proovi ka enne teema. Mõeldud tehtud, astusin sisse nende pere prooviruumi... Klaver, kitarrid, trummid...Oh TULE TAEVAS APPI, see oli tõesti minu unistustekodu. Ja läks proov lahti, väike karm Kadri ja vana muusikust karu, kel häälematerjali jätkus, öö oli pime ja kellaaeg hiline, aga nii me seal kahekesi laulsime. Korra läbi tehtud, ootas meid teises toas publik. Saate aru, minu suurim fänn hakkas nutma ! See oli nii armas, äkki kõik vaatasid tema poole ja kui pea tõstsin vaatas ta mind pea kõrvale kaldunud ja pisar silmis ja ütles veidra lause: „ Oleks mu ema siin“. Tegemist on 2 lapse emaga, kes on ämmaemand. See oli nii liigutav ja armas hetk, sest ma sain peale pikka pausi jälle teha seda, mida ma nii väga armastan. Pealegi on jõuluks juba tellitud mind jälle esinema, nii et pean hakkama võikest kava kokku panema . Aga jah, Maggie tuli ja ütles, et Kadri ma tahan Sulle kohe musi teha ja juba ta tuli ja musitas ja kallistas ja ütles kui palju ta mind armastab ja, et mul pidi olema imeline hääl – egolaks rsk :D Veider siin UK-s on kõik öelnud, et neid retsilt erutab minu aktsent, see pidi minu laulmise tegema eriti meeliköitvaks, pole selle peale tulnudki, et kui Sa tahad end välismaal müüa, siis sinu juured võivad siinkohal vägagi kasuks tulla.

Eniveis, ma olen väga rahul jälle ja ma pean tunnistama, et minu jaoks on saanud äärmiselt oluliseks hingeline puhastus, see teeb minust parema kirjaniku, parema muusiku, parema sõbra, inimese ja armastaja. Ja unistused, need hoiavad mind elus... Ja vb on minulgi kunagi oma väike majake, kus on palju kodusoojust, hubasust, stiilitunnet ja muusikat... Vb ei tule seda aega, aga unistamist ei saa keegi keelata. Aga no meie pere vb rendib selle maja, kuna muusikute pere l2heb aastaks ymbermaailma reisile... Siis ma kyll Eestisse veel ei tule :D Haah!

kolmapäev, september 17, 2008

Josh Kelley

http://www.youtube.com/watch?v=ewboCAWJqu0

Selles loos on midagi... peidetud inspiratsioon ilmselt :)

Minu vaimne eesm2rk

Kas Te olete vahel tundnud, et elus on olukorrad justkui matemaatikaülesanded, Jumal ( kes kuidas nimetab ) annab Teile pidevalt ühte ja sama ülesannet lahendada ja te olete nagu juba viimse piirini vihastunud ja küsite, et:“ Miks mina jälle mingi sellise nõmedusega tegeleme pean?“ Ma sain sellele küsimusele eile vastuse. Nimelt meie inimesed olemegi sellised rumalad loomad, et astume 100 korda sama reha otsa ja selle asemel, et mõelda vahepeal, me ikka üritame uuesti ja ainult ühe võttega – hüpata rehast üle. Aga kui Sa pole trenni teinud ja füüsist parandanud, siis sa ikka lajatad koguaeg selle varrega aiavidina otsa.

Mul oli üks olukord, kus ma tundsin, et see on justkui mulle tuttav, minu reaktsioonid olid sarnased, minu käitumine, minu mõtlemine. Ja mul meenus millised on olnud selliste olukordade tagajärjed, esimene kord ma kaotasin sõbra, teine kord läksin ma inimesega totaalselt tülli ( õnneks aeg lahendab päris palju asju ). Aga kolmas kord jõudis mulle pärale, et nüüd on aeg see ülesanne õieti lahendad, ma olen 2 korda läbikukkunud, aeg on lahenduskäik selgeks saada. Mul oli parasjagu vestlus ühe inimesega pooleli ja ma jäin täiesti vait. Ükskõik mida ma üritasin öelda tundus vale või mõttetu. Ilmselt oligi asi selles, et erinevalt eelmistest kordadest, ma ei üritanud huupi tehteid teha, vaid ma üritasin oma peas lahenduskäigu tervikut näha. Ma sain aru, kui rumal ma olen olnud, kui palju kordi elus ma oleks võinud teisiti käituda. Aga ma pole enda peale vihane – enam mitte, sest ma olen inimene ja ma teengi vigu, aga tähtis on ühel hetkel õppida, sest muidu viib asi selleni, et sa taipad ühel päeval, et sa oled juba vana ja koltunud ja sa kurdad, kui karm elu sinuga oli. Elu pole karm, elu on õppetund ja mida kiiremini sa õpitust kinni haarad, seda enam on sul võimalust midagi muuta.

Ma olen kindel, et kõigil teil on omadusi, mida te enda juures vihkate, mis vb löövad välja küll harva, aga mille üle te pole uhke. Pika ja objektiivse analüüsi tulemusena, ma olen välja suutnud peilida oma nõrgad kohad inimesena. Need on need omadused, mis mulle teistes ei meeldi, miks ma peaks neid taluma siis enda juures. Aeg on need välja juurida. Ja seda omal tugeval soovil. Janika iseloomustas mind kord sõnadega, et :“ Kadril peab tulema endal see tahtmine, teda ei saa sundida v moosida“. Tema pidas seda silmas, et ta käis mulle pidevalt pinda, et lähme jõusaali ja mina olin kategooriliselt vastu ja Inglismaal ma tõusin ühel hommikul ja ütlesin, et nüüd ma tahan minna, ise tahan, ma olen valmis. Ja see on paljude asjadega nii. Ka Inglismaale poleks ma varem kunagi tahtnud tööle tulla, ma tegin seda siis, kui oli minu jaoks õige aeg, kui see soov põles minu sees. Mulle ei meeldi teha asju kellegi sunnil. Kui keegi ütleb mulle, et kuule ära söö seda kooki, sa oled niigi paks, siis ma saadan selle inimese seenele, aga kui ma ise peeglisse vaatan ja tunnen, et rsk, sang hakkab üle käima, siis on õige aeg dieediga alustada.

Ma tulin Inglismaale, et muutuda. Eelkõige vaimselt kasvada, end kõigest ja kõigist eemal olles analüüsida. Kõik oma asjad ja inimesed usaldasin ma teistesse kätesse, ma ei saa tuhandete miilide tagant midagi muuta ega teha. Minu jaoks on see suht keeruline, kaotada kontroll, ma pean usaldama. Kõige raskem ja hullem on see, et vahel on nii palju öelda, aga need pole asjad millest rääkida msnis v telefoni teel. Janika ütles ka, et msn pole ikka see, tema tahab minuga silmast silma rääkida. No mina muidugi mõtlesin, et minu meelest pole midagi häda siin trükkimisel, aga nüüd 6 kuud hiljem, ma saan aru, kui oluline on vaadata inimesele silma, näha kui palju on jutus varjatud v varjamata tõde, kui oluline on vahel öelda sõnadeta. Me võime Liisuga siin igapäev seletada kui suur on igatsus, aga üks suur kallistus ütleks palju enam.

See aeg pole minu jaoks olnud kerge – igatsus, hirm jne jne. Aga kui ma juba siia tulin, siis ma luban iseendale, et minust saab parem inimene. Ma tahan jääda igas olukorras iseendaks, ma tahan ise enda üle uhke olla, ma tahan usaldada, ja lasta saatusel vahel end kanda, ma tahan olla siiras ja aus, ma tahan, et minus poleks kübetki kadedust, ma tahan, et ma suudaksin taluda kõike, et mitte miski ei murraks mind, ega muudaks mind kibestunuks, ma tahan olla kannatlik ja ma tahan osata andestada, isegi kui elu ise mind mutta tambib. Ma olen sellest palju lugenud, kuidas inimesed on öelnud, et nad oskavad andestada ja elu paneb neid siis proovile ja nt nende lähedane mõrvatakse. Anna siis andeks- see pole lihtne, see nõuab vaimset kasvu, aga see vaimne kasv hakkab pihta väikestest asjadest, vb mitte nii keerulistest situatsioonidest, kuid kindlasti väga olulistest. Üks asi, mida ma olen alati tahtnud osata, on tingimusteta armastus...See on ilmselt üks suurimaid ande, mida inimesele vb anda... Kui Ta ei küsi midagi, vaid ta annab... See on minu vaimne eesmärk.

reede, september 12, 2008

Kathriini luuletund

Oota mind ära, ma palun,
oota mind ära mu täht.
Oota ja Sa näed, et sirutan käe,
oota - kogun jõudu ja saan selle väe.

Ma ju tean, kui raske see on,
aga usu, see on seda väärt.
Ma ju tean, et aeg jookseb käest,
siiski seotud hetkel mu käed.

Ma keeraksin kella, kui saaksin
ja päevad käest meil kaoksid.
Ma jookseksin kiirelt kui paluksid,
et miilid me vahelt kaoksid.

Ma palun Sind - oota mind ära,
las aeglaselt avaneb värav.
Küll t6ttan siis kiirelt Su juurde,
on mõtted juba ammu Su juures.

/Kathriin SEPTEMBER 08/

teisipäev, september 09, 2008

esmaspäev, september 08, 2008

T6eline jama

Ilmselt minu msnilistis olevad inimesed on juba mõistnud, et miski jama on lahti. Ja jama on päris korralik. Läksin mina u-neti oma kontoseisu tsekkima. Lihtsalt kontrollima, kas üks ülekanne on üle tulnud ja vaatan, et arvelt on maha läinud krediitkaardi intress ja kuumakse. Mõtlesin, et oh krt, olen krediidikaga maksnud ja unustanud tagasimakse teha, et intress jooksma ei hakkaks. Tormasin siis kähku teise konto väljavõtet uurima ja mis ma näen – 4000 krooni maha võetud, üle 6000 krooni broneeritud. Mõtlesin, et kas ma olen hulluks läinud v, sest ma ei mäleta, et oleksin viimase kuu jooksul kaarti kasutanudki. Vaatasin kohe rahakotti, kaart täiesti alles. Maha läinud summa oli kulutatud Vilniuses, RIM-i toidupoes. Broneeritud summad USA-s erinevates toitlustuskohtades ja üllatus-üllatus, 1500 krooni eest oli kurikael lasknud endale soengu pähe teha. Ma olin lihtsalt täiesti šokis, keegi käib ja kulutab minu raha ja mina muudkui maksan. Lisaks veel intressid!!! Ma ei teadnud kohe kuhu pöördudagi – politsei? Pank? Igale poole helistamine siit ju hirmkallis. Lõpuks helistasin HELP-liinile ja paluti teha avaldus. No mida!? Keegi reaalajas kulutab mu raha, ma hakkan siin avaldust tegema? Lõpuks ikka tulid sellepeale, et mu arve sulgeda. Läksin siis avaldust tegema – tule taevas appi, iga tehingu kohta eraldi. Iga tüübi pitsa söömine eraldi vaja kirja panna!!!??? Helistasin tagasi, küsisin, et kuulge inimesed, ma jäängi seda siia täitma. Lõpuks siis ütlesid, et saatke kiri ja copyge kogu see kupatus, mida teie kulutanud pole. Imelik oli see, et esimene lause pangast oli:“ Saadame teile uue kaardi, kuhu kontorisse soovite?“ Ma ütlesin, et mul on pohhui see uus kaart praegu, ma tahan oma raha tagasi ja sellele sekeldusele lahendust! Aga kuna mu deebetkaart kaotab detsembris kehtivuse ja mul pole millegagi maksta, siis tellisin ka uue krediidika siiski lõpuks Inglismaale. Kõige hullem on see, et ilmselt pean hakkama nüüd tõestama, et ma tõesti pole viibinud USA-s v Leedus ja olen UK-s. Kuidas ma seda tõestan, see võtab miljon aastat ja närvi. Tuttav pangast ütles, et need summad mis on broneeritud, tühistatakse, aga see mis on juba maha võetud – selle tagasisaamisega läheb raskeks. Maksan igakuu kellegi juuksuriarvet ja intressi? See oleks küll jubedalt meeldiv. Ma ei taha teada, mis oleks saanud, kui ma poleks oma arvet kontrollima läinud veel niipea... 30 miinustes, maksad millegi eest, kui Sa pole sentigi kulutanud. Jumal tänatud, et veel tavakonto kallal ei käidud, siis ei oleks millegi eest kohvigi osta.

Kuidas see juhtuda sai? Kuna ma vahel kasutan krediitkaarti, sest igal pool ei saa deebetkaardiga maksta, siis on ilmselt juhtunud, et poes n keegi kopeerinud andmed ja neid andmeid müüakse. Sest nt internetis ma ei maksa kunagi selle kaardiga, seega seda teed pidi ei saanud asi levida. Ja kõige hullem, et see on üks mu lemmikpoode... Ma ei julge sinna enam minnagi.

Elu ei ole õiglane ja sa ei pea isegi rikas miljonärihunt olema, et ka Sinuga selline asi juhtuks. Debiilikud on kõikjal. Ma loodan, et soeng oli minu raha väärt ja et juuksur tal teinekord kõrva maha lõikaks.

Hea uudis on see, et sõber Margus lubas korraldada heategevuskontserti „Aita sõber koju“ – minge teda siis kõik kuulama ja pange korjanduskasti palju pappi, sest lennupiletid on kallid ja identiteedivargus on mind kuivale tõmmanud...( loodame muidugi, et pank lahendab olukorra) ja koduigatsus on ka suur juba... Ja tuju on halb. Imelik, just paar päeva tagasi ju räkisin, et keegi pole meist millegi eest kaitstud. Vägistamised, häkkerid, röövid... Kõik see juhtub meie ümber ju igapäev ja alati me loodame ja arvame, et see ei puuduta meid. Puudutab küll!

Kui ma oleksin mees

Ma vaatasin eile populaarset X-factorit ( teate küll see saade, kus otsitakse tulevast superstaari ). Ja žürii ette ilmus 38 mees. Ja üks žürii liikmetest küsis, et miks Sa siin oled. „Tulin oma naise õhutusel, iga aasta ta utsitas mind, aga mul oli alati vabandus. 11 kuud tagasi sündis mu tütar ja naine suri & ma mõistsin, kui lühike on elu.“ Elu ongi lühike ja üks mu sõber just eile ütles, et minu puhul kehtib alati see, et mis iganes väljakutse mulle esitada, ma olen 8 sekundi jooksul nõus. Ehk on see kiire otsustusvõime ( mis tuleb erinevatel aladel vägagi kasuks ), aga vb on asi lihtsalt selles, et minusse on koordineeritud see teadmine, et miski pole igavene ja kui sa ei tee seda täna, siis homme vb olla hilja. Tulles tagasi selle mehe juurde, siis ta tõesti oli ääretult andekas ja kõik pidid tõdema, et naine teadis, mida ta soovitas. Kahju ainult, et naisel see ilus hetk nägemata jäi. Ärge oodake homseni, öelge juba täna elule JAH!


See mees aga meenutas mulle üht u aasta tagasi olnud vahejuhtumit, kus mind kutsuti ühele õhtusöögile. Hea seltskond, rohkelt nalja ja suurepärane kõhutäis, aga lisaks sellele jäi sellest õhtust meelde mulle üks emotsioon, mida tekitas samuti kohale kutsutud leskmees oma pojaga. Ja ainus mõte mis mul pähe tuli, oli, et issand, ta peab lapsele ise kõik riided ostma ja süüa tegema jne ja selle kõige juures on ta kindlasti suht kurnatud. Mul lihtsalt tekkis see kujutluspilt, kuidas üks tore mees rabab tööd, hoolitseb kodu ja lapse eest ja õhtul poeb ta üksi voodisse ja tal pole kedagi, kes ütleks, kui tubli ta on või teda kallistaks, rääkimata kõigest muust, mida iga normaalne mees väärib. Ja 3 ööd/päeva ma olin nii häiritud sellest mõttest, kui jube võib olla kaotada kallis inimene.

Linda Goodmani „Päiksemärgid“ kirjeldab skorpionnaist kui isikut, kes kahetseb asjaolu, et ta pole sündinud mehena. Kuigi ma naudin kõrgeid kontsi ja armastan ilusaid mehi, siis mingil määral vastab see lause siiski tõele. Minus on alti olnud peidus maskuliinsem pool, kes tahab asju juhtida, teha omamoodi, naisena ei saa ma neid asju lubada. Eile ühte sõpra analüüsides ma mõtlesin milline mina mehena oleksin, kuidas ma käituksin, kuidas naisi valiksin, millised oleksid minu väärtushinnangud jne.

Ma oleks täielik naistelemmik – sõnaosav ja musikaalne. Autoroolis ületamatu, kõik tsikid unistaksid minuga minu volvos vuramisest (hahahahha) :D Aga ma poleks mingi lihtne mees Eesti talutüdrukutele. Noorena oleks mul kirglik slaaviarmuke, pikkade jalgadega, ärivaistuga brünett kaunitar, kes voodist alla 5 raundi ei lahkuks. Ilmselt ma lollitaks naiivseid naisi, laseks neil patja nutta, ärge kartke, ma ei kasutaks neid ära, sest ma ei viitsi naistele haiget teha ja seejuures veel kehva seksi taluda. Ja siis ühel päeval, kui ma olen valmis, hakkan ma otsima oma unistuste naist, ma isegi tean milline ta oleks – pisike, ilusa naeratusega, suure südamega, enese ja sihikindel naine, kes ei jääks millegagi hätta siin elus, kes oleks kannatliku meelega hoolitsev ema minu lastele, kes oleks nii tõeline koduhaldjas ja samas vääriline kaaslane seltskonnas. Naine, kelle üle ma tunneksin uhkust, kellest räägiksid kõik minu laulud. Ta poleks pirtsakas, aga kindlasti poleks tegemist ka tüüpilise Eesti karjatüdrukuga. Ma ütlen Teile, ma oleks mehena nahhaalne, valiv, ylbe, aga see üks naine, kes minuga altari ette kõnniks saaks kõige selle mida üks väärikas naine väärib. Ta sõidaks parima autoga, ta kannaks parimaid kleite, ta oleks minu A & O, minu prioriteet nr 1! Aga seda muidugi alles siis kui oleksin 30. Seni ma ehitaksin oma karjääri üles ja naudiksin kirglikku noorust. Kõik peab ju tasakaalus olema :)

neljapäev, september 04, 2008

Soovahetus?

Krt, mis haridus koristajatel on? Keskeri? No tõesti, mina oma poole bakakraadiga jäin täna igatahes hätta. Need 2 närakat mopilaadset asja on meil kodus algusest saati olnud- mina neid kasutada ei osanud. Laisk nagu ma olen piirdusin senini vaid põrandapühkimisega. Aga kuna ma nädal tagasi hiirelaipa mööda põrandat kassiga võidu lohistasin, siis nüüd mõtlesin, et võiks selle närilise vere ikka ära pesta. No igatahes üks pulgaotsas leiutis ei imenud üldse vettki sisse, ma ei tea mis sellega tehakse ja teisel leiutisel ei näinud ma ühtki tõmmatavad lisavedrustust, millega oleks võimalik vesi välja suruda. Oh tsirkust! Nii ma seal siis uisutasin cm kõrguses vees – loodame, et põrand maast lahti ei tule. No ega ma ei pea ka kõike oskama eksole! Ma räägin ju, et ideaalseid naisi pole olemas :P

Täna jälle naerdi minu üle, pereisa läks rooli ja küsis, et kes selle autoga sõitnud on, Jake? Pereema õiendab koguaeg, et: “Teistel inimestel on põlved ka!“ Ega mina süüdi ei ole, et ma nii pisi-pisi olen, kui ma nina esiklaasis ei sõida, siis jalg gaasini ei ulatu :D Kõik on alati nii vihased, et kas ma ei viitsiks peale sõitu istet tagasi lasta, sest teised ei mahu istuma – olete siis nii paksud kõik!?
Täna oli üldse põnev hommik, Jake teatas, et: „ Kadri on kuninganna!“ No näete milline džentelmen, ma juba ammustest aegadest räägin, et sellest kutist saab asja – on stiili, on huumorisoont ja on sarmi. Tagatipuks pidi issi olema Inglise kuningas. Issidest rääkides...

Mina ei saa aru, kõik romantilised asjad juhtuvad alati vale mehe seltskonnas. A’la lähed oma klassivennast nohiku juurde mata ülesandeid lahendama ja just sel tunnil hakkab taevast tähti langema. No mina jäin pereisaga täna paduka alla, vat kui romantiline...või siiski mitte- haah!

Igatahes kallis kursaõde sai 3ndal emaks. Pisike tütretirts, kes oma kaalu järgi arvestades vist väga pisike polegi – 4,7kg. Mina olin 2,5 kg, ilmselt ämmaemand arvas, et Pöial-Liisi on sündinud. Mu ema jutust vb järeldada, et ma olin üldse haigla kõige kuumem beebitots – teistel olevat nimelt kuued suured olnud, aga minu nahk istuvat täpselt minu kontidele, ei ühtki kortsu. No ta muidugi nägi mind alles 2 päeva hiljem kah(ei ma pole lapsendatud, oli sygav stagnaaeg) , ilmselt 2 päevaga jõuavad ka teised tited sirgeks tõmmata. No kui see ilus aeg välja jätta, siis järgnevad aastad mu vaene ema ilmselt hoidis juba kahe käega peast kinni, et ta sellise põrgulise on ilmale toonud. Tagantjärgi mõeldes ma olin suht kange põnn ja kui mulle ikka miski ei meeldinud, siis ma asja nii ei jätnud kah. Küll mul oli vaja surada kõigi toidu ja rahakottides teada saamaks mis seal ikka on, siis oli mul vaja kohalikke kombinaaditädisid üle õue kutsuda „piimatädideks“. Rääkimata sellest, et mu ema pidi koguaeg ostjat v patsienti mängima ( see on see üksiklapse elu ). Mis ta kah vingub, igapäev sai voodis lamada ja tik-taki süüa, vahel oli vastik, kui ma süstlaga külma vett kõhu peale lükkasin. Mida aeg edasi, seda edevamaks ma muutusin, kui esimesed videokaamerad ilmusid, siis oli mul vaja teha talkshowsid. Vanaemale andsin ma klaverikontserte, ise tahtis, ma aru ei saa kuidas ta neid talus, sest vanaisa lõi kõik uksed kinni, kui järjekordne ettekanne tuli. No igatahes, vahel me ilmselt kõik mõtleme, et „ Tatt mängi barbidega ja jäta mu hing rahule“, aga teisalt neid aegu enam ei kordu. Vb kõrgemas eas, kui ema puusavalu vastu süsti vajab, siis saan veel ehk arsti mängida, aga muidu ei iial. Ja ilmselt see oma lapse saamise hetk on ikka nii special ja eriline. Igatahes õnne Marisele ja Intsule ja Hely, Sinu oma olgu järgmine!

Natuke nalja elust enesest ka: Pereema oli lugenud artiklit tyybist, kes end ymber lasi l6igata ja tyyp oli juba lapsena 6elnud, et tema lemmikv2rv on roosa. No meie v2ike tahab ka roosat l6unaboxi jne:D Ja pereisa kohe kysis, et: " Kelleks Sa suurena saada ikka tahad" Vastus: "Tydrukuks!" "Mis sorti tydrukuks?" "Tydrukuks, nagu KADRI!!!" :D Meil on vist mure...

No jah, v2iksem peab mind suureks eeskujuks, suurem see-eest arvab, et ma olen n6id, kuna mul pidavat n6ia pilk olema ja ma olen vahel suht skeeri , ahjaa imelik ka :D No karta on, kui s66gilauas n6medusi tehakse, siis mu pilk ytleb k6ik ja kui keegi minuga ylbel toonil r22gib kytan tagumiku kuumaks. :D Aga perele tundub see sobivat, kuna Laura oligi softi olnud, aga kutid nyyd vanemad ja karmi k2tt, s6na ja n6iapilku on h2dasti vaja. Ma olin siin k6igest n2dal aega olnud, kui vanem poiss mingi v2ikse asja p2rast lamenti l6i ja ma ytlesin terve pere kuuldes, et "Aitab sellest undamisest". P2ras oli vist pikalt arutatud, et see t2di on p2ris karm. Selles suhtes jah, et isegi kui pre kodus, ma julgen ikka 6elda, vahel kohe n2ed, et haugub emale vastu, siis kutsud korrale. Seda t66d ma ei soovita sellistele, kes ennast kehtestada ei suuda v kes kardavad, et laps ytleb halvasti vms. Nad n2hvivad oma vanematele ka vastu, kui miski ei meeldi. Igatahes, endiselt ootan mantlip2rijat!

Elu 6ppetund

Loen siis mina tänasest Postimehest, kuidas kasiinoärimees Karu väidab, et Eestis on kasiinosõltuvuse probleem ületähtsustatud. Et konkreetseid sõltlasi on ainult u 2% kogu elanikkonnast. Mis see siis teeb? U 32000 inimest? No mu peast arvutamine pole just mingi eriti tugev. Aga millest Karu kõrvale hiilib, on see, et kasiinosõltuvus ei puuduta ju ainult sõltlast ennast. Seega on kannatanuid vähemalt 4 korda rohkem, mis on Eesti mastaabis suur hulk inimesi. Sellesse on seotud vanemad, kolleegid, lapsed, abikaasad, elukaaslased. Ja minu meelest on teema vastupidi just maha vaikitud. Minu kokkupuude kasiinosõltuvusega oli minu eelmise sisuliselt vb öelda elukaaslase kaudu. Kasiinost said kõik jamad alguse, kui sinna korra ära eksisid, siis enne välja ei tulnud, kui enam kuskilt laenata ei andnud. Sellest tekkinud suur stress ajas omakorda jooma, joomisest tulid töölpuudumised, ringitõmbamised, tülid minuga ja nii see suur must ring alguse sai. Ma ei räägi seda kellegi laimamiseks. Sest sõltuvus on haigus ja kõige läbielatu juures jäi minusse veel ka pisut arusaajat. Igatahes minu jutt on selleks, et inimesed oskaksid märgata ja karta. Kui ma oma tolleaegse kutiga käima hakkasin, siis mul polnud asjast õrna aimugi, kuni ma kuulsin linna pealt kõlakat. Aga teate ju küll seda inimeste kadedust, ei hakanud mina ka kõiki asju uskuma, mis ma kuulsin. Ometigi otsustasin asjaosaliselt endalt aru pärida. Vastuseks sain ma muidugi, et „Olen käinud küll vahel sõpradega kaasas ja vahel mõne sajalise mängu pannud.“ Heh...issver, rumal oli ikka rumal olla. Kasiinosõltuvus tekitab valetajaid ja nagu Ta ise mulle ütles, see on nagu lumepall. Kõigepealt ütlesin Sulle, et olin tööl vms, siis kui Sa küsid mis tööl toimus pean jälle uue vale välja mõtlema ja nii ta läheb. Ja nii oligi. Ma ei mäleta enam kõiki detaile ja ma ei tahagi mäletada, aga mul on meeles üks point, kus minu jaoks kogu tõde päevavalgele tuli. Mu ex oli mitu päeva kadunud, mul oli täpselt sessi aeg ja ma olin omadega täiesti sassis. Kuna mina ja tema vanemad olime murest täiesti murtud, siis lihtsalt kammisime öösel Tartu linna ja kasiinoümbrusi läbi. Kõige pullim oli see, et ta ise oli küll maani täis, lausa deliiriumis, aga niipalju nuppu tal jätkus, et meie eest põgeneda ja varjata asukohta. Järgmisel päeval sain ta telefonitsi nõusse, et tema auto minuni toimetataks, sest täiesti võõrad inimesed lihtsalt retsisid seda. Kohe kui auto kätte sain hakkas otsimine jälle pihta. Pimedas sõidelda mööda maanteid ja otsida mööda hotelle. Polnud just väga meeldiv. Lõpuks tuli telefonikõne, ma isegi ei mäleta, kes oli helistajaks, aga igatahes palus ta mul mu exile haiglasse järele minna. Jõudsin siis sinna, kui mulle pahupidi pööratud silmadega boyfriend üle anti kaasas 2 kotikest pulbrit ja öeldi, et ma seda iga 2 tunni tagant sisse joodaksin. Ei olnud tal aluspesu, ega sokke, habe oli 3 päeva ajamata ja nii ma siis polikliinikust välja jalutasin, ise mõeldes, et millega ma kõik selle ära olen teeninud. Kodus panin tüübi magama, riided kõik masinasse ja helistasin tal vanematele, et palun tulge ja viige ta minema, sest mina enam ei jaksa. Ütlesin kutile, et anna oma u-neti paroolid, tsekin mis jama Sa siis seekord kokku oled suutnud keerata. Ühe nädalavahetusega oli musta auku maetud täpselt 100 000 krooni. Enamik kasiinosse, mõne võidusummaga oli hotellides viibitud ja jooki ostetud. Kui tal isa järgi jõudis, koos puhta pesuga, võtsin märjad riided masinast välja, voltisin kokku, ulatasin isale, talutasin oma eksi ukseni ja vaikisin. Isa vaatas mulle otsa ja ütles: „ Anna andeks Kadri“.

See lugu ei lõppenud muidugi nii, juhtuma hakkas veel paljugi asju- negatiivseid asju, mis meid veel kohustuslikus korras suhtlema sundisid. Asjad millest ma ei taha rääkida, kes teavad, need teavad. Polnud lihtne aeg... Tuksi oli keeratud sess, tervis, SUPERSTAARI saade... Palju pisaraid, kannatusi ja valu.

Otsustavaks punktiks, kus lõpuks meie teed lahku läksid oli see, kui sattusin põletikuga päevapealt haiglasse tilgutite alla. Oleks nagu justkui tavaline põletik, aga ravimid ei aidanud, arstid olid nõutud. Mina tean, miks see nii oli. Mu eks viis mu haiglasse ära ja kadus seejärel. Lihtsalt kadus ära, alkohol kutsus... Ja kõige hullem oli see, et minu telefon oli tema nimel ostetud ja ta oli endal mingi jama tekitanud ja telefon läks musta nimekirja. Ma lamasin haiglas, külm vedelik verre voolamas ja ma ei saanud isegi helistada kellelegi. Mu eks oli kadunud. Ma olin endast totaalselt väljas, ma tundsin ise ka kuidas öösiti palavik tõusis lakke. Doose suurendati, aga ei midagi. Ma olin omadega täiesti perses. Ja mul polnud mitte kedagi, kes oleks minuga rääkima tulnud või lohutanud, ma lamasin ihuüksi nelja valge seina vahel ja ma lubasin endale, et ma tulen sellest kõigest välja ja olgu see suhe mulle elu suurimaks õppetunniks. Lõpuks tuli mind vaatama minu hea sõber, kes töötas kiirabis ja kellega juhuslikult haiglakoridoris kokku sain. Tema oli see, kes mulle telefoni muretses ja kes minuga õhtuti jutustamas käis. Ja isegi siis veel, ma olin hirmul, et mine ära, äkki mu eks ikkagi tuleb ja kui ta sind näeb, siis tuleb sellest suur jama. Ma kartsin jätta vale muljet inimesele, kes minu tolleaegse elu oli täiesti purustanud. Igatahes, aeg läks edasi ja lõpuks põletikunäitajad alanesid. Ma sain haiglast välja ja tegin seda mida lubasin – läksin eluga edasi – pea püsti ja taas kord naeratades, mul vedas, et asi hullemini ei lõppenud.
Nüüd tagantjärgi ma tean, et tegelikult ma märkasin esimesi viiteid ammu, sain aru, et asjad pole õiged, aga ma sattusin manipulatsiooni ohvriks. Ma tahtsin nii väga aidata ja olla hea inimene, et unustasin ära, et sa ei saa ohvriks tuua oma elu. Üks mu sõber ütles mulle tolajal, et eks armastus teeb ikka pimedaks. See polnud nii, pigem oli see kõik süütunne, et ma ei armastanud piisavalt ja ma püüdsin enda enesetunnet parandada püüdes kellegi elu rööpasse saada ja lootes, et äkki ma hakkan armastama, kui probleemid on ületatud, sest südames oli mu eks siiski hea inimene. Ma usun headusse – senini!Aga 6ppetund oli see, et kui eda s2det pole kohe, siis seda ei tulegi ja ei tasu lillede ja kommikarpide ohvriks langeda, sest alguses oli magus suhe,mis aga muutus t6eliseks p6rgupiinaks..

teisipäev, september 02, 2008

P2evatsitaat!

Neiu X: "Ma kardan,et kui ma seda liigapalju loen(minu blogi), siis saab minust varsti ideaalse armastuseotsija, suurte unistustega vallaline vanatudruk" :D
Ilmselt ta vihjas, et mina juba olen seda - hhahahah:D Tnx!

Naised n6uavad v2he

Hmm... vahel kui ma vaatan kõrvalt kellegi peretülisid või lahkuminekuid, siis ma küll mõtlen, et ma ei viitsiks küll veel ikka mingi püsisuhte rakkes olla. Sügis on alati aeg, kus paljud oma pereprobleemidega just minu poole pöörduvad. Ju ilus kaunis suvi on möödas, rutiin peksab majja ja nii need tülid lahti lähevad, või arusaamad, et ikka polegi nii kokku loodud. Või on kuum suvi lihtsalt uue armastuse silmapiirile toonud. Fakt on see, et mida noorem on meespool, seda vähem tõenäolisem on, et see suhe surmani vastu peab. Noor mees ei viitsi eriti analüüsida, kui ta oma suhteid alustab, ma ei tea küll isiklikult ühtki 20a kutti, kes on võtnud naise eesmärgiga, et temast saaks hea ema ja elukaaslane ja abikaasa jne. Pigem lähtutakse sellest, et praegu on fun ja voodis on hea põhimõttest. Ja ma ei pane seda pahaks. Kui ma oma exile seda kunagi ütlesin, et minu meelest peaks ta praegu ringi lippama ja elu nautima, siis tema vabandus oli, et laps tal juba on ja ta tõesti tahab pereelu elada. Olgem ausad, tegelikult polnud selleks valmis ei mina, ega tema. Ja õppetund on tegelikult see, et üksikvanematel on väga raske saada oma suhet tööle. Mul ei olnud tegelikult kohustust lapsega tegeleda ja seda ta ka alati rõhutas, aga lõpuks tuli ikka etteheiteid selles suunas, et ma pole nagu piisavalt ema. No vabandage väga, ema elas lapsel sama hästi kui kõrvaltänavas, ma ei võtnud ju lesest meest koos järeltulijaga. Ja inimene võiks ka minust aru saada, mitte kellestki ei saa üleöö ema. Ja ma tean, et mõnes osas olin ma ise süüdi meie suhte lagunemises, sest tõesti ma olin harjunud vabadusega, ma olin eluaeg ajudega asja võtnud, ma olin juba niimoodi kasvatatud, et enda eest tuleb seista. Ma olen alati osanud EI öelda, ma olen alati julgenud näkku öelda, et mina ei riski( pohhui, teeme ilma, ma ei julge midagi 6elda, kyll p2rast tittesid kasvatan- hea kui sellepeale tulebki m6ni, et lapse vb ka saada ) . Ma ei teinud teadlikult endale 16a lapsi, sest ma tahtsin noorust nautida ja ise enne kuhugi jõuda. Ja kui siis äkki ma sain õiendada, et miks ma tahan kord nädalas väljas käia, siis lõppes see alati minu õela nähvimisega, et „ Ega mina last valmis ei teinud“.

Mulle ei tasu seda kuradima õnnetuse juttu rääkida – 2 % naistest saavad ilmselt lapse, kuna pill vedas alt v kumm läks katki. Peaasjalikult on ikka tegemist enese hooletuse v mitte ajude kasutamisega. Ja kõige enam käivad mulle närvidele inimesed, kes suures „mõtlen alumise poolega“ süsteemis julgevad veel vinguda, kui raske neil on ja kuidas nad ei saa enam seda, teist või kolmandat asja nautida. Sellepärast normaalsed inimesed planeerivadki perekonda!


Enivei, ma mõtlesin eile sellele, et kuidas see ikka on võimalik, et vaatad mõnda paari ja mõtled, et kuidas see ajudeta konn v hernehirmutis ikka selle või tolle naise kätte sai? Ja teate mis järelduseni ma jõudsin? Enamik naisi lähtuvad partneri valikul ainult ühest kriteeriumist – ta peab Teid armastama. Ja see on nagu bingoloto, keda armastab kvaliteetmees, keda betoonivalaja, aga mees armastab ja naised ongi häpid, muust on neil tihtilugu kama, nad lihtsalt on nii armastuse näljas, et ei vaevu oma teistele kriteeriumitele tähelepanu pöörama. Ka minuga on seda juhtunud ja sellepärast ma nii hästi teangi, et kui naine ei nõua enamat, siis teda võidakse küll poputada jne, aga oma hinges jääb ta alati õnnetuks. Sest olgem nüüd enese vastu ausad, pigem armastada ise, kui olla armastatud, sest see annab tõelise energiasüsti. No täpselt ju, et mis mul sellest toredast mehest, kes mulle kohvi voodisse toob, kui kõige selle juures puudub see kõige kõrgem kriteerium, mis naisel peaks olema – see on kellegi jumaldamine, hindamine ja väärtustamine. Igat muud pidi on see ju ka oma mehe petmine, sest kui mees armastab, siis teades nende olendite hingelist nõrkust – mehed ootavad alati, et naine neid armastaks ja siiralt hooliks ja kui Sa seda ei suuda, siis miks olla egoistlik ja võtta teiselt seda, mida ise pakkuda ei suuda. Latt on kõrge rsk!

Üks asi ajas mind ükspäev närvi. Lähen toidupoodi ( telekas räigelt reklaamivad, kui odav neil kõik seal on ) ja mis ma näen – ma pean parkimise eest maksma!!!! Tere-tore-debiilikud! Ma lähen poodi 5 minutiks, et piima osta ja siis pean esiteks jooksma mööda suurt parklat, et saada pilet ja siis maksan ka veel üle, sest mul ei kulu poes nii palju aega. No milline ajudega toidupood küll sellise süsteemi peale tuleb? Aga täna nt shopates juhtusin ma podi, kus müüja tuli minu kõrvale ja laulis rõõmsalt ( palk on hea vist ). Ja teises poes ma ei viitsinud korvi võtta, sest neil on ainult kärud ja neissegi peab hakkama naela sisse surama ja mõtlesin, et pohhui võtan asjad kätte. Liiga palju sai neid asju ja nii ma seal üritasin kallutada end ühele ja teisele poole ja lõuaga kinni hoida jne, kui äkitselt üks teenindaja ütles teisele kliendile, et „ Issand see neiu seal kohe pillab asjad maha“ ja jooksis pappkastiga minu poole. Meeldiv on vahel näha meeldivaid klienditeenindajaid, Eestis kahjuks ei tule tihti ette.

Igatahes mulle meeldivad mu vabad päevad, lapsi pardal pole, saab foori all mehi närvi ajada ja head mussi kuulata. Vahel ma mõtlen, et küll oleks tore kohata nii enesekindlat meest, kes EI-d südamesse ei võtaks, kes rallit tehes sec maha jäädes nutma või räuskama ei hakkaks. Mehed võtavad kõike nii isiklikult, u kui sa temaga ei maga, siis nad kohe arvavad, et nad on ebaseksikad. Dämit, mingi alaväärsus kompleks? Või on mõnel mehel egoprobleemid „ Mitte ükski naine ei ütle mulle EI“. Vb naistel on omad põhimõtted, pealegi koledale mehele pole üldse nii kift EI öelda, kui tõeliselt seksikale, eneseületuse maitse peab asjal ikka juures olema. Hetkel on EI minu suurim rahuldus, niikaua kui tuleb JAH kiusatus, millele mõtet vastu panna. Ehk nagu ütlevad ühe mu lemmiklaulu sõnad:“ Listen, all I want is someone I can’t resist“. See on nagu šokolaadiga, ma võin öelda Twixi puhul „Ei aitäh“, kuigi pole tal häda midagi, aga kui tuleb Kalevi maasika/küpsise šokolaad, siis mind isegi ei koti lisakalorid, ma ütlen alati JAH. Sest maailmas leidub veel vastupandamatuid inimesi/asju/maitseid...
Olgu see lause tõestuseks ühele inimesele, et vahel ma olen turn off, vahel turn on :P Oleneb laadija efektiivsusest :P


Muideks, kui ma saaks ise oma surmakuup2eva valida, siis ma sureks 2046 aastal. Siis on mul siin pool sood asjad aetud - kool l6petatud, ehk m6ni p6nngi vorbitud, au ja kuulsust kogutud , head tehtud ja sitta keeratud. Ja pole vast veel p2ris kyyrus ja kortsus, aga siiski elu n2inud...Pealegi 1986-2046 k6lab lihtsalt paganama h2sti :D

esmaspäev, september 01, 2008

2riidee :D

No siin majas saab vahel ennast ikka lolliks naerda. Kuna lapsed on nüüd suurema aja koolis ja minul rohkem vaba aega, siis otsustasin, et hakkan jõusaalis ja aeroobikas käima. Sest jooga kodune harrastamine hoiab pigem meele virgena, aitab kaasa hingamisele, aga füüsiliselt on need siiski pigem venitusharjutused. Eniveis küsisin pereema käest, et äkki saab ta poistega ujuma minnes uurida mulle kas seal vesiaeroobikat ka tehakse. Aga õhtul selgus, et ta oli midagi valesti aru saanud ja arvas, et ma tahan ujumistunde võtta. Ma ütlesin, et ei, sellega ma ei viitsi küll praegu jännata, et ma tahan vesiaeroobikasse minna, tema vastu, et “Kuidas Sa lähed, kui Sa ujuda ei oska?“ Me pereisaga vastu, et mis see ujumine siia puutub, a’la rinnani vesi ju. Ja pereema küsis täiesti siiral pilgul, et mis siis kui ma ümber kukun. Hahahaha. Pereisa ütles, et „Püsti tõuseb.“ Mille peale pereema uksest välja läks ja ütles:“ Meie ajal küll vesiaeroobikat ei tohtinud teha, kui ujuda ei osanud!“ :D Me pereisaga muidugi jälle kõveras.

Igatahes mulle see käed rüppes istumine enam ei meeldi, kui ma nii jätkan, siis võin Eestisse saabudes hakata esitama oma uut Aafrika rockisugemetega treeningkava. Mis kätkeb endas põlismuusika taustal hingamisharjutusi ja harjutusi ülakehale ja peale keha lõdvestust ja energiavoogude taastumist koormust alakehale, mida kõige lihtsam on teha rocki taustal. Proovigu keegi mu äriideed varastada! :D

Ma lugesin Kroonikast just ühest eliiteskorttüdrukust, kes on Eestist pärit. Naine ise kommenteeris asja nii:“ Mõnes mõttes on mu töö nagu üheöösuhe, kuid mulle makstakse selle eest.“ No tõesti MÕNES MÕTTES ainult, sest ilmselt sa reaalses elus ei valiks üheöösuhteks klubi kõige koledamat meest, kes mujalt naisi ei saa. Samas ma isegi natuke mõistan, käib tüüpidega teatris, pärast kargab 15 mintsa ja saab ühe õhtu eest 20 tonni. Eestis kükitad säästumarketis 8h, samamoodi vahid igasugusele rahvale näkku ja saad sandikopikad(valetan s22stukas pidavat head palgad olema, aga Tarbjate Yhistu on koonerdis ) . Ometigi peab ikka rahanälg olema küll, kui juba oma keha niimoodi müüma hakkad. Maarja ütles kunagi filmi „Bretty woman“ kohta väga õieti ikka :“ See on täielik muinasjutt!“ Olgem ausad, Sa ei lähe bordelli just oma unistuste naist otsima. Ja vaevalt Sa litsi ka väga kerge südamega oma katuse alla võtaks.

Teate palju asju on hetkel käsil, on selline inspiratsioonikogumise aeg, seepärast ma ei tahaks siin pikalt leierdada, mulle ei meeldi igavad sissekanded. Ahjaa läänerindel muutusteta, väiksem kutt tahab endiselt suureks saades saada selliseks tüdrukuks nagu mina! Mees au pair oleks nüüd väga oodatud, enne kui ma 3a „Tahan silikoonrindu“ usku pööran. Ta iga minu kreemipotsiku kohta juba uurib infot. Ja siis tal on mingi uus mäng, et paneme kõhud kokku, siis ta uimerdab minu kõhu peal ja räägib kui retsilt energiat ta saab. Ma ei teagi kumb meist kiiksuga on, aga vähemalt ta ei karda A-sõna – vot selline väikemees!