esmaspäev, juuni 18, 2007

Esimesed armastused...

Kas te olete kunagi mõelnud, et esimene armastus on alati emotsionaalsemalt kõige võimsam tunne ja jätab tavaliselt jälje kogu järgnevatele suhetele...Esimest korda armudes pole meil hirme, sest me ei tea mida see kõik kaasa toob... Olgem ausad esimene vasikas läheb ikka aia taha ja teist korda ei saa me seda tunnet kunagi tunda, sest siis me kipume ikka kas võrdlema v hakkame kartma haiget saamist. Millegi pärast on mul tunne, et kõik minu tutvusringkonna naised on kannatanud just oma esimese armastuse pärast... Minu kogemusest on möödas juba 4 aastat, ammu on üle saadud inimesest, aga siiani kardan ma armastust, sest ma tean, et selle ilu vb pöörduda kohutavaks piinaks. Ma tean mis tunne on kui sa kuuled viimaste seas sellest, et Sinu nö elu armastus abiellub teisega, ma tean inimest kelle esimene armastus on saanud teisega lapse jne jne. See tunne vb südame ikka seest rebida küll.

Ja nüüd kui aastad on möödas, mõtled sa igakord kui sinu süda hakkab kahtlselt jukerdama, et kas nii ikka tohib, äkki on see järjekordne vale valik. Äkki looduse poolt ongi paika pandud nii, et kui me armume , siis me oleme nõnda idiootsed, et peletame vastaspoole minema?

No okey, tglt poleks elu lill, kui me poleks korra tundnud süütut armastust... Aga kuidas käituda tulevikus, kas armastust on nagu vihm, mis tuleb iseenesest, või on tegemist objektiga mille nimel tuleb võidelda?

pühapäev, juuni 17, 2007

Nii ilusad sõnad...

I still hear your voice, when you sleep next to me.I still feel your touch in my dreams.Forgive me my weakness, but I don't know whyWithout you it's hard to survive.'Cause every time we touch, I get this feeling.And every time we kiss I swear I could fly.Can't you feel my heart beat fast, I want this to last.Need you by my side.'Cause every time we touch, I feel this static.And every time we kiss, I reach for the sky.Can't you hear my heart beat so...I can't let you go.Want you in my life.Your arms are my castle, your heart is my sky.They wipe away tears that I cry.The good and the bad times, we've been through them all.You make me rise when I fall.

Suhted, armastus, mehed, surm - SUU PUHTAKS!

Kirjutamine on aidanud mul alati selgeks saada, seda mis muidu on mõistuse v südame jaoks segased...

Mul on seljataga just aastane suhe, ma ei viitsi analüüsida, mis oli seal halba v head - oli üht kui teist... Aga nüüd on see läbi - õnneks. Ma olen liiga noor! Ja ma tean, et Hr. Õige on veel ees.

Hiljuti nö. matsin oma vanaisa - inimese, kes oli mulle isa eest. Hetkel mil tuhk vesirooside keskel tuulega keerles, sain aru, et elu on retk, kus reegleid pole, aga on üks hääl, mida tuleb alati kuulata - südamehääl. Minu süda on õpetanud mulle kannatlikust ja oskust kuulata teist inimest. Minu vanaisa soov oli, et tema mained jäänused leiaksid rahu tema kodujärves, kui ta lõpuks sinna "sängitatud" sai, tundsin kergendust, minu põskedel polnud ühtki pisarat ja ma sositasin vaikselt läbi tuule" sa oled kodus!" Sel hetkel tabas mind aga veider tunne, üks eluring oli täis saanud ja aeg oleks justkui uue jaoks. Mul tuli kohutav lapseisu. Ja meenus seegi, kuidas vanaisa kord ütles, et tal on üks suur soov, et ta tahaks elada nii kaua, et ta näeks oma lapselapselapse ära... Aga ta ei pidanud vastu, aga kui uskuda, et inimene sureb vaid füüsiliselt, siis tal on veel see võimalus... Pealegi elab mu vanaisa minu mälestustes ja südames ja kujutan ette kuidas istun voodi serval ja panen oma pisikesi magama ja räägin neile lugusid sellest, kuidas minu vanaisa mind keset ööd viis virmalisi vaatama v hommikul mind varbast sikutas, et ma päikselaike näeks... Või kuidas istusime kahekesi aknal ja vaatasime äikest ja rääkisime kuidas ta esimest korda armunud oli või oma kurbasid Siberi mälestusi. Deem, ma igatsen teda, mälestused jäävad, aga kallistada ei saa ma teda kunagi... :( Hoidke oma lähedasi, on asju mida enam tagasi ei saa...

Tegelikult ma tahtsin rääkida seda, et iga asja jaoks on ikkagi oma aeg... Kuigi me kõik tahame enda kõrvale kedagi, keda kallistada, kellega olla, rääkida jne, siis enne kui te end seote, olge kindlad, et aeg on küps. Kas te olete valmis andma aru kus te olete, mis te teete... Kas te olete ära teinud kõik, mida te olete tahtnud teha, et end proovile panna? Olete te suhelnud piisavalt inimestega, et näha mida te oma teiseslt poolelt ootate?

Mina nt tunnen, et ma olen praegu nagu roosinupp, kogenematu, alles õide puhkev... Ma ei taha enda kõrvale kedagi, sest ma tahan olla enne isiksus kui kukun oma elu jagama... Ma tahan olla ühel päeval õis, leegitsev roosiõis, kes annab valguse pimedamailegi mehele. Ma ei taha joosta altari ette, et siis pärast lahutusega jännata. Ma tahan seista Jumala palge ees ja olla aus iseenda, Jumala ja oma tulevase abikaasa vastu: on 2 küsimust mida ma eneselt küsiks enne abiellumist ja need on: "Kas sa Kadri oled valmis selle mehe ratastooli surmani lükkama, kui seda oleks tarvis?" ja "Kas Sina Kadri tahaksid hüpata kaljult alla, kui see mees Sinu kõrval sureks, kas üks osa Sinu südamest närbuks ja sa poleks enam elujõuline , kui seda inimest enam poleks?" Kui ma neile küsimustele jaatavalt vastaksin, siis ma ei kahtleks hetkegi...

Ma ei taha poolikut armastust v poolikut suhet, ma tahan midagi, mis oleks "täiuslik", midagi mis täidab südame, mis annab tunde, et elekter voolab soontes, midagi, mis annab tunde, et hing lendab välja, midagi millel oleks lõhn, Sinu lõhn...

Ma näen praegu üht õnnetut inimest, ma ei tahaks olla tema nahas, ma ei taha tunda õnnetut armastust, ma ei taha valu ja pisaraid, sest see pole ARMASTUS... Ma tahan seda KLÕPSU, mis tuleb nagu välk selgest taevast... Seda, et sa vaatad teisele silma ja tema sulle ja mõlemad saavad aru, et see ongi see, see ongi see tunne, mis jalad nõrgaks võtab ja mõistuse raasu kaotab...

Ometigi on mul vahel tunne, et armastus vb olla nagu vulkaan, mis on tuha alla ja siis lõõmab nii, et kuumus sulatab südame ja siis jälle justkui vaibub...

Üht ma tean, minust saab teie eeskuju, sest ma tean , et kui armastada kogu südamega on see ime!

Minust saab ilus, hea ja parim naine ... aga ainult ühele - Sinule!

Aega on... roosinupp avaneb siis kui on õige aeg...

God Bless the broken Road

I set out on a narrow way many years agoHoping I would find true love along the broken roadBut I got lost a time or twoWiped my brow and kept pushing throughI couldn't see how every sign pointed straight to youEvery long lost dream lead me to where you areOthers who broke my heart they were like northern starsPointing me on my way into your loving armsThis much I know is trueThat God blessed the broken roadThat led me straight to youI think about the years I spent just passing throughI'd like to have the time I lost and give it back to youBut you just smile and take my handYou've been there you understandIt's all part of a grander plan that is coming true...